michiko

miks ma armastan oma eriala, vol miljon

with one comment

Ooh.. ma lugesin, kuidas mu sõbranna, kes on ka oma filosoofiaõpingutest veetnud kolmveerand aastat Tartu Ülikoolis ja seejärel aasta EHI-s ja on nüüd pooleks aastaks jälle Tartus, kirjutas, kuidas Tartus jääb ruumi väheks ja kuidas teda Tallinna Ülikooli sisse astudes end järsku vaba ja õnnelikuna tundis ja ma loen ja loen ja muidugi ma hakkan külge.

No mul on vaja sellest rääkida. Ma armastan praegu seda ülikooli ja  siin tagasi olemist pärast külalisaastat Tartus. Ma naudin oma loenguid. Seda lugedes kujuta ette mind, kui räägin millestki kogu kehaga mingis ekstaatilis-eufoorilises seisundis; seda lugedes kujuta ette mõnulevat hääletooni, nautleva venitamisega rõhutamisega kõne, mida saadab samalaineline kehakeel. Ma naudin oma loenguid. Kujuta ette, kuidas see heliseb üle huulte: ma naaaaaudin oma loenguid. Ma lihtsalt.. ma käin loengutes ja mul on nii hea. Või siis selline hea, mis on segatud adrenaliini ja seest õõnsaks võtva mõnusa hirmuga, mis kaasneb oma mõistuses kaugemale ja sügavamale minemisega, kaasneb mugavustsoonist välja tulemise ja enese ületamisega. Ma tunnen samasugust ekstaasi loengutes nagu trennis, kui lihaspingutuse tagajärjel vallanduvad endorfiinid ja kõik need toredad asjad. (Kuigi noh, aju pidigi nagu lihas olema ju? Ehk see võrdlus polegi kaugel tõest.)

Igatahes, need ained lähevad kuidagi õigesse kohta. Ma suhtun neisse kõigisse mõnuga. Kui ma eelmine nädal haige olin, siis kõige rohkem oli mul kahju sellest, et ma pidin kooli vahele jätma. Mis sest, et lõpuks ainult kaks loengut, sest kolmandal päeval ma trotsisin ikka kõiki olusid ja vedasin end kohale, ja pärast seda veetsin veel nädalavahetuse täitsa haigena kodus. Eile jooksin mööda raamatupoode, et lisaraamatuid osta endale puhtast lisahuvist ainete vastu. Mul on tunne, et ma õpin midagi, mida ma tõesti tahan, ja mu motivatsiooni kese on vist oma positsiooni vahetamas. Üha enam tunnen, et ülikoolist on saamas miski, mis ta peaks olema – vaikne suunaja ja õpetaja mu iseõppimise teel. Aina enam vabanen mingist salaja hingesopis pesitsevast teismelise trotsist nagu kool oleks kohustus, nagu kool oleks see “ülem teine”. Selles mõttes, et loomulikult ma ratsionaalselt ja teadlikult mõeldes tean, et kool ongi ju minu heaks, mitte sellepärast, et keegi mu elu tülikamaks tahaks teha. Aga kesest igapäeva ikkagi ju kipuvad need ülesanded mõjuma omajagu kohustusena või rusuvana, nagu midagi “välist” tahaks tungida minu privaatsesse aega, seda korraldama hakata ja panna mind tegema asju siis kui tema tahab, et ma neid teeks. Nagu tal oleks minu üle võimu ja ma peaks alluma, sest ma näiteks tahaks hoopis järgmisel nädalal seda raamatut lugeda, aga juba ülehomseks on vaja. Ongi väline kohustaja valmis.

Aga ma tunnen seda üha vähem. Ma  üha enam t u n n e n  seda tõeliselt, kuidas see on minu valik. Kõik on minu valik. Ma ise panin end sinna olukorda, et ma kolme päeva pärast seminaris tund aega “Stepihundist” rääkima ja analüüsima seda eksistentsialismi, Jungi arhetüüpide ja meie kursuse üldise tooni võtmes ja selle käigus avama ennast selles kõiges paljaks nagu haavaleht  ja enneolematul kombel ületama oma intellektuaalset ebakindlust (mille väljajuurimises ma ei ole kaugeltki veel nii edukas kui muude valdkondade puhul) ja i’m absolutely scared shitless selle pärast, aga samal ajal täiesti puhtas joovastuses. Ma ise täiesti teadlikult panin end sinna olukorda ja see on täiesti minu valik ja mul on täielik joovastus ja adrenaliin ja see suur tunne muudkui surub mind nagu torgiks keegi mind nõelaga, mistõttu mul on konstantne erksus ja ärkvelolek. Ma olen nii s i i n  ja  p r a e g u.

Ma olin terve öö baaris tööl ja pärast kinni panemist sain sealt tulema hommikul kell pool kaheksa ja ma istusin bussis pärast 24h ärkvelolekut ja öötööd baaris ja ma täiesti särava meelega neelasin koju sõites lehekülgede kaupa Jungi. Ma jõudsin koju, pesin hambad ja ronisin voodisse ja lugesin edasi. Ma magasin viis tundi ja nüüd veedan laupäeva õhtu kodus lugedes ja janunen. Tahan veel ja veel. Ma tunnen, et ma olen e l u s.

Isegi see kooli kohustavam pool ahistab üha vähem ja vähem ja vähem. EHI-s käies ma ei tunne seda kui kohustust, vaid kui privileegi, mingit erilist võimalust olla osa sellest kõigest ja seda kogeda. Võib-olla ei ole asi EHI-s. Võib-olla ma lihtsalt sain küpsemaks ja lõpuks hakkasin jõudma sinna punkti, kus ma ülikooli jaoks valmis olen, ning ülikooli positiivse “ma ise valisin, ja valisin enda heaks”-rolli pealiskaudse teadmise asemel tunnen ma seda sügavalt nagu tuntakse arusaamist  ja uskumust, mida elad ja hingad. Võib-olla ei ole mu koolieufooria ja teadmistejanu põhjus EHI-sse naasmises, vaid vaimses küpsemises, tõesti.

Aga isegi kui nii.. siis võib-olla on see küpsus ikkagi just nimelt EHI süü. Ja sel juhul ei ole enam vahet, kumb antud olukorra munast ja kanast enne oli. Olgu kuidas on, kuid selge on see, et EHI on minu jaoks praegu nii  pagana õige koht.

Advertisements

Written by michiko

Pühapäev, oktoober 3, 2010 kell 1:51

Üks vastus

Subscribe to comments with RSS.

  1. *kirjutab alla*

    Nirti

    Kolmapäev, oktoober 6, 2010 at 12:12


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: