i went happybirthday

emadepäev: üllatus, martsipan ja maasikad

Seesamunegi emadepäev oli lähenemas. Muidugi ma ütlesin juba varakult oma vanematele, et ma alles käisin Tallinnas ja kahjuks sel nädalvahetusel ma küll ei jõua. Tegelikult oli mul juba ammu hoopis teised plaanid. Tartust panin tulema juba reedel ja veetsin palju kvaliteetaega sõprade juures, seiklemas ja grillimas. Koju hiilisin lõpuks alles kell kolm öösel vastu pühapäeva ja ärkasin kell pool seitse, et lilled laual vaasi panna, emale kohvi teha ja kooki küpsetada.

Maasika ja martsipani hõrgu koosluse isu olid mulle kapitaalselt peale ajanud Ragne ja Aet ja emadepäev tundus just õige aeg selle ellu viimiseks.

Retsept ütles, et võta.. Põhjaks: 4 dl jahu, 3 sl suhkrut, 1 tl küpsetuspulbrit, 175 g võid, 1 muna. Täidiseks: 350g maasikaid, 75g martsipani. Katteks: 3 dl hapukoort, 3 muna, 1,5 dl suhkrut, 1 tl vanillisuhkrut.
.. ja sega taignaained kokku, suru vormi, pista külmkappi tahenema. Viiluta maasikad ja martsipan, sega kokku kate. Võta külmast taigen, kata maasikatega, lao maasikatele martsipan ja seejärel kalla üle katteseguga ja küpseta 175 kraadi juures 45-50 min.

Minu maitsemeele kõhutunne aga ütles, et maasikad, martsipan ja selline kattekiht nõuavad endale alla midagi enamat kui tavalist muretaignast koogipõhja. Juustukoogilikku küpsisepõhja ka ei tahtnud teha, kuigi mingi kaerasema maitse isu tuli  peale küll. Mõtlesin katsetada kaerajahu, aga poes seda parasjagu  ei olnud – leidsin hoopis kaerakliid. Põhiosas kasutasingi kaerakliisid, paar lusikatäit nisujahu segasin ka sisse.  Rasvainena kasutasin hoopis õli, mida võib julgelt poole vähem panna. Ühtlasi võtsin ma topeltkoguse martsipani, ja kuna mul on pisut suurem vorm nagunii (Ø 26cm), siis tundus narr osa hapukoort pakki alles jätta ja panin seda ka rohkem.

Küpsetamise juures tegin ka mugandusi. Ma arvan, et põhja tuleks kindlasti eelküpsetada, siis see ei vetti liiga läbi, vaid jääb tummisema mekiga ja säilitab rohkem oma struktuuri. Koogi üldist küpsetusaega ennast ma aga hoopis vähendasin,  nii et see jäi kenasti hele ja delikaatsema oleku ja maitsega.

Sisetunne ei eksitanud mind. Kaerakliidest põhi tuli nii maitsev, et ennastki hämmastaval kombel tundus mulle, et just põhja võiks rohkem olla (tavaliselt olen ma ikka selline täidise ja katete külluse ihaleja). Kaerakliid andsid põhjale  just otsitud iseloomu oma kaerase maitse ja kliidele iseloomuliku struktuuriga. Kaerakliine põhi, millel martsipan ja maasikad sulavad kokku justkui vesivannis küpsetatud toorjuustutäidise delikaatsust meenutava hapukoorese kattega. Hõrk kooslus, ma ütlen. Hõrk! Niisiis..

Maasika-martsipanikook
Põhi:                                                                          Täidis:
3 dl kaerakliisid                                                        400g maasikaid
2 dl kaerajahu                                                           150-200g martsipani
3 sl suhkrut                                                              500g  10% hapukoort
1 tl küpsetuspulbrit                                                  1 tl vanillsuhkrut
90-110g õli                                                              1,5 dl suhkrut
1 muna                                                                      3 muna

Põhja tegemiseks sega omavahel kokku kuivained, lisa muna ja õli ning töötle taignaks. Suru taigen (Ø 26cm) vormi  ja pane natukeseks külmkappi tahenema. Viiluta maasikad ja martsipan, sega kokku hapukoor, suhkrud ja muna. Eelküpseta koogipõhja 175-kraadises ahjus ~15 minutit. Võta põhi ahjust, kata maasikatükkidega. Lao peale martsipan ja vala  üle hapukoorekreemiga (või riivi martsipan hapukoorekreemi sisse – ma kavatsen seda järgmine kord katsetada, vähemalt osa martsipanikogusega kindlasti).

Küpseta 175-kraadises ahjus ca 40-45 minutit. Võta kook ahjust välja enne kui ta pealt kuldpruuniks tõmbab ja pole veel täiesti tahkeks läinud, vaid kumiseb keskelt natuke (seistes taheneb edasi). Lase koogil seista ja jahtuda. Me jõudsime koogi söömiseni alles kui ta juba oma viis tundi oli jahedas sahvris seisnud, nii et ma ei tea, kuidas see vähemseisnuna maitseb, aga ma arvan, et seismine teeb head. Ja vaevaga ülejärgmise päeva hommikuks jäetud viimane tükike maitseb ikka imeliselt. Ma serveerisin seda suvel sügavkülma pandud toormoosilaadse maasikapüreega ja paremat täiendust sellele koogile on vist raske leida.