michiko

Archive for the ‘elu põnevad keerdkäigud’ Category

eemalolek

with one comment

Naljakas, et see koht siin veel alles on. Peaaegu kuus aastat on mööda läinud ja terve elu on vahepeal juhtunud, aga ühel unetul ööl tuli see koht siin mulle meelde ja… tekkis mingi.. pisut nagu igatsus selle blogiva minu järele. Blogimine oli mingi täitsa teist sorti meditatsioon, reflekteerimine läbi mingi teistmoodi prisma. Ma väga ei oska sellest rääkida, aga ma olen ka rooste läinud nende mitteblogivate aastatega. Ma küll kirjutan endale sahtlisse (tõsi, kaugeltki mitte nii palju kui võiks), aga see on siiski teine asi.

Sel unetul ööl blogimisest mõtiskledes ma mõtlesin sellest, et ma ei ole kunagi seda blogi oma isikuga sidunud. Okei, mu lähemad sõbrad teadsid, et see on minu blogi, aga laiemalt ma kunagi seda ei reklaaminud. Aga.. miks? Olin liiga pussy, et avalikult seista oma sõnade eest? Tundub üsna ebakindel minust. Ise arvasin, et olen täiega enesekindel inimene, aga blogi varjamine tundub sellega küll põhimõttelises vastuolus olevat. Tundub vastuoluline üritada olla julgelt ennast väljendav inimene ja samal ajal varjata oma blogi identiteeti. Olgu, see blogi värk oli 6-9 aastat tagasi, võib vast endale andeks anda, olin siis veel üsna tiinekas ja ju siis mul oli vaja sellist pisut “sala”kohta. Aga! Ausalt öeldes praegu seda analüüsides on mul tunne, et mingis mõttes pole ma sellisest avalikkust pelgavast mentaliteedist võib-olla siiani päris  täiesti vaba. Tobe.. ja täiesti mõttetu. Oled kes oled ju, mis vahet sel on mida keegi teine sellest arvab. Okei, ilmselgelt minust ei saaks eales mingit poliitikut, hahah.

Igatahes, mulle meenus mismoodi ma blogides maailma teisest nurgast nägin ja mul tekkis selle järele igatsus. Võib-olla ma proovin seda värki uuesti. Ehk avastan enda ja maailma kohta uusi nurki. Või õpin elu väikseid pisidetaile uue pilguga vaatama. Eks näis.

Advertisements

Written by michiko

Teisipäev, märts 14, 2017 at 6:01

ja mis edasi sai

leave a comment »

Mul on nii palju infot ja ma olen muudkui ahminud endasse lehekülgi siit, sealt ja kolmandast raamatust ja tegelikult on mul isegi mind ennast hämmastavalt selge arusaam praegu suurest skeemist seoses “Stepihundi” ja Jungi arhetüüpide ja kõige niisuguse toredusega, aga viimased kolm tundi on mul vahelduva eduga ikkagi writer’s block ja choke vaheldumisi peal. Samal ajal mul on üllatavalt vähe paanikat võrreldes sellega kui paanikattekitav mind homme ees ootav tegelikult on (või vähemalt oleks olnud vaid mõni aeg tagasi). Reaalsuses ma olengi täpselt selline olnud nagu ma eelmises postituses kirjeldasin, loen ja avastan ja uurin suure naudinguga. Isegi oma lemmik guilty-pleasure telesarjade uusi osi pole jõudnud ära vaadata, sest ma ei malda. Mu janu teadmiste järele on olnud liiga kannatamatu, et raatsiksin aega kuigi palju kulutada.

Täna käisin pärast loengut ja ostsin selle “20. sajandi mõttevoolude”-telliskivi lõpuks ära ja koju sõites bussis lugesin ja avastasin muudkui asju, mis siit ja sealt igasugu mu mõtte-päevakajaliste teemadega seotud ja mus võttis jällegi võimust see imeliselt inspireeriv tunne, kuidas kõik teemad on omavahel igatpidi seotud. Ja põnevus, mis tuleb neid seoseid jälgides, see on nii mõnus.

Ma istusin seal bussis ja järsku ma olin nii hingetuks võtvalt õnnelik. Ma tundsin suurimat tänutunnet, et ma saan olla just siin ja praegu. Et ma saan elada seda elu, mis ma elan ja õppida just seda. Filosoofia teeb siiani seda, mida tegi ta minuga keskkoolis. Paneb mind põlema, elama, eufooriat tundma. See toob mingi SÄRA nagu oleks see mõni puuduv kild, mis lõpuks paika lükatakse ja kõik tundub jälle terviklik. Keskkoolis oli ka nii, et me üksikud filosoofiatunnid täitsid mind mingi kehas ringi voolava mõnuga, ja pärast neid tunde ma sisemiselt lendlesin mööda koolikoridore.

Ma ei tea, kas ma vahepeal ei märganud seda või võtsin seda enesestmõistetavalt, olin juba harjunud selle tundega või milles asi, aga praegu on tunne, et vahepeal see eufooria ei löönud nii tugevalt. Muidu ma ehk ei märkaks ta praegust kohalolu nii selgelt. Võib-olla oli asi mingis kvaliteedis või meelestatuses, või polnud ma lihtsalt päris nii otseselt samal lainel. Hea oli küll, aga praegu, oo praegu on nii et ma istusin seal bussis nagu õndsus ise ja lugesin ja suurest õnnetundest tulid pisarad silma. Ilma naljata.

Aga praegu ikkagi, mida tund edasi, seda kõhedamaks pisut läheb. Ma natuke usaldan seda; ma saan aru, et kui kogu info ja mõtted tunduvad veel suur segane struktureerimata kogu, siis on kõhe olla hoolimata rahustavast teadmisest, et info on olemas. Ikka tundub nagu midagi ei oleks, sest .. ei ole ju. Ette näidata pole midagi. Peaski pole veel selge, mis teemagruppe täpselt käsitleda. Ma pole kunagi ühtki ettekannet teinud, huvitav küll, aga ma olen kõikidest seminaridest ja loengutest seni läbi tulnud ja ühtki pole teha vaja olnud. Isegi koolis ei tulnud meil midagi ettekande mõõtu välja andvat teha. Rääkimata siis sellest, et ma vähemalt kolmveerand tundi peaksin rääkima.

Mul on mida rääkida, aga sellest pole veel erilist kasu, kui ma pole sellele pädevat struktuuri andnud. Niisiis.. aga siinkohal ma praegu tahan lõpetada. Mul oli vist vaja käsi soojaks saada ja jutt jooksma, ja nüüd kui see on saavutatud, üritan jutuhoo asjakohaseks muuta.

mul on nii palju infot ja mul tegelikult on päris sort-of mind ennast hämmastavalt selge arusaam hullust skeemist seoses stepihundi ja jungi arhetüüpide ja kõige niisuguse toredusega, aga viimased kolm tundi on mul vahelduva eduga mingi writer’s block ja choke peal. ühest küljest ma hämmastan ennastki, kui kenast ja naudinguga ma olen kõike seda lugenud ja uurinud ja kogunud. mul pole paanikat, kuigi mind homme ees ootav on väga paanikattekitav. kuigi mida tund edasi, seda kõhedamaks siiski on läinud. ma ei tea

Written by michiko

Kolmapäev, oktoober 6, 2010 at 1:25

pateetiline armastusavaldus ehk..

leave a comment »

(.. ehk miks ma armastan oma eriala, vol 4)

Oo, jumal kuidas ma armastan praegu seda kooli; kuidas iga järjestikune loeng seal paneb mind üha enam praegu sinna külge rippuma, seda pjedestaalile tõstma. Kool.. see täidab mind, raputab mind, paljastab. Ma olen õrn, alasti ja haavatav, lõpuks ometi!, sest seda ma ju igatsesingi ja otsisingi, seda värelevust, seda kaitsemüürideta lähedust. See joovastab ja pakub pinget lausa nõnda, et mu süda peksab ja vaat et võtab hingeldamagi. Oo, eufooria ja tunnetuse nautlemine, mu sõbrad, te jälle küllate mind üle! Ma tunnen end justkui iseendana jälle.. mis sest, et ma eelnevalt polnud oma mitte-iseendana-tundmist kuigi selgelt registreerinudki.

Niisiis, kallis EHI, sa paned mu elama.

Hea on tagasi olla. Ma olin aasta aega külalisüliõpilasena Tartus, ja see oli minu jaoks väga oluline, vajalik aeg. Ma arenesin ja kasvasin seal, õppisin end paremini tundma  ning üha rohkem uskuma endas peituvasse jõudu. Mitmed asjad said palju rohkem paika. Ma olin seal õnnelik ja mul oli seal nii palju ilusat ja armastusväärset. See oli see, mis kogu aeg domineeris. Samal ajal ma teadsin, et ma olen mingi kindla arenguetapi keskel. Ma polnud veel selle lõpus, ja ma tajusin, et sellest aastast ja kõigest, mis sel ajal mu sees toimus, suudan ma rääkida alles pärast seda, kui ma olen sealt juba tagasi kolinud ja lasknud sel kõigel suve jooksul veidi settida.

Sarnaselt oli mul ka sellega, kui inimesed mult küsisid, kas mul pole kahju Tartust ära tulla. Kui ma oleksin öelnud, et ei ole, siis see oleks kõlanud nagu mulle tegelikult ei meeldigi Tartus nii väga, aga see oleks olnud kaugel tõest. Ma armastasin Tartus olemist, ma vajasin seda. Kuid seda just parajas koguses. Ma tundsin, et just aasta on see aeg, mille lõppedes ma olen valmis sealt ära tulema. Mitte varem, mitte hiljem. Mul polnud kahju tulla, aga mul oli seal lõpuni hea olla. Viimasedki päevad seal ma tundsin, et ma olen õiges kohas, kuid mul polnud kurb lahkuda.

See lahkumine ise oli ka kuidagi kena. Kui mu asjad autodesse said pakitud, siis sõitsid nad ilma minuta Tallinna poole ja mina läksin veel vägagi sümboolselt viimast korda seal trenni, et siis koos jalgrattaga viimase rongiga Tartust ära sõita. Ma sõitsin üksi viimast korda veel läbi linna, soe õhtupäike paistis kuldselt ja inimesi oli suviselt vähe. Ma olin õnnelik. Ma läksin rongijaama viimasele rongile nagu nii paljud korrad enne seda, kuid erinevalt noist kordadest oli see peaaegu mahajäetud. Kool oli ju läbi, keegi ei sõitnud enam reede õhtul nädalavahetuseks ülikoolilinnast ära. Terve tee seal rongis ma olin täis mingit sõnulseletamatut õndsust. Ma ei avanud ühtki raamatut, ei kirjutanud ühtki rida kaasa võetud märkmikku ega kuulanud isegi muusikat. Mitte midagi. Seda ei juhtu peaaegu kunagi, et ma ühtegi neist asjust ei tee. Aga mul polnud vaja, mu tunne ja õndsus ja kõrvus paitav pehmus olid nii hoomavad, et ühekski muuks väljast tulevaks impulsiks polnud enam ruumi. Ma ei tahtnud midagi sisse võtta ega midagi välja lasta; ma lihtsalt olin. Ma lihtsalt olin terve selle tee omaette vaikuses ja see aeg täis tunnet, lihtsalt tunnet ja õnnelikkust. Mitte sõnu, mitte mõtteid. Ma jätsin hüvasti ja see oli mu austust avaldav leinaseisak või vaikusminut.

Tallinna jõudsin ma suviseses poolhämarduses. Ma tulin juba Ülemistel maha, sest kui ma ei sõltu ühistranspordist, siis on sealt ju sama lihtne tulla. Veidikenegi vähemsõidetud marsruut ka veel peale kauba. Linn oli vaikne ja tühi, vaikselt hämarduv ja veidi rõske, kuid soojalt embusse haarav. Sõitsin oma veloga Sikupillist alla ja läbi Kadrioru kuni mereni ja nii ilus oli. Linn tundus nii suur võrreldes Tartuga, kuid ometi ikkagi vana hea kodulinn, mis oma armsuses mõjub tervenisti sellegipoolest nagu mu ko-du-ke nii til-lu-ke.

Aga nüüd tuleks tagasi algse teema juurde.  Tartu Ülikool.. asi võis olla minus, asi võis olla selles, et ma ei sattunud õigesse kohta õigel ajal, asi võis olla mu loengute valikus.. asi võis olla kõiges selles. Kuid. Olgu põhjused millised tahes, TÜ ei teinud minuga seda, mida minuga teeb EHI. Mul oli mitmeid filosoofiaaineid, mille õpetamine käis läbi õppejõu konspekti loengutes koos läbi võtmise. Sellele järgnes eksam, milles tuli näidata, kui hästi sa omandasid selle õppejõu ja konspekti mõtteviisi, et selle  võtmestikku kasutades küsimustele õigesti vastata. Mulle tihti jäi selline kõrvalmaik, et see sealne õhustik on kuidagi.. reglementeeritud, akadeemiline ja kuivavõitu. Ma tõsiselt võitlen praegu oma sooviga viimased paar lauset ülekohtune olemise kahtlusega ära kustutada, aga.. las need jäävad.

EHI seevastu erutab mind. Torkab mind ega lase mugavalt olla. Paneb pidevalt proovile, sunnib ennast leidma ja annab raamid, kuhu ise tuleb sisse kujundada mingi kontseptsiooniga sisu nagu kunstiteos. Samas ei tee ta liiga, vaid annab piisavalt vabu käsi. Õppejõud mängivad oma rolli tagaplaane justkui avalikumalt välja. Näitavad välja, et nad on täiesti teadlikud sellest, mis tunde või reaktsiooni asja käik võib meis tekitada ja võtavad seda arvesse, sellest saab üks õppeprotsessi osa. Näiteks kui õppejõud paneb meid veidi nöörelkäimise olukorda ja me sisemiselt õõtsume seal kuskil värisedes. Või tekitab meis pinget, sest paneb meie ette ukse, mis on vaid lühikest aega lahti ja me peame suutma otsustada, kas minna sisse või mitte, ilma et meil oleks aega turvaliselt tagajärjed enne läbi mõelda ja julgust koguda.  Ja siis ta naeratab ja ütleb, et see on osa asjast. Ta annab meile võimaluse, ja kui me julgeme end iseendana vabaks lasta ja sealt uksest sisse minna või sel nööril tasakaalu hoida, siis hakkabki see sündima.. toimub raputus ja ületatakse mingi mugavuse piir, igaüks omal isiklikul moel. Igaühes toimub mingi intensiivne temale isikuomane vaimne reaktsioon ja mõttelend seotud vastava ainesega, ja see on väärtuslik. Siin pole õiget ja valet, vaid mida sügavamalt endast ja mida eriomasem, seda huvitavam. Ja siis me arutame neid, ja see vahel läheb see nii hingetuks võtvaks, sest see on nii intensiivne.. kõik need mõtted endas sees, iseenda reaktsiooni jälgimine, teiste mõtete jälgimine ja nendele reageerimine ja siis omakorda nendele iseenda reaktsioonidele reageerimiste jälgimine.. Kui loengutes ja seminarides tekib tunne, et siin ja praegu toimub midagi kordumatut ja erilist nende kokku tulnud inimeste mõtete ja tunnete ühte õhuruumi paiskamise tagajärjel.

Kui joovastavalt ja inspireeritud energiat andvalt see mõjub, tõesti.. vaadake kas või seda, millise sõnavalingu see vallandas ja võrrelge seda selle kirjatühjusega, mis siin muidu viimasel ajal paraku valitsenud on. Noh, sellise emotsiooniga kirjutiste tühjusega igaljuhul küll.

Ma nüüd võtan oma kaifi ja viin ta voodisse, et välja puhata ja homme koolis ikka igast keharakust teadlikuna kohal olla. Adjö!

Written by michiko

Neljapäev, september 9, 2010 at 1:47

muna-või-kana teadus

leave a comment »

Ma olen hääletades tõsiselt hakanud kaaluma varianti, et peaks omale välja mõtlema alternatiivelu, mida rakendada kui auto peale võtjad mult mu tegevuste kohta küsivad. Lihtsalt selleks, et vältida neid veiderebamugavaid olukordi, mis aeg-ajalt tekivad kui inimesed üritavad aru saada, miks ma filosoofiat õpin, mida filosoofiatudengid teevad, ja mis kõige keerulisem – mis saab filosoofiatudengist, kui ta lõpetab. Kelleks sa siis saad?

Kilomeetripostid vihisevad mööda. Nagu sellest vähe oleks, et olen üksik blondiin võõras autos, ei, lisaks sellele saab minust mingi kummaline sigrimigriteadustega tegelev uurimisobjekt. Kelleks sa siis saad? Kilomeetripostid. Filosoofia, mida te seal tegelete.. kas see on nagu “kumb oli enne, kas muna või kana”, jah? Aa, ei, ma tean küll, sa siis hakkad psühholoogina tööle? Ei? Aga kui sa filosoofina palgatöö peale ei saa, miks sa seda  üldse õpid siis?

Kilomeetripostid.

Mida ma ütlema peaks? Et ennast arendada, et mõtlemist õppida? Sest huvitav on? Et see ülikoolis filosoofiatudeng olemine praegu on hea eluetapp, mille käigus tundma õppida ennast, maailma, mõtlemist ja oma kohta selles, et kujuneda, kombata ja vaadata, kuhu ma selle kaudu jõuan? Bla blaa blää, mull mull?

Üsna tõenäoline on, et kui need küsimused juba sellise suhtumisega esile kerkivad, siis selles õhustikus on need vastused sama vähe rahuldavad kui algne küsimustetekitaja ise, nii et need vastused.. neist pole selles hetkes mingit kasu. In this context, it would only make me seem and feel like an awkward douche.

Nii et ma naeratan, mõtlen kuidas ma siia olukorda jälle sattusin  ja annan enda üle irvitavaid ebamääraseid vastuseid, mille sisu ma hiljem enam ei mäleta. Seejärel jälgin reaktsioone.

Written by michiko

Esmaspäev, august 16, 2010 at 1:18

rohkem inimesi peaks nii tegema!

leave a comment »

.. sest soojus levib.

Written by michiko

Laupäev, juuli 3, 2010 at 2:09

tarbida, tarbida!

leave a comment »

Ükspäev pärast loenguid tekkis mul vahelduseks veidi self-indulgent tuju endale midagi osta. Ma olen piisavalt kaua sekkarite ja raamatukogude ja hinnateadliku pilgu rütmis olnud, et see “päris poodi” minemine (reaalse mõttega midagi osta ka) tundus omamoodi luksuslik. Ligi kaks tundi käisin mööda raamatupoode ja plaadipoode ja koduosakonda ja kõiksugu kohti, aga lõpuks lahkusin ikka tühjade kätega. Järgmisel päeval koolist tulles päikselise ilmaga ei andnud see mulle ikka rahu. Tahtsin omale suurt puslet, mida vaikselt nokitsedes kokku panna, aga ei leidnud piisavalt kihvti pilti. Kulutasin jälle raamatupoodide vaipu, kuid iga raamatuga tuli tunne, et samahästi võiks ma selle raamatukogust võtta, käin ma ju seal nagunii ja seal on olemas.. Lõpuks koperdasin Haruki Murakami “What I talk about when I talk about running” otsa ja mulle meenusid eelmise kevade jooksufilosoofia loengud ja neist inspireeritud mõttelennud. Murakami aga seob selle kokku kirjanik-olemisest kirjutamisega. Mulle tundus, et sel raamatul on olemas eeldused saamaks millekski, mis suudab minus vajutada õigete seostega nuppe just parajal ajal.

Raamat kaenlas tegin veel poes ühe tiiru. Jõudsin kunstitarvete letti ja nägin Derwenti pliiatsite karpe ja.. mulle meenus, kuidas ma olin mõni aeg tagasi Tallinnas käies oma sahtlipõhjast mõned õlipastellide jupid leidnud ja endale lubanud, et hangin omale pastellid. Seisin seal ja vahtisin Derwenti pastellpliiatsikarpidega tõtt. Pastellid võitsid. (Ilmselt mina ikka ka.)  Pastellpliiatsid on minusugusele suurepärane väljund. Ma joonistan-maalin pigem harva ega ole teab mis osav, mu inspiratsioonipuhangud selles vallas on pigem hoogsad ja lühiajalised. Ma tahan, et mul oleks võimalik kergelt saada sügavaid, erksaid või puhtaid värve ja palju, mille puhul lihtsalt pliiatsid jäävad nõrgaks. Seda lahendan ma tavaliselt akrüülidega, aga neil on jälle see viga, et värv peab vahepeal kuivama ja pintsleid peab vahepeal pesema, mistõttu ma saan vähem impulsiivne olla. Impulsiivsust on aga vaja, sest ma nagunii ei tea, mida ma teen ja mu tööd kujunevad alati asja käigus mingi tunnetuse järgi – teen mõned jooned, vaatan mis tunne tekib ja edasi lähebki niimoodi, sammhaaval tunnetades.

Written by michiko

Pühapäev, aprill 11, 2010 at 2:37

miks ma armastan oma eriala?

2 kommentaari

Sest ma saan olla hõre, peavalune ja nõrk, aga sellest hoolimata end kohviga varustada ja ikka loengusse minna ja kuulata, kuidas radikaalse poliitilise filosoofia loengus käsitletatakse Fourier’ “religion of sensual pleasure”-it ja rääkida sellest, kuidas tema ideede järgi on tulevikus  esteetilised, gastronoomilised ja seksuaalsed naudingud ning lõbustused kättesaadavad kõigile ja sealjuures parema kvaliteediga ja suuremates kogustes. Kvaliteetse gastronoomilise naudingu juurde kuulub siis muidugi hea seltskond ja intellektuaalne vestlus, mis on väga oluline. Need toidu, joogi ja aruka vestluse mõnud tuleb muidugi alla loputada rohke hea seksi ja armastusega, mis on vabastatud neist ajast ja arust abielu ja paarisuhte piirangutest. Muidugi tööd hakkavad ka inimesed rohkem mõnuga nautima jne. Istuda hubases auditooriumis ja kuulata suurepäraselt mõnusat õppejõudu rääkimas teooriatest, mis peaks viima selliste tulemusteni… on just parajalt lõbustav tegevus, mida võib vabalt teha ka sellises hõredas poolhaiges kõik-on-pask olekus.

Written by michiko

Esmaspäev, aprill 5, 2010 at 10:38