michiko

elu, sa erutad mind

2 kommentaari

Eilne meelalt suvine hommikupoolik oma samaaegselt saabunud inspiratsiooniga päädis eriti mõnusa töötegemisvormiga. Ma kirjutasin esseehakatist selle üleeile postitatud Barth’i tekstijupi baasilt ja kaifisin head muusikat avatud ukse tõttu suviselt värsket tuult täis toas, ja kui vahepeal veidi kinni kiilusin, siis astusin kolm meetrit edasi katuseterrassile päikese kätte ringi jalutama ja mõttepundart tagasi lahti harutama. Ilm oli perfektne. Tänu  palavusele soojana mõjuv liikuv värske õhk on minu jaoks ikka tohutult meeliülendav. Värske ja liikuv, aga mitte külm. Paitab mööda nahka, mine või hulluks.. mõnu.

Praegu eilse õhtupooliku pilte vaadates avastasin ma aga seda, et seal on foto, mille failinimi on img_0001 ehk mu fotikal sai ring täis ehk ma kohe tunnen vajadust jagada oma põhjust muigamiseks, kui avastasin, et kümnetuhandes selle fotokaga tehtud pilt on kogemata sattunud just mingi lege egopäeviku materjal. Stiilipuhas “mina olin siin”-pilt.

Üldises plaanis olen ma viimastel nädalatel eriti ekstaatilises flow‘s. Konstantselt on mingi pööre sees. Mul on tunne nagu mul oleks armuafäär eluga, kogu aeg on  tunnetusel selline vaikne armumistunde ja erutustunde hajutatud vine peal.

Eile jalutasin soojas suveöös läbi Kadrioru, kuulasin õige vungiga muusikat ja nautlesin. Meeletu, millist kaifi võib anda kas või lihtsalt see, kui seljas on sellised riided, mis istuvad just täpselt  nii nagu tuju on, et riided seljas istuksid.. kui palju naudingut võib anda see, kui riided istuvad nii õigesti ja tujulevastavalt, et ainuüksi see tunne, mis riietusese liikumise käigus vastu nahka puutudes tekitab on erutav. Mu veidi üles tõmmatud varrukatega nahktagi oli eest lahti ja tuul oli soe. Mu juuksepahmakas lendes tuules ilma et suu ja silmad selle tagajärjel juukseid täis oleks; ma sain muusikale kaasa elades käega juustest hooletult läbi tõmmata ja nad ise langesid omale kohale. Mul ei olnud palju asju, vaid väike pikasangalinekott diagonaalis üle, nii et ma sain end vaba tundega liigutada. Koti külge seotud kerge kampsun ja sall rippusid pikalt ja lehvisid külje peal tuules kui ma kõndisin, mis tegi mu  tänavavalgustite tekitatud varju silueti visuaalselt ägedaks, nii et isegi see oli nauditav. Jalaski olid lemmiksaapad, milles kõndimine on puhas mõnu. Ja kõik need detailid kokku, kui kõik keha ümbritsev on tunnetuse poolest minuga samal lainel,  see annab nii naudingut täis kõnnaku kui naudingu kõnnakust ja ringiga tagasi jälle kõnnakuni, mis pakatab nautlemisest. Nii ma jalutasin läbi Kadrioru ja kuulasin muusikat ja olin ekstaasis, elusse armunud, keerlesin rütmide flow‘s ja väljendasin seda ka oma kehaga, oma kõnnaku, tantsu ja käeliigutustega.

PS, kuna mul on mingi teema numbriga seitse (väga originaalne, muidugi), siis  see  img_0007 on ju kohe piisavalt hea põhjus, et endast pilt üles toppida, eks? Muidugi! (Foto: Imbi)

Advertisements

Written by michiko

Laupäev, mai 15, 2010 kell 5:44

2 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. Neiu teil on võime jutustada elu lihtsad hetked justkui nendeks kõige kaunimateks ja erilisemateks. Kiidan.

    Geiti

    Teisipäev, juuli 13, 2010 at 1:52


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s