tarkuspiin

Esmaspäeval helistan hambaarstile. Ausõna. Üldiselt.. väga paljud kardavad arste, nii mõnigi kardab isegi haiglahoonesse sisenemist (isegi kui ta läheb sinna ainult sõpra külastama või midagi). Põhikoolis, kui kogu klass ükshaaval süsti saama läks ja enamik selle pärast paanikas oli, muigasin ma rahulolevalt. Minu arust oli see nõelaga torkimine imelikult mõnus.. mul pole siiani mingeid probleeme nõeltega või süstidega. Muidu ma vist ei kirjeldaks mõnuga, kuidas keeleneeti tehes kanüül läbi keele surutakse, ja kuna keel on piisavalt paks, siis seda kanüüli liikumist on väga reaalselt võimalik jälgida. Tunnetada.

Aga HAMBAARST.. tõsiselt, isegi kui ma lähen tavalisse kontrolli ja mul pole ühtegi hambaauku ja arst kordagi puurima ei pea.. vahet pole. See on piin. Kuigi jah, mida aeg edasi, seda vastupidavam ma olen.

Mul on selle koha pealt üks teooria. Üks mu sõbranna, kes kardab arste ja haiglaid, käis pisikesest peale pidevalt arstide vahet. Minul omast taskust ei ole mingeid mälestusi arstidest. Haiglaga seondub mul lapsepõlvest vaid see, et ma käisin aeg-ajalt perega lastehaigla basseinis ujumas ja mul oli ultimate goal ujuda sinna ujuva värvilise eraldusribaga eraldatud sügavamasse alasse, kuhu mina, tattmokk nagu ma olin, ujuda ei võinud. (Mis sest, et mul olid umbes täispuhutavad käerõngad, ujumisrõngas, ujumisplaat ja üldse kõik võimalikud mind veepeal hoidvad jubinad küljes ja ausalt öeldes, hea et ma üldse piisavalt sisse vajusin, et oma naba märjaks saada või midagi.) Ühesõnaga, mul oli haiglas lõbus. Aga vot hambaarsti koha pealt on mul sellised mälestused, et ma röökisin seal nii kõvasti, et terve korrus vist kuulis seda. Iga kord. Isegi siis kui ma põhikoolis käisin, ma arvan. Too sõbranna aga hambaarste ei karda. Hambaarst ja günekoloog on üldse ainsad arstid, kelle juurde ta vabatahtlikult minna suudab:P Ma ei tea.. ma pakun, et mul on psühholoogiline probleem sellega. Negatiivsed assotsiatsioonid ja mingi.. pavlovi refleks. Et iga kord kui hambaarst mulle mõne oma töövahendi suhu topib, siis ükskõik mida ta teeb, see teeb haiget.

Uue aasta ülesanne iseendale: leia positiivseid seoseid hambaarsti piinariistadega.

johnny depp ja saaga jätkub

Istun siis oma rõdul tunnike pärast südaööd ja vaatan filmi, kus johnny depp boheemkirjanikku mängib ja naudin. Haigelt mõnus on. Vaikne, pime öö ja hea film. Kuni ühel hetkel hakkab tibutama ja ma põgenen oma läpaka ja tekihunnikutega tuppa. Mis seal ikka, eksole.

Aga siis ma leidsin ühe teki pealt kõrvahargi. Veel lahtisest rõduuksest sain selle kiirest välja lennutada ja seejärel kloppisin õues kõik tekid ja padjad igaks juhuks üle.. oeh.. hakkab jälle pihta? Nüüd vähemalt on see loogilisem. Sellest ma saan aru küll, miks nad õues pimedas ja niiskes on. Oeh. Tekid klopitud, tulen tuppa, ühendan kõik juhtmed omavahel uuesti ära ja hakkan end kott-tooli sisse seadma, et filmi edasi vaadata, aga vaata, aga vaata, mida ma näen. Kõrvaharki kott-toolil? Ulme? Pagan!

See selleks. Ma suutsin ilusti rahu säilitada, ma ei tea, äkki mul tuleb mingi immuunsuspiir varsti? Kõrvaharki nähes on mul suva, tema nägemine mind ei hirmuta ja neist vabanemisel suudan ma parajalt külma närviga olla. AGA, mis mind häirib, on need kõrvahargid, mida ma ei näe. Ja tõsi.. neid ei pruugi isegi seal olla.

Igal juhul on hästi mõnus vaadata filmi, kus peategelane ise paranoiline on ja kardab iga krõpsu ja liigutust sellises olukorras – pimedas toas nende tekkide sees, kust ma kõrvahargid leidsin. See film on täis parakaid, aga see selleks – mul võib iga kell kuskilt mingi kõrvahark välja jalutada. Ja ainsaks valguseks on läpakaekraan, mis tähendab, et ma isegi ei näe seda harki enne kui ta mul süles on…

Naudi. Naudi hirmu. Naudi. Film on nauditav. Õuest tuleb värsket kõrvahargivaba õhku. Hihiii, põnevhirmus on.

HOLY CRAP

…

HOLY CRAP :|

I walk around the house, thinking “shit, im scared”

I walk around the house, thinking “damn, i enjoy this”

I walk around the house, thinking “shit, i’m scared”

I walk around the house, thinking “EKSTAAS”

Ja pagan, rubberneck on haigelt cool sõna.

tak! tak?!?

Hästi normaalne on iga kahekümne minuti tagant kuulda õuest: “JÄRGMINE PEATUS – *** TEE”. Eriti huvitav on see sest 1) meie maja ei asu selle tee kõrval, kus bussid sõidavad, 2) meie maja pole isegi selle maja kõrval, mis on selle tee kõrval, kus bussid sõidavad, 3) vaid hoopis on meie aed selle aia kõrval mis on selle aia kõrval, mille lähedalt bussid mööda sõidavad. Vähetähtsad pole ka tõsiasjad, et 4) ma ei ole mitte kunagi enne täna hommikut kuulnud, et järgmise peatuse nime teatamine bussist kostuks kasvõi õue kasvõi väga vaikselt, kuigi ma vahepeal praktiliselt elasin oma rõdul ja pidevalt kuulsin busse mööda sõitmas, 5)  nüüd võib õue lausa mainimata jätta, sest see kostub tuppa(!), 6) ja nagu selgus, ei päästa sellest ka akende-uste sulgemine (ja meil ei ole papist maja ega papist uksed).

Seda on selgemalt kuulda kui jäätiseauto üürgamist pühapäeviti! Huvitav, kas ma ärkan homme selle peale, et “JÄRGMINE PEATUS – ***”? Või oletame ma magan lõunani ja bussid hakkavad sõitma varahommikul – kui ma magan 6 tundi nii, et ma kuulen, et JÄRGMINE PEATUS .., kas see hakkab mu unenägusid mõjutama? Kas ma hakkan igal hommikul nägema mingeid paanilisi bussi-unenägusid? Ma juba kujutan ette. Varsti on esimene hommikune lause mul mitte “tere hommikust” vaid “järgmine peatus”.

Aga see selleks, tegelikult on asi nii, et mul just kostis õuest JÄRGMINE PEATUS(!!!). TAK võiks oma helisüsteeme kontrollida. Ulme.

tarkuse eluaegsed kasvuvalud

Kas tarkusehambaprobleemid on päritavad? Sest noh.. mul praegu pressib üks välja jälle ja valutab. Muidu poleks midagi, aga ma tean, et mu vanaisal jõudis tarkusehammas päris välja alle siis kui ta oli 81-aastane.

Ja vot siis oli alles vaatepilt, kuidas üks kaheksakümnene mees kilkab rõõmust nagu poisike. JESS!

kui juba järgede kirjutamiseks läks, siis…

Müstika. Ma põgenesin oma kõrvaharkidega kodust linna teise otsa Dia juurde veinitama, ja pärast pikka mõnusat õhtut istusime me veranda trepil and had “Coffee and cigarettes” with coffee and cigarettes. Öö oli mõnus, kaugel taeva servas välgutanud pikne lõpuks jättis meid siiski vihmata. Mingil hetkel tundus parim idee hoopis voodisse pugeda ja seal hernekaunu avades filmi edasi vaadata.

Ei läinudki eriti kaua aega, kuniks ühel hetkel märkasin kahe madratsi vahelise linavoldi vahel midagi liikumas. Ütlesin sõbrannale, et mine korraks eemale ja ära vaata, ning hetke pärast jõudis mulle kohale, et meil on keset voodit KÕRVAHARK! Esimese refleksiga ajasin hargi kruusi ja lennutasin aknast välja, kuid siis võttis maad see ebameeldivalt vastik tunne, hirm kõikide nende voltide ja padjahunnikute ees. Me aga neelasime selle vist alla, viskasime uuesti pikali ja vaatasime filmi edasi. Hetk hiljem kostis ehmatuskarjatus ja neiud olid taas püsti, sest uskuge või mitte, selle sama linakortsu vahelt roomas välja järgmine kõrvahark. No mida paganat, kuidas see veel võimalik on?! Hark lõpetas tolmuimejas, ja nüüd oli korras kah. Õhus oli tunda vaid öist paranoiat.

See oli nagu väga väga halb nali. Kust need hargid nii järsku välja hüppasid, et ma 24 tunni jooksul neli, NELI korda pean nende tõttu šoki saama? Ma pole kunagi ühtegi kõrvaharki kohanud mõnes soojas ja kuivas kohas, ja nüüd niimoodi järjest, mitmes toas, linna erinevates otstes, järjest, neli korda. Ja kusjuures, mõlemad magamistoad asuvad kolmandal korrusel (ja kui arvestada ka keldrit, siis üks neist isegi neljandal).

Kujuta ette seda olukorda. Pärast neid nelja kõrvaharki seisad seal voodi ees ja vaatad seda tekkide ja patjade hirmutavat hunnikut keset pimedat ööd. Sees on rõve tunne ja voodist tahaks kaarega eemale hoida. Aga seal samas patjade vahel on me telefonid, arvutid, tekid ja suitsud. Ning kuskil mujal magada pole ka väga hästi võimalik. Jooksime alla ja otsustasime üle kontrollida selle kotitäie hernekaunadega. Kuid seal valitses elutu tühjus. Ja ma ei teagi, kumba me ootasime.. Ühest küljest oleks herneste vahelt veel ühe kõrvahargi leidmine olnud mingi rahustav seletus selle kohta, kust need tulnud olid. Teisest küljest ei oleks seegi mingit kindlust sisestanud. Ebamäärasus oli hirmutav. Hernekotihirmust saime me üle ja selle märgiks sõime veel mõned sümboolsid kaunatäied.

Siiski, siiski. Hoolimata sellest, et iga must täpike tundus paranoiast millegi elusana, oli alumisel korrusel siiski palju mugavam olla. Me vestlesime ja naersime eneste ja olukorra üle, kuigi mõlemad saime väga hästi aru, et me lihtsalt üritame üles minemist edasi lükata. Kuid ees seisis järgminegi paratamatu ebameeldivus, teada on, et ega üks hark ühe käsitolmuimeja sees kaua ei püsi ning varsti oli temagi leidmas teed vabadusse. Meie väikse abiga leidis ta selle tõesti ja ta lõpetas kuskil õues.

Me varustasime end tolmuimejate ja taskulambiga ning läksime üles. Raputasime asju läbi ja kui me olime päästnud paar pleedi ja lõpuks üles leidnud ka suitsupaki, siis aeda suitsetama minemine oli justkui päästev õlekõrs, mille abil me jälle magamistoast põgeneda saime. Suitsupaus venis pikaks ja selle ajaga oli tekkinud juba mingi distants sellest olukorrast. See ei tundunud enam nii reaalne ja sellest tundest kinni hoides suutsime me ülejäänud voodiümbruse samuti üle vaadata ning selle käigus madratsi alt leitud ämblik tekitas tõelise õnnejoovastuse. Vähemalt oli see ämblik, ämblik, mitte kõrvahark! Ja kui juba voodi alt leitud ämblik õnnelikuks teeb, siis loogilise jätkuna leidsime me umbes kella kuueks-seitsmeks hommikul hingerahu ja rammestus tükkis peale. Uni tuli magus.

Unes nägin ma seda, et mul õnnestus pääseda tantsugruppi, kus tantsiti mäesuusasaabastes ning ees pidid olema need suured prillid. Tantsugrupi juht oli Chalice. Miks ka mitte, väga kift oli.

Hommikul, või siis pigem keskpäeval, või siis pigem peaaegu varajasel pärastlõunal me ärkasime. Alles siis, kui nägin kahte tolmuimejat voodi kõrval, hakkas mulle tunduma, et võib-olla.. võib-olla me ei näinudki neid kõrvaharke unes.

soovimatud kaaslased

Vabandust selle mõttetu postituse eest, aga jeerum, see ei ole reaalne. Öösel vetsu minnes ei taha ma kohe kindlasti prill-laua pealt kõrvaharke leida. Aga kõrvaharki ennast see ilmselgelt ei huvita, sest just seal ma temaga täna kohtusin. Kuid sellest oli ilmselt vähe, sest kui ma sellest šokist üle sain ja tülgastusest vabaneda üritades sooja turvalisse voodisse pugesin.. läks veidi aega mööda ja ma tundsin mingit imelikku puudutust oma käe juures. Ja see oli järgmine kõrvahark, MINU VOODIS!!! Kuskil ei ole enam turvaline. Päris jälk, ausalt. Kuigi ämblikke ma näiteks ei karda. Nende vastu pole mul midagi, ma aeg-ajalt käin oma ämblikufoobist sõbrannal külas neid kaheksajalgseid välja viskamas hoopis. Aga mingid limuskid, kõrvahargid ja prussakad, neid ma ei kannata. Ja ma arvan, et see kõrvahark ronis kuskile mu raamatute vahele siin voodi kõrval ja kui ma vähegi selleks voli annaks, siis ma ilmselt peaks teise tuppa magama minema täna. Aga ma ei lase ühel hargil oma elu kontrollida, seetõttu ma pean võitlema selle hirmutava mõttega selle olevuse lähedusest.

Ja kui juba ebameeldivad kokkupuuted putukatega jutuks tulid, siis umbes kuu aega tagasi õnnestus mul keset seedermännipähklite söömist avastadada, et nende hulgas sibavad vaaraosipelgad. ÕÕvastav. Aga ma suutsin selle rõvedustunde üsna kergesti alla suruda. Ma vist pole väga nõrganärviline.

minu lemmikkarvane

Olen kuri ja pagan võtaks, ma pean lihtsalt hoiatama, et Pirita loomakliinik on väga vale koht, kuhu oma karvaseid sõpru viia. Me oleme oma koeraga alati seal käinud ja nüüd on tulemus käes, sest minu lemmikul diagnoositi seal kaks nädalat tagasi ülemiste hingamisteede põletik (öeldi veel, et asjad on päris hullusti, peaaegu kopsupõletik juba) ja pandi kolmeks päevaks antibiootikumisüstide peale. Alguses tundus nagu mõjuvat, hakkas sööma jälle ja oli päris kõbus, aga vahepeal läks jälle halvemaks tal ja üldse kuidagi imelik oli. Eks ta oli meil siis erilise tähelepanu all igatpidi, aga kui ta laupäeval ühel hetkel väga näruselt värisema ja lõõtsutama hakkas, siis olime me muidugi parajas paanikas ja kutsusime naabruskonnas elava loomaarsti  meile koduvisiidile. Ta jõudis järeldusele, et kõigepealt on vaja teha röntgen ja vereproov ja  loom läbi uurida, enne ei tea midagi. Pirital ei tundnud keegi huvi isegi koera väga põhjaliku läbikatsumise vastu. Hakkasime uut arsti otsima. Õnnetuseks oli aga nädalavahetus ja pärast seda pühad, nii et kõik loomakliinikud mingeid uuringuid ei teinud ning me pidime ootama kuni tänaseni, see tähendab üle poole nädala.

Igatahes. Täna viidi ta Lasnamäe loomakliinikusse ja näe, mis välja tuli – koeral hoopis väga hull emakapõletik! Läks kohe operatsioonile ja eemaldati tema täiesti läbinisti mädane emakas, mis oli mitu korda suurem, kui see oleks pidanud olema. Lisaks sellele jõuti narkoosi ajal veel tema hambakivi ka ära puhastada ja tuli välja, et igemetes oli ka põletikukolle. Samas Pirital kogu aeg räägiti, et midagi hullu pole.. oeh. Eks ta on meil juba vana koer ka, peaaegu 12 juba, aga muidu on ta väga kobe koer olnud siiani, mingeid probleeme temaga pole olnud. Temaga on pidevalt tegeletud, lisaks päevad läbi aias ringijooksmisele on ka tihti metsas jalutamas käidud. Kollidel üldiselt on see probleem, et vananedes hakkavad liigesed läbi minema, aga tema on meil alati ringi kepsutanud nagu noor  ja kaunis tattnina. Seega seda enam on praegu teda hirmus vaadata, lamab seal vaikselt, toibub narkoosist (ta pole kunagi narkoosi all olnud), on uimane ja hädine.. väriseb teki all.

Minu tibu :(