eemalolek

Naljakas, et see koht siin veel alles on. Peaaegu kuus aastat on mööda läinud ja terve elu on vahepeal juhtunud, aga ühel unetul ööl tuli see koht siin mulle meelde ja… tekkis mingi.. pisut nagu igatsus selle blogiva minu järele. Blogimine oli mingi täitsa teist sorti meditatsioon, reflekteerimine läbi mingi teistmoodi prisma. Ma väga ei oska sellest rääkida, aga ma olen ka rooste läinud nende mitteblogivate aastatega. Ma küll kirjutan endale sahtlisse (tõsi, kaugeltki mitte nii palju kui võiks), aga see on siiski teine asi.

Sel unetul ööl blogimisest mõtiskledes ma mõtlesin sellest, et ma ei ole kunagi seda blogi oma isikuga sidunud. Okei, mu lähemad sõbrad teadsid, et see on minu blogi, aga laiemalt ma kunagi seda ei reklaaminud. Aga.. miks? Olin liiga pussy, et avalikult seista oma sõnade eest? Tundub üsna ebakindel minust. Ise arvasin, et olen täiega enesekindel inimene, aga blogi varjamine tundub sellega küll põhimõttelises vastuolus olevat. Tundub vastuoluline üritada olla julgelt ennast väljendav inimene ja samal ajal varjata oma blogi identiteeti. Olgu, see blogi värk oli 6-9 aastat tagasi, võib vast endale andeks anda, olin siis veel üsna tiinekas ja ju siis mul oli vaja sellist pisut “sala”kohta. Aga! Ausalt öeldes praegu seda analüüsides on mul tunne, et mingis mõttes pole ma sellisest avalikkust pelgavast mentaliteedist võib-olla siiani päris  täiesti vaba. Tobe.. ja täiesti mõttetu. Oled kes oled ju, mis vahet sel on mida keegi teine sellest arvab. Okei, ilmselgelt minust ei saaks eales mingit poliitikut, hahah.

Igatahes, mulle meenus mismoodi ma blogides maailma teisest nurgast nägin ja mul tekkis selle järele igatsus. Võib-olla ma proovin seda värki uuesti. Ehk avastan enda ja maailma kohta uusi nurki. Või õpin elu väikseid pisidetaile uue pilguga vaatama. Eks näis.

miks ma armastan oma eriala, vol miljon

Ooh.. ma lugesin, kuidas mu sõbranna, kes on ka oma filosoofiaõpingutest veetnud kolmveerand aastat Tartu Ülikoolis ja seejärel aasta EHI-s ja on nüüd pooleks aastaks jälle Tartus, kirjutas, kuidas Tartus jääb ruumi väheks ja kuidas teda Tallinna Ülikooli sisse astudes end järsku vaba ja õnnelikuna tundis ja ma loen ja loen ja muidugi ma hakkan külge.

No mul on vaja sellest rääkida. Ma armastan praegu seda ülikooli ja  siin tagasi olemist pärast külalisaastat Tartus. Ma naudin oma loenguid. Seda lugedes kujuta ette mind, kui räägin millestki kogu kehaga mingis ekstaatilis-eufoorilises seisundis; seda lugedes kujuta ette mõnulevat hääletooni, nautleva venitamisega rõhutamisega kõne, mida saadab samalaineline kehakeel. Ma naudin oma loenguid. Kujuta ette, kuidas see heliseb üle huulte: ma naaaaaudin oma loenguid. Ma lihtsalt.. ma käin loengutes ja mul on nii hea. Või siis selline hea, mis on segatud adrenaliini ja seest õõnsaks võtva mõnusa hirmuga, mis kaasneb oma mõistuses kaugemale ja sügavamale minemisega, kaasneb mugavustsoonist välja tulemise ja enese ületamisega. Ma tunnen samasugust ekstaasi loengutes nagu trennis, kui lihaspingutuse tagajärjel vallanduvad endorfiinid ja kõik need toredad asjad. (Kuigi noh, aju pidigi nagu lihas olema ju? Ehk see võrdlus polegi kaugel tõest.)

Igatahes, need ained lähevad kuidagi õigesse kohta. Ma suhtun neisse kõigisse mõnuga. Kui ma eelmine nädal haige olin, siis kõige rohkem oli mul kahju sellest, et ma pidin kooli vahele jätma. Mis sest, et lõpuks ainult kaks loengut, sest kolmandal päeval ma trotsisin ikka kõiki olusid ja vedasin end kohale, ja pärast seda veetsin veel nädalavahetuse täitsa haigena kodus. Eile jooksin mööda raamatupoode, et lisaraamatuid osta endale puhtast lisahuvist ainete vastu. Mul on tunne, et ma õpin midagi, mida ma tõesti tahan, ja mu motivatsiooni kese on vist oma positsiooni vahetamas. Üha enam tunnen, et ülikoolist on saamas miski, mis ta peaks olema – vaikne suunaja ja õpetaja mu iseõppimise teel. Aina enam vabanen mingist salaja hingesopis pesitsevast teismelise trotsist nagu kool oleks kohustus, nagu kool oleks see “ülem teine”. Selles mõttes, et loomulikult ma ratsionaalselt ja teadlikult mõeldes tean, et kool ongi ju minu heaks, mitte sellepärast, et keegi mu elu tülikamaks tahaks teha. Aga kesest igapäeva ikkagi ju kipuvad need ülesanded mõjuma omajagu kohustusena või rusuvana, nagu midagi “välist” tahaks tungida minu privaatsesse aega, seda korraldama hakata ja panna mind tegema asju siis kui tema tahab, et ma neid teeks. Nagu tal oleks minu üle võimu ja ma peaks alluma, sest ma näiteks tahaks hoopis järgmisel nädalal seda raamatut lugeda, aga juba ülehomseks on vaja. Ongi väline kohustaja valmis.

Aga ma tunnen seda üha vähem. Ma  üha enam t u n n e n  seda tõeliselt, kuidas see on minu valik. Kõik on minu valik. Ma ise panin end sinna olukorda, et ma kolme päeva pärast seminaris tund aega “Stepihundist” rääkima ja analüüsima seda eksistentsialismi, Jungi arhetüüpide ja meie kursuse üldise tooni võtmes ja selle käigus avama ennast selles kõiges paljaks nagu haavaleht  ja enneolematul kombel ületama oma intellektuaalset ebakindlust (mille väljajuurimises ma ei ole kaugeltki veel nii edukas kui muude valdkondade puhul) ja i’m absolutely scared shitless selle pärast, aga samal ajal täiesti puhtas joovastuses. Ma ise täiesti teadlikult panin end sinna olukorda ja see on täiesti minu valik ja mul on täielik joovastus ja adrenaliin ja see suur tunne muudkui surub mind nagu torgiks keegi mind nõelaga, mistõttu mul on konstantne erksus ja ärkvelolek. Ma olen nii s i i n  ja  p r a e g u.

Ma olin terve öö baaris tööl ja pärast kinni panemist sain sealt tulema hommikul kell pool kaheksa ja ma istusin bussis pärast 24h ärkvelolekut ja öötööd baaris ja ma täiesti särava meelega neelasin koju sõites lehekülgede kaupa Jungi. Ma jõudsin koju, pesin hambad ja ronisin voodisse ja lugesin edasi. Ma magasin viis tundi ja nüüd veedan laupäeva õhtu kodus lugedes ja janunen. Tahan veel ja veel. Ma tunnen, et ma olen e l u s.

Isegi see kooli kohustavam pool ahistab üha vähem ja vähem ja vähem. EHI-s käies ma ei tunne seda kui kohustust, vaid kui privileegi, mingit erilist võimalust olla osa sellest kõigest ja seda kogeda. Võib-olla ei ole asi EHI-s. Võib-olla ma lihtsalt sain küpsemaks ja lõpuks hakkasin jõudma sinna punkti, kus ma ülikooli jaoks valmis olen, ning ülikooli positiivse “ma ise valisin, ja valisin enda heaks”-rolli pealiskaudse teadmise asemel tunnen ma seda sügavalt nagu tuntakse arusaamist  ja uskumust, mida elad ja hingad. Võib-olla ei ole mu koolieufooria ja teadmistejanu põhjus EHI-sse naasmises, vaid vaimses küpsemises, tõesti.

Aga isegi kui nii.. siis võib-olla on see küpsus ikkagi just nimelt EHI süü. Ja sel juhul ei ole enam vahet, kumb antud olukorra munast ja kanast enne oli. Olgu kuidas on, kuid selge on see, et EHI on minu jaoks praegu nii  pagana õige koht.

muna-või-kana teadus

Ma olen hääletades tõsiselt hakanud kaaluma varianti, et peaks omale välja mõtlema alternatiivelu, mida rakendada kui auto peale võtjad mult mu tegevuste kohta küsivad. Lihtsalt selleks, et vältida neid veiderebamugavaid olukordi, mis aeg-ajalt tekivad kui inimesed üritavad aru saada, miks ma filosoofiat õpin, mida filosoofiatudengid teevad, ja mis kõige keerulisem – mis saab filosoofiatudengist, kui ta lõpetab. Kelleks sa siis saad?

Kilomeetripostid vihisevad mööda. Nagu sellest vähe oleks, et olen üksik blondiin võõras autos, ei, lisaks sellele saab minust mingi kummaline sigrimigriteadustega tegelev uurimisobjekt. Kelleks sa siis saad? Kilomeetripostid. Filosoofia, mida te seal tegelete.. kas see on nagu “kumb oli enne, kas muna või kana”, jah? Aa, ei, ma tean küll, sa siis hakkad psühholoogina tööle? Ei? Aga kui sa filosoofina palgatöö peale ei saa, miks sa seda  üldse õpid siis?

Kilomeetripostid.

Mida ma ütlema peaks? Et ennast arendada, et mõtlemist õppida? Sest huvitav on? Et see ülikoolis filosoofiatudeng olemine praegu on hea eluetapp, mille käigus tundma õppida ennast, maailma, mõtlemist ja oma kohta selles, et kujuneda, kombata ja vaadata, kuhu ma selle kaudu jõuan? Bla blaa blää, mull mull?

Üsna tõenäoline on, et kui need küsimused juba sellise suhtumisega esile kerkivad, siis selles õhustikus on need vastused sama vähe rahuldavad kui algne küsimustetekitaja ise, nii et need vastused.. neist pole selles hetkes mingit kasu. In this context, it would only make me seem and feel like an awkward douche.

Nii et ma naeratan, mõtlen kuidas ma siia olukorda jälle sattusin  ja annan enda üle irvitavaid ebamääraseid vastuseid, mille sisu ma hiljem enam ei mäleta. Seejärel jälgin reaktsioone.

kujunduskammitsaist

Mulle ei sobi mitte ükski wordpressi blogipõhi. Ma armastan wordpressi telgitagust rohkem kui blogspoti oma, see on ilus, puhas, mugav, ei hakka silmadele, toimib läbimõeldult jne, aga tõesti, mind nii häirib, et ma lehekujunduse detaile ise oma suva järgi muuta ei saa. Bloggeris on lihtne, kõike saab muuta, kogu liivakast on avatud. Siin saab seda vaid tasulise variandiga. Olemasolevas valikus on wordpressil küll aina rohkem taustu, kuid mu valikut piirab juba ainuüksi see, et suur enamus on väga kitsad. Ma tahan suuri pilte panna, vähemalt 700px laiuses, mistõttu minu jaoks jaoks jääb valik väga tillukeseks. Ning see alles jääv valik.. ma just ükspäev käisin need kõik läbi ükshaaval ja igaühes on midagi valesti. See praegune on kõige vähem vale. Aga kõige vähem vale ei tähenda, et see oleks õige. Alustades kas või sellest, et kommenteerimislehele saamise link ei ole postituse lõpus, vaid pealkirja all. Kes enam viitsib otsima minna, kui kommenteerimisnuppu postituse lõppu jõudes justkui polekski? Ja font ja selle suurus ja reavahed ja.. oeh. Ma ei tea. Ma veel olen lootusrikas, et äkki nad ikka hakkavad vaikselt suurendama valikut laiematest põhjadest.

mmmillinilm

Ma  j u m al d a n  seda ilma. Nii lihtne see ongi. Teeb olemise absurdselt mõnusaks nii toas kui õues kui trennis kui magades kui millal iganes kusiganes. Lihtsalt konstantne mõnu. No ja ürita vaid ühtainustki muret  tunda sellise ilmaga lehviva seeliku, maika ja lahtiste sandaalide väel jalgrattaga ringi kruiisida HU? – Rüütlite viisi saatel. See lihtsalt pole võimalik. Isegi sessipaanika normaliseerub.

Milline ilm! Uhh!

tarbida, tarbida!

Ükspäev pärast loenguid tekkis mul vahelduseks veidi self-indulgent tuju endale midagi osta. Ma olen piisavalt kaua sekkarite ja raamatukogude ja hinnateadliku pilgu rütmis olnud, et see “päris poodi” minemine (reaalse mõttega midagi osta ka) tundus omamoodi luksuslik. Ligi kaks tundi käisin mööda raamatupoode ja plaadipoode ja koduosakonda ja kõiksugu kohti, aga lõpuks lahkusin ikka tühjade kätega. Järgmisel päeval koolist tulles päikselise ilmaga ei andnud see mulle ikka rahu. Tahtsin omale suurt puslet, mida vaikselt nokitsedes kokku panna, aga ei leidnud piisavalt kihvti pilti. Kulutasin jälle raamatupoodide vaipu, kuid iga raamatuga tuli tunne, et samahästi võiks ma selle raamatukogust võtta, käin ma ju seal nagunii ja seal on olemas.. Lõpuks koperdasin Haruki Murakami “What I talk about when I talk about running” otsa ja mulle meenusid eelmise kevade jooksufilosoofia loengud ja neist inspireeritud mõttelennud. Murakami aga seob selle kokku kirjanik-olemisest kirjutamisega. Mulle tundus, et sel raamatul on olemas eeldused saamaks millekski, mis suudab minus vajutada õigete seostega nuppe just parajal ajal.

Raamat kaenlas tegin veel poes ühe tiiru. Jõudsin kunstitarvete letti ja nägin Derwenti pliiatsite karpe ja.. mulle meenus, kuidas ma olin mõni aeg tagasi Tallinnas käies oma sahtlipõhjast mõned õlipastellide jupid leidnud ja endale lubanud, et hangin omale pastellid. Seisin seal ja vahtisin Derwenti pastellpliiatsikarpidega tõtt. Pastellid võitsid. (Ilmselt mina ikka ka.)  Pastellpliiatsid on minusugusele suurepärane väljund. Ma joonistan-maalin pigem harva ega ole teab mis osav, mu inspiratsioonipuhangud selles vallas on pigem hoogsad ja lühiajalised. Ma tahan, et mul oleks võimalik kergelt saada sügavaid, erksaid või puhtaid värve ja palju, mille puhul lihtsalt pliiatsid jäävad nõrgaks. Seda lahendan ma tavaliselt akrüülidega, aga neil on jälle see viga, et värv peab vahepeal kuivama ja pintsleid peab vahepeal pesema, mistõttu ma saan vähem impulsiivne olla. Impulsiivsust on aga vaja, sest ma nagunii ei tea, mida ma teen ja mu tööd kujunevad alati asja käigus mingi tunnetuse järgi – teen mõned jooned, vaatan mis tunne tekib ja edasi lähebki niimoodi, sammhaaval tunnetades.

lõpuks ometi, rattad!

Lõpuks ometi saab jalgrattaga liiklema hakata! Juhhei! Hurraa! Keeeevaaaad! Sellega seoses ma avastasin rõõmuga seda ka, et talvel trennide vahele pikitud spinningutunnid on mõjunud. Õiged lihased on koormust saanud ja õigemad liigutused värskelt meeles – mu jalgrattasõit on palju ilusamaks läinud. My body speaks ‘bike’ more fluently. That’s exactly what it felt like.