michiko

Archive for the ‘mõttelend’ Category

kõrgendatud kohalolu ilust

leave a comment »

Meelerahu. Meelerahu… oleks ilmselt mingi võtmesõna, kui peaksin praegu kokku võtma oma värskemaid olemisi. Nii palju head. Nii palju õiget. Nii palju joovastavat, et ma isegi ei karga enam eufooriliselt ringi, vaid istun sõnatult, liikumatult, vaikses härdumuses täis pehmelt paitavat tänulikkust ja olen täis tunnet.

See suvi on olnud täis uskumatult joovastavaid hetki. Selliseid, mis oleks joovastavad juba siis, kui nad oleks poole vähem ägedad. Aga nad ei ole poole vähem ägedad, nad on täiskäiguga ägedad, nad on ägedad juba täiesti ülemõistuslikes mõõtmetes, nii et ausalt öeldes on proovile pandud isegi minu üüratuna näivate mõõtmetega nautimisvõime piirid. Mul on tekkinud tunne, et ma olen kui klaas, kuhu saab naudingut kannust valada. Valad, valad, valad.. ühel hetkel saab naudingut nii palju, et klaas saab täis. Ja ma poleks seda uskunud. Mulle on alati tundunud, et nauding ja rahuldus on selline müütiline ideaal, mis ongi selline, et selle poole võib lõputult püüelda, aga seda ei saa kunagi kätte. Nagu ei tohikski saada, sest see oleks selline nullpunkt, kus kõik püüdlus lakkab. Selline surnud punkt, kus pole püüdlust, pole elusust.

Aga äkki ei ole nii. Mõned nädalad tagasi mul oli selline kogemus, kus ma joobusin mitme päeva jooksul naudingust nii mitmest küljest ja nii korduvalt, et lõpuks mingi väike, lihtne rõõm mõjus nagu viimane piisk mu naudingukarikasse. Klaas sai täis joovastavat kaifi, rohkem ei mahtunud, hakkas üle ajama, ja mu aju ütles mõnusate asjade üleküllusest üles. Päriselt. Ma tundsin, et ma olen ajusurnud. Ma tundsin umbes nagu mu aju oleks üle kuumenenud ja plahvatanud ja ma siis istusin seal pärast seda plahvatust ja vaatasin tühja pilguga ringi, suutmata midagi teha.

See viimane piisk karikasse mõjus nagu võimendatud versioon sellest tundest, kui pärast pikka nädalat istud esimest korda puhkamiseks maha ja võtad esimese sõõmu külma õlut ja see lonks maitseb nagu kõik, mida sa kunagi oled tahtnud. Nagu esimene kevadiselt soe tuuleiil pärast pikka külma talve. Nagu ükskõik milline pisike ja tegelikult enamasti täiesti märkamatult igapäevane asi, mis selles õiges hetkes mõjub nagu midagi väga erilist, sest sa pöörad talle kõrgendatud tähelepanu ja oled kohal selles hetkes, et seda tunnetada.

Ja ma istusin seal murul mahedas Hiiumaa suveõhtus, nokkisin värsket kuuma suitsutatud lesta, võtsin esimese lonksu külma tumedat õlut, mõtlesin möödunud uskumatutest päevadest, valgetest öödest, hingelisest kontaktist, suvest, muusikanaudingujoovastusest ja selle jagamisest, ilusatest tunnetest, kuumast saunast külma vette hüppamisest,  puudutatud olemisest, värske muru lõhnast, inspiratsiooni eufoorilisest võimust, koidikul järves alasti ujumisest, lähedusest, elust, ilust, võlust; ja mitte midagi enamat ei oleks osanudki tahta, ma tundsin seda kõike korraga ja surin. Mu aju kees üle, toimus plavatus, ja edasi oli kosta vaid vaikset surinat tühjuses ning ei midagi muud.

Advertisements

Written by michiko

Pühapäev, juuli 24, 2011 at 12:27

miks ma armastan oma eriala, vol miljon

with one comment

Ooh.. ma lugesin, kuidas mu sõbranna, kes on ka oma filosoofiaõpingutest veetnud kolmveerand aastat Tartu Ülikoolis ja seejärel aasta EHI-s ja on nüüd pooleks aastaks jälle Tartus, kirjutas, kuidas Tartus jääb ruumi väheks ja kuidas teda Tallinna Ülikooli sisse astudes end järsku vaba ja õnnelikuna tundis ja ma loen ja loen ja muidugi ma hakkan külge.

No mul on vaja sellest rääkida. Ma armastan praegu seda ülikooli ja  siin tagasi olemist pärast külalisaastat Tartus. Ma naudin oma loenguid. Seda lugedes kujuta ette mind, kui räägin millestki kogu kehaga mingis ekstaatilis-eufoorilises seisundis; seda lugedes kujuta ette mõnulevat hääletooni, nautleva venitamisega rõhutamisega kõne, mida saadab samalaineline kehakeel. Ma naudin oma loenguid. Kujuta ette, kuidas see heliseb üle huulte: ma naaaaaudin oma loenguid. Ma lihtsalt.. ma käin loengutes ja mul on nii hea. Või siis selline hea, mis on segatud adrenaliini ja seest õõnsaks võtva mõnusa hirmuga, mis kaasneb oma mõistuses kaugemale ja sügavamale minemisega, kaasneb mugavustsoonist välja tulemise ja enese ületamisega. Ma tunnen samasugust ekstaasi loengutes nagu trennis, kui lihaspingutuse tagajärjel vallanduvad endorfiinid ja kõik need toredad asjad. (Kuigi noh, aju pidigi nagu lihas olema ju? Ehk see võrdlus polegi kaugel tõest.)

Igatahes, need ained lähevad kuidagi õigesse kohta. Ma suhtun neisse kõigisse mõnuga. Kui ma eelmine nädal haige olin, siis kõige rohkem oli mul kahju sellest, et ma pidin kooli vahele jätma. Mis sest, et lõpuks ainult kaks loengut, sest kolmandal päeval ma trotsisin ikka kõiki olusid ja vedasin end kohale, ja pärast seda veetsin veel nädalavahetuse täitsa haigena kodus. Eile jooksin mööda raamatupoode, et lisaraamatuid osta endale puhtast lisahuvist ainete vastu. Mul on tunne, et ma õpin midagi, mida ma tõesti tahan, ja mu motivatsiooni kese on vist oma positsiooni vahetamas. Üha enam tunnen, et ülikoolist on saamas miski, mis ta peaks olema – vaikne suunaja ja õpetaja mu iseõppimise teel. Aina enam vabanen mingist salaja hingesopis pesitsevast teismelise trotsist nagu kool oleks kohustus, nagu kool oleks see “ülem teine”. Selles mõttes, et loomulikult ma ratsionaalselt ja teadlikult mõeldes tean, et kool ongi ju minu heaks, mitte sellepärast, et keegi mu elu tülikamaks tahaks teha. Aga kesest igapäeva ikkagi ju kipuvad need ülesanded mõjuma omajagu kohustusena või rusuvana, nagu midagi “välist” tahaks tungida minu privaatsesse aega, seda korraldama hakata ja panna mind tegema asju siis kui tema tahab, et ma neid teeks. Nagu tal oleks minu üle võimu ja ma peaks alluma, sest ma näiteks tahaks hoopis järgmisel nädalal seda raamatut lugeda, aga juba ülehomseks on vaja. Ongi väline kohustaja valmis.

Aga ma tunnen seda üha vähem. Ma  üha enam t u n n e n  seda tõeliselt, kuidas see on minu valik. Kõik on minu valik. Ma ise panin end sinna olukorda, et ma kolme päeva pärast seminaris tund aega “Stepihundist” rääkima ja analüüsima seda eksistentsialismi, Jungi arhetüüpide ja meie kursuse üldise tooni võtmes ja selle käigus avama ennast selles kõiges paljaks nagu haavaleht  ja enneolematul kombel ületama oma intellektuaalset ebakindlust (mille väljajuurimises ma ei ole kaugeltki veel nii edukas kui muude valdkondade puhul) ja i’m absolutely scared shitless selle pärast, aga samal ajal täiesti puhtas joovastuses. Ma ise täiesti teadlikult panin end sinna olukorda ja see on täiesti minu valik ja mul on täielik joovastus ja adrenaliin ja see suur tunne muudkui surub mind nagu torgiks keegi mind nõelaga, mistõttu mul on konstantne erksus ja ärkvelolek. Ma olen nii s i i n  ja  p r a e g u.

Ma olin terve öö baaris tööl ja pärast kinni panemist sain sealt tulema hommikul kell pool kaheksa ja ma istusin bussis pärast 24h ärkvelolekut ja öötööd baaris ja ma täiesti särava meelega neelasin koju sõites lehekülgede kaupa Jungi. Ma jõudsin koju, pesin hambad ja ronisin voodisse ja lugesin edasi. Ma magasin viis tundi ja nüüd veedan laupäeva õhtu kodus lugedes ja janunen. Tahan veel ja veel. Ma tunnen, et ma olen e l u s.

Isegi see kooli kohustavam pool ahistab üha vähem ja vähem ja vähem. EHI-s käies ma ei tunne seda kui kohustust, vaid kui privileegi, mingit erilist võimalust olla osa sellest kõigest ja seda kogeda. Võib-olla ei ole asi EHI-s. Võib-olla ma lihtsalt sain küpsemaks ja lõpuks hakkasin jõudma sinna punkti, kus ma ülikooli jaoks valmis olen, ning ülikooli positiivse “ma ise valisin, ja valisin enda heaks”-rolli pealiskaudse teadmise asemel tunnen ma seda sügavalt nagu tuntakse arusaamist  ja uskumust, mida elad ja hingad. Võib-olla ei ole mu koolieufooria ja teadmistejanu põhjus EHI-sse naasmises, vaid vaimses küpsemises, tõesti.

Aga isegi kui nii.. siis võib-olla on see küpsus ikkagi just nimelt EHI süü. Ja sel juhul ei ole enam vahet, kumb antud olukorra munast ja kanast enne oli. Olgu kuidas on, kuid selge on see, et EHI on minu jaoks praegu nii  pagana õige koht.

Written by michiko

Pühapäev, oktoober 3, 2010 at 1:51

pateetiline armastusavaldus ehk..

leave a comment »

(.. ehk miks ma armastan oma eriala, vol 4)

Oo, jumal kuidas ma armastan praegu seda kooli; kuidas iga järjestikune loeng seal paneb mind üha enam praegu sinna külge rippuma, seda pjedestaalile tõstma. Kool.. see täidab mind, raputab mind, paljastab. Ma olen õrn, alasti ja haavatav, lõpuks ometi!, sest seda ma ju igatsesingi ja otsisingi, seda värelevust, seda kaitsemüürideta lähedust. See joovastab ja pakub pinget lausa nõnda, et mu süda peksab ja vaat et võtab hingeldamagi. Oo, eufooria ja tunnetuse nautlemine, mu sõbrad, te jälle küllate mind üle! Ma tunnen end justkui iseendana jälle.. mis sest, et ma eelnevalt polnud oma mitte-iseendana-tundmist kuigi selgelt registreerinudki.

Niisiis, kallis EHI, sa paned mu elama.

Hea on tagasi olla. Ma olin aasta aega külalisüliõpilasena Tartus, ja see oli minu jaoks väga oluline, vajalik aeg. Ma arenesin ja kasvasin seal, õppisin end paremini tundma  ning üha rohkem uskuma endas peituvasse jõudu. Mitmed asjad said palju rohkem paika. Ma olin seal õnnelik ja mul oli seal nii palju ilusat ja armastusväärset. See oli see, mis kogu aeg domineeris. Samal ajal ma teadsin, et ma olen mingi kindla arenguetapi keskel. Ma polnud veel selle lõpus, ja ma tajusin, et sellest aastast ja kõigest, mis sel ajal mu sees toimus, suudan ma rääkida alles pärast seda, kui ma olen sealt juba tagasi kolinud ja lasknud sel kõigel suve jooksul veidi settida.

Sarnaselt oli mul ka sellega, kui inimesed mult küsisid, kas mul pole kahju Tartust ära tulla. Kui ma oleksin öelnud, et ei ole, siis see oleks kõlanud nagu mulle tegelikult ei meeldigi Tartus nii väga, aga see oleks olnud kaugel tõest. Ma armastasin Tartus olemist, ma vajasin seda. Kuid seda just parajas koguses. Ma tundsin, et just aasta on see aeg, mille lõppedes ma olen valmis sealt ära tulema. Mitte varem, mitte hiljem. Mul polnud kahju tulla, aga mul oli seal lõpuni hea olla. Viimasedki päevad seal ma tundsin, et ma olen õiges kohas, kuid mul polnud kurb lahkuda.

See lahkumine ise oli ka kuidagi kena. Kui mu asjad autodesse said pakitud, siis sõitsid nad ilma minuta Tallinna poole ja mina läksin veel vägagi sümboolselt viimast korda seal trenni, et siis koos jalgrattaga viimase rongiga Tartust ära sõita. Ma sõitsin üksi viimast korda veel läbi linna, soe õhtupäike paistis kuldselt ja inimesi oli suviselt vähe. Ma olin õnnelik. Ma läksin rongijaama viimasele rongile nagu nii paljud korrad enne seda, kuid erinevalt noist kordadest oli see peaaegu mahajäetud. Kool oli ju läbi, keegi ei sõitnud enam reede õhtul nädalavahetuseks ülikoolilinnast ära. Terve tee seal rongis ma olin täis mingit sõnulseletamatut õndsust. Ma ei avanud ühtki raamatut, ei kirjutanud ühtki rida kaasa võetud märkmikku ega kuulanud isegi muusikat. Mitte midagi. Seda ei juhtu peaaegu kunagi, et ma ühtegi neist asjust ei tee. Aga mul polnud vaja, mu tunne ja õndsus ja kõrvus paitav pehmus olid nii hoomavad, et ühekski muuks väljast tulevaks impulsiks polnud enam ruumi. Ma ei tahtnud midagi sisse võtta ega midagi välja lasta; ma lihtsalt olin. Ma lihtsalt olin terve selle tee omaette vaikuses ja see aeg täis tunnet, lihtsalt tunnet ja õnnelikkust. Mitte sõnu, mitte mõtteid. Ma jätsin hüvasti ja see oli mu austust avaldav leinaseisak või vaikusminut.

Tallinna jõudsin ma suviseses poolhämarduses. Ma tulin juba Ülemistel maha, sest kui ma ei sõltu ühistranspordist, siis on sealt ju sama lihtne tulla. Veidikenegi vähemsõidetud marsruut ka veel peale kauba. Linn oli vaikne ja tühi, vaikselt hämarduv ja veidi rõske, kuid soojalt embusse haarav. Sõitsin oma veloga Sikupillist alla ja läbi Kadrioru kuni mereni ja nii ilus oli. Linn tundus nii suur võrreldes Tartuga, kuid ometi ikkagi vana hea kodulinn, mis oma armsuses mõjub tervenisti sellegipoolest nagu mu ko-du-ke nii til-lu-ke.

Aga nüüd tuleks tagasi algse teema juurde.  Tartu Ülikool.. asi võis olla minus, asi võis olla selles, et ma ei sattunud õigesse kohta õigel ajal, asi võis olla mu loengute valikus.. asi võis olla kõiges selles. Kuid. Olgu põhjused millised tahes, TÜ ei teinud minuga seda, mida minuga teeb EHI. Mul oli mitmeid filosoofiaaineid, mille õpetamine käis läbi õppejõu konspekti loengutes koos läbi võtmise. Sellele järgnes eksam, milles tuli näidata, kui hästi sa omandasid selle õppejõu ja konspekti mõtteviisi, et selle  võtmestikku kasutades küsimustele õigesti vastata. Mulle tihti jäi selline kõrvalmaik, et see sealne õhustik on kuidagi.. reglementeeritud, akadeemiline ja kuivavõitu. Ma tõsiselt võitlen praegu oma sooviga viimased paar lauset ülekohtune olemise kahtlusega ära kustutada, aga.. las need jäävad.

EHI seevastu erutab mind. Torkab mind ega lase mugavalt olla. Paneb pidevalt proovile, sunnib ennast leidma ja annab raamid, kuhu ise tuleb sisse kujundada mingi kontseptsiooniga sisu nagu kunstiteos. Samas ei tee ta liiga, vaid annab piisavalt vabu käsi. Õppejõud mängivad oma rolli tagaplaane justkui avalikumalt välja. Näitavad välja, et nad on täiesti teadlikud sellest, mis tunde või reaktsiooni asja käik võib meis tekitada ja võtavad seda arvesse, sellest saab üks õppeprotsessi osa. Näiteks kui õppejõud paneb meid veidi nöörelkäimise olukorda ja me sisemiselt õõtsume seal kuskil värisedes. Või tekitab meis pinget, sest paneb meie ette ukse, mis on vaid lühikest aega lahti ja me peame suutma otsustada, kas minna sisse või mitte, ilma et meil oleks aega turvaliselt tagajärjed enne läbi mõelda ja julgust koguda.  Ja siis ta naeratab ja ütleb, et see on osa asjast. Ta annab meile võimaluse, ja kui me julgeme end iseendana vabaks lasta ja sealt uksest sisse minna või sel nööril tasakaalu hoida, siis hakkabki see sündima.. toimub raputus ja ületatakse mingi mugavuse piir, igaüks omal isiklikul moel. Igaühes toimub mingi intensiivne temale isikuomane vaimne reaktsioon ja mõttelend seotud vastava ainesega, ja see on väärtuslik. Siin pole õiget ja valet, vaid mida sügavamalt endast ja mida eriomasem, seda huvitavam. Ja siis me arutame neid, ja see vahel läheb see nii hingetuks võtvaks, sest see on nii intensiivne.. kõik need mõtted endas sees, iseenda reaktsiooni jälgimine, teiste mõtete jälgimine ja nendele reageerimine ja siis omakorda nendele iseenda reaktsioonidele reageerimiste jälgimine.. Kui loengutes ja seminarides tekib tunne, et siin ja praegu toimub midagi kordumatut ja erilist nende kokku tulnud inimeste mõtete ja tunnete ühte õhuruumi paiskamise tagajärjel.

Kui joovastavalt ja inspireeritud energiat andvalt see mõjub, tõesti.. vaadake kas või seda, millise sõnavalingu see vallandas ja võrrelge seda selle kirjatühjusega, mis siin muidu viimasel ajal paraku valitsenud on. Noh, sellise emotsiooniga kirjutiste tühjusega igaljuhul küll.

Ma nüüd võtan oma kaifi ja viin ta voodisse, et välja puhata ja homme koolis ikka igast keharakust teadlikuna kohal olla. Adjö!

Written by michiko

Neljapäev, september 9, 2010 at 1:47

rohkem inimesi peaks nii tegema!

leave a comment »

.. sest soojus levib.

Written by michiko

Laupäev, juuli 3, 2010 at 2:09

seks kui kõikide tegude motivatsioon?

with one comment

..ehk postitus nimega “miks ma armastan oma eriala? vol 3”. Sest ma saan kirjutada selliseid esseid:

John Barth räägib oma tekstis “Pansexuality”, kuidas kõike, mida inimesed teevad, paneb tegema seksuaaltung. Ta ütleb, et kogu maailmas toimuv on selle tulemus, et me ei saa seksida kellega iganes tahame, alati kui me seda tahame ja kusiganes me tahame.  Käesolevas essees arutlen selle üle, kas seks ongi kõikide tegude põhjustaja.

Barth serveerib seda just inimestele iseloomuliku tunnusena. Niisiis võiks vaielda, et kas ta uskus, et sellega vastanduvad inimesed loomadele, kes saavad kogu aeg paarituda? Päris nii see siiski pole. Ka loomadel on omad piirangud. Koertelgi on kindel periood ehk jooksuaeg, kus nad tõesti on väga motiveeritud paaritumisest. Sama kergesti võib näite tuua linnumaailmast, sest linnud käituvad selgelt paarilise leidmiseks eriliselt, isaslinnud meelitavad emaseid oma ehitatud pesade ja silmatorkavama välimusega. Paaritumisvõimaluste piiratus ja sellest tulenevalt paaritumise eesmärgil tegutsemine pole sugugi ainult inimestele omane, nagu Barth tahab väita.

Samas ehk pole Barth’i teesi diskrediteerimine loomadega võrdlemise kaudu siiski õigustatud. Loomi ei saa kuigi hästi inimestega antud kontekstis võrrelda, sest nende vahel on üks oluline erinevus – loomade jaoks on paaritumine siiski väga otseselt paljunemise eesmärgil tehtav akt. Loomad, väheste eranditega, ei paaritu lihtsalt selleks, et mõnu saada. Inimeste puhul on aga paaritumise juures nauditavuse aspekt üsnagi määrava tähtsusega. “The mating dance” ongi nii vilgas just seetõttu, et inimesed otsivad naudingut ja rahuldust. Kui seksi nauditavus ei mängiks rolli, siis seks olekski enam nii oluline või ihaldatud. Isegi järglaste saamise eesmärgil pole seks tänapäeval enam ainuvõimalus.

Olgu, me tahame seksida, sest see on nauditav. Soov tunda rahuldust paneb meid ka selle suunas tegutsema, jah. Kuid väide, et absoluutselt kogu meie inimtegevuse liikumapanevaks jõuks on ainult see üks eesmärk, tundub argimõistusele ehk siiski üle pingutatuna. See kõlab nagu inimesed tegutseks ainult eesmärgiga keegi voodisse meelitada ning kaaluksid iga teo tegemist või mitte tegemist eelkõige selle põhjal, millise teoga oleks suurem tõenäosus endale rohkem ja väärtuslikumaid seksuaalpartnereid leida. Intuitiivselt tahaks sellele igal juhul vastu vaielda, sest see tundub ülekohtuselt lihtsustatud põhjendus kogu meie mitmekülgsele maailmale.

Sellegipoolest võib selles peituda tõetera. Me tõesti ei pruugi tegutseda kogu aeg enesele teadvustatult partneri leidmise suunas, kuid kaudselt see siiski nii on. Iga meie tegu mõjutab seda, millisteks inimesteks me kujuneme, mis omakorda on aluseks just sellele, millistena me teistele inimestele mõjume ja mille põhjal me kaaslasi leiame. Kui me tõmbame inimesi ligi just oma olemusega terviklikult ja meie olemuse kujunemist mõjutab iga asi, millega me elus kokku puutume, siis me ei saa kuigi hästi eristada tegusid, mida me teeme partneri leidmiseks ja mida mitte, sest need on omavahel seoses. Seega võib küll öelda, et kaudses mõttes ongi iga meie tegu ikkagi käik partneri leidmise suunas.

Niisiis, kui miski on nii tugev, et seda võiks seostada kõige inimmaailmas toimuvaga, siis tekib huvi seda lähemalt uurida. Jätaksin siinkohal järglaste eostamise külje pigem kõrvale ja keskendun rohkem nauditavusele, sest seksi naudingu pärast esineb siiski  sagedamini.

Mis paneb Barth’i ütlema, et just nauding seksist on see, mis kõik käima tõmbab? See tähendaks, et see on spetsiifiline ja asendamatu nauding. Seks pole aga sugugi ainus, mille kohta võiks öelda, et see pakub naudingut. Seega näib, et on nauding seksist ning selle kõrval teisigi naudingutüüpe, mis sellest erinevad, näiteks nauding toidust või filosoofilisest arutelust, rahuldus tehtud tööst. Sel juhul peaksid need naudinguid olema tunnetatavad erineval viisil, sest kui me tunnetaks neid ühtmoodi, siis poleks ju vahet, millise konkreetse tegevuse tulemusena me ihaldatud naudinguni jõuame, sest me ei suudaks lõpus üht naudingu tunnetamist teisest eristada kui me neid samamoodi tajume.

Kas aga see on tõesti nii, et on justkui erinevad naudingu tunnetamise “kanalid”, mis on teineteisest sõltumatud? Ajus on siiski vaid üks piirkond, mis tegeleb naudingutunde tekitamisega. Mõnusaid asju on palju ja erinevaid, kuid nende esinemise korral toimuvad ajus ikkagi sarnased protsessid, tänu millele me naudingut tajume. Aju jaoks on eri stimulaatorite tekitatud mõnutunded oma olemuselt sama tüüpi, seega nende erinevused on vaid pealispinnas.

Isegi kui inimesed tunnetaksid naudinguid mitmel viisil, siis on küsitav, miks peaks  seksuaalseid naudinguid nende hulgast kõige väärtuslikumaks pidama. Öelda, et paaritumissoov motiveerib kõiki meie teisi tegusid kuna see on kõige ihaldusväärsem nauding,  tähendab erineval viisil tunnetatavate naudingutüüpide olemasolu eeldamist ning nende eri naudingute hierarhiasse asetamist. Seda saaks põhjendada sellega, et seksuaalseid akte on väga kerge vaadata otseselt naudingu saamisele orienteeritud tegudena ja neist tulev mõnu on intensiivsem ja ilmsem, omamoodi “puhtam”. Kui sellega nõustuda ja seksuaalsed naudingud tõesti kõigele muule aluseks panna ning samal ajal tunnistada ka teistsuguste naudinguliikide olemasolu, siis tuleks need argumendi kokkukõlavuse huvides paigutada omavahel mõjusuhetesse. See tähendaks, et muud naudingud – näiteks hea intellektuaalne vestlus või maitsev toit – on alama kategooria motivatsioonid, mis töötavad kõrgema motivatsiooni (paaritumissoovi) kasuks. Jah, ilmselt tõesti võib nauditava pidusöögi elamus meid teha atraktiivsemaks ja seeläbi parandada meie võimalusi partneri leidmiseks, kuid see argument on oma kaudsuses ja umbmäärasuses nii raskesti falsifitseeritav, et mõjub mittemidagiütleva ja väheveenvana.

Seega Barth’i seisukoht jääb siinkohal ühekülgseks ja vähe läbi mõelduks. Juba Epikuros arvas, et naudingutunne kui selline on oma olemuselt alati ühesugune. Kui kõiki naudinguid oleks võimalik võimendada, siis poleks naudinguid kunagi võimalik teineteisest eristada. Selles valguses kaob vahetegemine naudingutel nende allika põhjal. Kui aga nüüd Barth’i argumenti vaadata pilguga, mis ei erista seksuaalseid naudinguid teistest naudingutest, siis tuleb välja, et Barth sisuliselt ütleb, et inimene teeb, mida ta teeb, sest see pakub talle naudingut. See aga on lihtsalt uude intrigeerivasse pakendisse pandud common sense – tal on õigus küll, aga ta ei ütle mitte midagi uut. Mitte seks otseselt pole põhjus, miks me kõike teeme, vaid naudinguihalus. Seks on lihtsalt üks asi teiste hulgas, mille kaudu me vähemal või rohkemal määral naudingutundeni jõuda võime.

Written by michiko

Laupäev, mai 29, 2010 at 5:16

Posted in mõttelend

miks ma armastan oma eriala? vol 2

with one comment

Sest meil toimuvad seminarid selliste tekstide arutamiseks:

The dance of sex: If one had no other reason for choosing to subscribe to Freud, what could be more charming than to believe that the whole vaudeville of the world, the entire dizzy circus of history, is but a fancy mating dance? That dictators burn Jews and businessmen vote Republican, that helmsmen steer ships and ladies play bridge, that girls study grammar and boys engineering all at the behest of the Absolute Genital? When the synthesizing mood is upon one, what is more soothing than to assert that this one simple yen of humankind, poor little coitus, alone gives rise to cities and monasteries, paragraphs and poems, foot races and battle tactics, metaphysics and hydroponics, trade unions and universities? Who would not delight in telling some extragalactic tourist, “On our planet, sir, males and females copulate. Moreover, they enjoy copulating. But for various reasons they cannot do this whenever, whereever, and with whomever they choose. Hence all this running around that you observe. Hence the world”? A therapeutic notion! (John Barth)

Written by michiko

Neljapäev, mai 13, 2010 at 10:03

Posted in mõttelend

tarbida, tarbida!

leave a comment »

Ükspäev pärast loenguid tekkis mul vahelduseks veidi self-indulgent tuju endale midagi osta. Ma olen piisavalt kaua sekkarite ja raamatukogude ja hinnateadliku pilgu rütmis olnud, et see “päris poodi” minemine (reaalse mõttega midagi osta ka) tundus omamoodi luksuslik. Ligi kaks tundi käisin mööda raamatupoode ja plaadipoode ja koduosakonda ja kõiksugu kohti, aga lõpuks lahkusin ikka tühjade kätega. Järgmisel päeval koolist tulles päikselise ilmaga ei andnud see mulle ikka rahu. Tahtsin omale suurt puslet, mida vaikselt nokitsedes kokku panna, aga ei leidnud piisavalt kihvti pilti. Kulutasin jälle raamatupoodide vaipu, kuid iga raamatuga tuli tunne, et samahästi võiks ma selle raamatukogust võtta, käin ma ju seal nagunii ja seal on olemas.. Lõpuks koperdasin Haruki Murakami “What I talk about when I talk about running” otsa ja mulle meenusid eelmise kevade jooksufilosoofia loengud ja neist inspireeritud mõttelennud. Murakami aga seob selle kokku kirjanik-olemisest kirjutamisega. Mulle tundus, et sel raamatul on olemas eeldused saamaks millekski, mis suudab minus vajutada õigete seostega nuppe just parajal ajal.

Raamat kaenlas tegin veel poes ühe tiiru. Jõudsin kunstitarvete letti ja nägin Derwenti pliiatsite karpe ja.. mulle meenus, kuidas ma olin mõni aeg tagasi Tallinnas käies oma sahtlipõhjast mõned õlipastellide jupid leidnud ja endale lubanud, et hangin omale pastellid. Seisin seal ja vahtisin Derwenti pastellpliiatsikarpidega tõtt. Pastellid võitsid. (Ilmselt mina ikka ka.)  Pastellpliiatsid on minusugusele suurepärane väljund. Ma joonistan-maalin pigem harva ega ole teab mis osav, mu inspiratsioonipuhangud selles vallas on pigem hoogsad ja lühiajalised. Ma tahan, et mul oleks võimalik kergelt saada sügavaid, erksaid või puhtaid värve ja palju, mille puhul lihtsalt pliiatsid jäävad nõrgaks. Seda lahendan ma tavaliselt akrüülidega, aga neil on jälle see viga, et värv peab vahepeal kuivama ja pintsleid peab vahepeal pesema, mistõttu ma saan vähem impulsiivne olla. Impulsiivsust on aga vaja, sest ma nagunii ei tea, mida ma teen ja mu tööd kujunevad alati asja käigus mingi tunnetuse järgi – teen mõned jooned, vaatan mis tunne tekib ja edasi lähebki niimoodi, sammhaaval tunnetades.

Written by michiko

Pühapäev, aprill 11, 2010 at 2:37