michiko

Archive for the ‘naudingutaju’ Category

kõrgendatud kohalolu ilust

leave a comment »

Meelerahu. Meelerahu… oleks ilmselt mingi võtmesõna, kui peaksin praegu kokku võtma oma värskemaid olemisi. Nii palju head. Nii palju õiget. Nii palju joovastavat, et ma isegi ei karga enam eufooriliselt ringi, vaid istun sõnatult, liikumatult, vaikses härdumuses täis pehmelt paitavat tänulikkust ja olen täis tunnet.

See suvi on olnud täis uskumatult joovastavaid hetki. Selliseid, mis oleks joovastavad juba siis, kui nad oleks poole vähem ägedad. Aga nad ei ole poole vähem ägedad, nad on täiskäiguga ägedad, nad on ägedad juba täiesti ülemõistuslikes mõõtmetes, nii et ausalt öeldes on proovile pandud isegi minu üüratuna näivate mõõtmetega nautimisvõime piirid. Mul on tekkinud tunne, et ma olen kui klaas, kuhu saab naudingut kannust valada. Valad, valad, valad.. ühel hetkel saab naudingut nii palju, et klaas saab täis. Ja ma poleks seda uskunud. Mulle on alati tundunud, et nauding ja rahuldus on selline müütiline ideaal, mis ongi selline, et selle poole võib lõputult püüelda, aga seda ei saa kunagi kätte. Nagu ei tohikski saada, sest see oleks selline nullpunkt, kus kõik püüdlus lakkab. Selline surnud punkt, kus pole püüdlust, pole elusust.

Aga äkki ei ole nii. Mõned nädalad tagasi mul oli selline kogemus, kus ma joobusin mitme päeva jooksul naudingust nii mitmest küljest ja nii korduvalt, et lõpuks mingi väike, lihtne rõõm mõjus nagu viimane piisk mu naudingukarikasse. Klaas sai täis joovastavat kaifi, rohkem ei mahtunud, hakkas üle ajama, ja mu aju ütles mõnusate asjade üleküllusest üles. Päriselt. Ma tundsin, et ma olen ajusurnud. Ma tundsin umbes nagu mu aju oleks üle kuumenenud ja plahvatanud ja ma siis istusin seal pärast seda plahvatust ja vaatasin tühja pilguga ringi, suutmata midagi teha.

See viimane piisk karikasse mõjus nagu võimendatud versioon sellest tundest, kui pärast pikka nädalat istud esimest korda puhkamiseks maha ja võtad esimese sõõmu külma õlut ja see lonks maitseb nagu kõik, mida sa kunagi oled tahtnud. Nagu esimene kevadiselt soe tuuleiil pärast pikka külma talve. Nagu ükskõik milline pisike ja tegelikult enamasti täiesti märkamatult igapäevane asi, mis selles õiges hetkes mõjub nagu midagi väga erilist, sest sa pöörad talle kõrgendatud tähelepanu ja oled kohal selles hetkes, et seda tunnetada.

Ja ma istusin seal murul mahedas Hiiumaa suveõhtus, nokkisin värsket kuuma suitsutatud lesta, võtsin esimese lonksu külma tumedat õlut, mõtlesin möödunud uskumatutest päevadest, valgetest öödest, hingelisest kontaktist, suvest, muusikanaudingujoovastusest ja selle jagamisest, ilusatest tunnetest, kuumast saunast külma vette hüppamisest,  puudutatud olemisest, värske muru lõhnast, inspiratsiooni eufoorilisest võimust, koidikul järves alasti ujumisest, lähedusest, elust, ilust, võlust; ja mitte midagi enamat ei oleks osanudki tahta, ma tundsin seda kõike korraga ja surin. Mu aju kees üle, toimus plavatus, ja edasi oli kosta vaid vaikset surinat tühjuses ning ei midagi muud.

Advertisements

Written by michiko

Pühapäev, juuli 24, 2011 at 12:27

sõnajanu ja leheneelamine

leave a comment »

Raamatud, raamatud, raamatud. Mu tellitud raamatute kuhjad ja mu raamatukoguraamatute kuhjad ja mu Londonist ostetud raamatute kuhjad ümbritsevad mind rõõmsalt ja ma istun nende keskel ja olen rämedalt õnnelik ja lugemisentusiastlik. Eriti kuna kõik mul praegu aktiivsemalt käsil olevad teosed on rohkem või vähem biograafilised, sest isegi Kerouaci ilukirjandust ei saa ju pidada mitte-biograafiliseks. Eriti kui mul Dharma Bumside ja Vanity of Duluozi kõrvalt on käsil paks köide tema isiklikest kirjadest. Veel on mul Keith Richardsi raamat ja üleeile postkasti saabunud Anthony Kiedise Scar Tissue.

Ja .. ja see kõige freaking ägedam, kuidas kõik need raamatud, neil mingid niidid, ajad ja sündmused jooksevad kokku. Kuidas Kerouac sõpradega läheb mõneks ajaks peatuma Tangier’i ja ma loen ja loen ja siis vahetan raamatut ja Keith Richards räägib mulle, kuidas nemad gängiga roadtrippi teevad ei kuhugi mujale kui sinnasamma, Tangier’i, ja räägib neist draamadest, mis seal toimusid ja.. siis loen, kuidas Kerouac kirjutab sellest, kuidas ta Tangier’is luges Kierkegaardi Kartus ja värinat, mida ma just eelnenud nädalal olin ühe seminari jaoks lugenud. Ja siis ma lähen Kahu loengusse ja me räägime seal Roxy Musicust ja ta saadab nende plaadiümbrise ringi käima ja me kuulame üht nende laulu, mis meie loenguteemaga kokku läheb. Ma tulen koju ja kuulan Roxy Musicut ja loen Scar Tissue’st kuidas Anthony Kiedis mingi 13-aastasena oma narkoparunist isaga Sunset Stripil Roxy Musicut kuulamas käis, olles pilves kõikvõimalikest eri droogidest.

Ma armastan seda, kuidas maailm omavahel kokku mängib. Kuidas asjad on omavahel ühendatud. See on nii ilus ja tekitab nii sooja tunde, maailm on võrgustik ja muudkui põimub, ja mida enam see nii on, seda paeluvamaks edasi uurimine läheb.. hästi mõnus:). Samamoodi nagu siis kui avastad mingi uue sõna, mida omaarust pole varem märganud, ja niipea kui selle tähendus meelde jääb, hakkad seda sõna muudkui kohtama igal pool.

Aga raamatutest veel.. ma loen Robert M. Pirsigi Zen & the Art of Motorcycle Maintenance’i ka, sest ma tahan selle uuesti üle lugeda enne kui ma Pirsigi teise raamatu käsile võtan, millele ma ka nüüd lõpuks käed külge sain. W. S. Burroughsi kirjad ka raamatukogust, aga enne selle alustamist ma vist tahan ikkagi midagi enne ära lõpetada, muidu on veidi liiga palju asju korraga. Ja kui see sats otsa saama hakkab, siis ootab mind kolm magusat Huxley’t. Noh, filosoofid ja kooliasjad on ka, aga.. see nagu ei ole selle postituse teema praegu.

Written by michiko

Neljapäev, detsember 23, 2010 at 12:36

Posted in naudingutaju, raamat

miks ma armastan oma eriala, vol miljon

with one comment

Ooh.. ma lugesin, kuidas mu sõbranna, kes on ka oma filosoofiaõpingutest veetnud kolmveerand aastat Tartu Ülikoolis ja seejärel aasta EHI-s ja on nüüd pooleks aastaks jälle Tartus, kirjutas, kuidas Tartus jääb ruumi väheks ja kuidas teda Tallinna Ülikooli sisse astudes end järsku vaba ja õnnelikuna tundis ja ma loen ja loen ja muidugi ma hakkan külge.

No mul on vaja sellest rääkida. Ma armastan praegu seda ülikooli ja  siin tagasi olemist pärast külalisaastat Tartus. Ma naudin oma loenguid. Seda lugedes kujuta ette mind, kui räägin millestki kogu kehaga mingis ekstaatilis-eufoorilises seisundis; seda lugedes kujuta ette mõnulevat hääletooni, nautleva venitamisega rõhutamisega kõne, mida saadab samalaineline kehakeel. Ma naudin oma loenguid. Kujuta ette, kuidas see heliseb üle huulte: ma naaaaaudin oma loenguid. Ma lihtsalt.. ma käin loengutes ja mul on nii hea. Või siis selline hea, mis on segatud adrenaliini ja seest õõnsaks võtva mõnusa hirmuga, mis kaasneb oma mõistuses kaugemale ja sügavamale minemisega, kaasneb mugavustsoonist välja tulemise ja enese ületamisega. Ma tunnen samasugust ekstaasi loengutes nagu trennis, kui lihaspingutuse tagajärjel vallanduvad endorfiinid ja kõik need toredad asjad. (Kuigi noh, aju pidigi nagu lihas olema ju? Ehk see võrdlus polegi kaugel tõest.)

Igatahes, need ained lähevad kuidagi õigesse kohta. Ma suhtun neisse kõigisse mõnuga. Kui ma eelmine nädal haige olin, siis kõige rohkem oli mul kahju sellest, et ma pidin kooli vahele jätma. Mis sest, et lõpuks ainult kaks loengut, sest kolmandal päeval ma trotsisin ikka kõiki olusid ja vedasin end kohale, ja pärast seda veetsin veel nädalavahetuse täitsa haigena kodus. Eile jooksin mööda raamatupoode, et lisaraamatuid osta endale puhtast lisahuvist ainete vastu. Mul on tunne, et ma õpin midagi, mida ma tõesti tahan, ja mu motivatsiooni kese on vist oma positsiooni vahetamas. Üha enam tunnen, et ülikoolist on saamas miski, mis ta peaks olema – vaikne suunaja ja õpetaja mu iseõppimise teel. Aina enam vabanen mingist salaja hingesopis pesitsevast teismelise trotsist nagu kool oleks kohustus, nagu kool oleks see “ülem teine”. Selles mõttes, et loomulikult ma ratsionaalselt ja teadlikult mõeldes tean, et kool ongi ju minu heaks, mitte sellepärast, et keegi mu elu tülikamaks tahaks teha. Aga kesest igapäeva ikkagi ju kipuvad need ülesanded mõjuma omajagu kohustusena või rusuvana, nagu midagi “välist” tahaks tungida minu privaatsesse aega, seda korraldama hakata ja panna mind tegema asju siis kui tema tahab, et ma neid teeks. Nagu tal oleks minu üle võimu ja ma peaks alluma, sest ma näiteks tahaks hoopis järgmisel nädalal seda raamatut lugeda, aga juba ülehomseks on vaja. Ongi väline kohustaja valmis.

Aga ma tunnen seda üha vähem. Ma  üha enam t u n n e n  seda tõeliselt, kuidas see on minu valik. Kõik on minu valik. Ma ise panin end sinna olukorda, et ma kolme päeva pärast seminaris tund aega “Stepihundist” rääkima ja analüüsima seda eksistentsialismi, Jungi arhetüüpide ja meie kursuse üldise tooni võtmes ja selle käigus avama ennast selles kõiges paljaks nagu haavaleht  ja enneolematul kombel ületama oma intellektuaalset ebakindlust (mille väljajuurimises ma ei ole kaugeltki veel nii edukas kui muude valdkondade puhul) ja i’m absolutely scared shitless selle pärast, aga samal ajal täiesti puhtas joovastuses. Ma ise täiesti teadlikult panin end sinna olukorda ja see on täiesti minu valik ja mul on täielik joovastus ja adrenaliin ja see suur tunne muudkui surub mind nagu torgiks keegi mind nõelaga, mistõttu mul on konstantne erksus ja ärkvelolek. Ma olen nii s i i n  ja  p r a e g u.

Ma olin terve öö baaris tööl ja pärast kinni panemist sain sealt tulema hommikul kell pool kaheksa ja ma istusin bussis pärast 24h ärkvelolekut ja öötööd baaris ja ma täiesti särava meelega neelasin koju sõites lehekülgede kaupa Jungi. Ma jõudsin koju, pesin hambad ja ronisin voodisse ja lugesin edasi. Ma magasin viis tundi ja nüüd veedan laupäeva õhtu kodus lugedes ja janunen. Tahan veel ja veel. Ma tunnen, et ma olen e l u s.

Isegi see kooli kohustavam pool ahistab üha vähem ja vähem ja vähem. EHI-s käies ma ei tunne seda kui kohustust, vaid kui privileegi, mingit erilist võimalust olla osa sellest kõigest ja seda kogeda. Võib-olla ei ole asi EHI-s. Võib-olla ma lihtsalt sain küpsemaks ja lõpuks hakkasin jõudma sinna punkti, kus ma ülikooli jaoks valmis olen, ning ülikooli positiivse “ma ise valisin, ja valisin enda heaks”-rolli pealiskaudse teadmise asemel tunnen ma seda sügavalt nagu tuntakse arusaamist  ja uskumust, mida elad ja hingad. Võib-olla ei ole mu koolieufooria ja teadmistejanu põhjus EHI-sse naasmises, vaid vaimses küpsemises, tõesti.

Aga isegi kui nii.. siis võib-olla on see küpsus ikkagi just nimelt EHI süü. Ja sel juhul ei ole enam vahet, kumb antud olukorra munast ja kanast enne oli. Olgu kuidas on, kuid selge on see, et EHI on minu jaoks praegu nii  pagana õige koht.

Written by michiko

Pühapäev, oktoober 3, 2010 at 1:51

pateetiline armastusavaldus ehk..

leave a comment »

(.. ehk miks ma armastan oma eriala, vol 4)

Oo, jumal kuidas ma armastan praegu seda kooli; kuidas iga järjestikune loeng seal paneb mind üha enam praegu sinna külge rippuma, seda pjedestaalile tõstma. Kool.. see täidab mind, raputab mind, paljastab. Ma olen õrn, alasti ja haavatav, lõpuks ometi!, sest seda ma ju igatsesingi ja otsisingi, seda värelevust, seda kaitsemüürideta lähedust. See joovastab ja pakub pinget lausa nõnda, et mu süda peksab ja vaat et võtab hingeldamagi. Oo, eufooria ja tunnetuse nautlemine, mu sõbrad, te jälle küllate mind üle! Ma tunnen end justkui iseendana jälle.. mis sest, et ma eelnevalt polnud oma mitte-iseendana-tundmist kuigi selgelt registreerinudki.

Niisiis, kallis EHI, sa paned mu elama.

Hea on tagasi olla. Ma olin aasta aega külalisüliõpilasena Tartus, ja see oli minu jaoks väga oluline, vajalik aeg. Ma arenesin ja kasvasin seal, õppisin end paremini tundma  ning üha rohkem uskuma endas peituvasse jõudu. Mitmed asjad said palju rohkem paika. Ma olin seal õnnelik ja mul oli seal nii palju ilusat ja armastusväärset. See oli see, mis kogu aeg domineeris. Samal ajal ma teadsin, et ma olen mingi kindla arenguetapi keskel. Ma polnud veel selle lõpus, ja ma tajusin, et sellest aastast ja kõigest, mis sel ajal mu sees toimus, suudan ma rääkida alles pärast seda, kui ma olen sealt juba tagasi kolinud ja lasknud sel kõigel suve jooksul veidi settida.

Sarnaselt oli mul ka sellega, kui inimesed mult küsisid, kas mul pole kahju Tartust ära tulla. Kui ma oleksin öelnud, et ei ole, siis see oleks kõlanud nagu mulle tegelikult ei meeldigi Tartus nii väga, aga see oleks olnud kaugel tõest. Ma armastasin Tartus olemist, ma vajasin seda. Kuid seda just parajas koguses. Ma tundsin, et just aasta on see aeg, mille lõppedes ma olen valmis sealt ära tulema. Mitte varem, mitte hiljem. Mul polnud kahju tulla, aga mul oli seal lõpuni hea olla. Viimasedki päevad seal ma tundsin, et ma olen õiges kohas, kuid mul polnud kurb lahkuda.

See lahkumine ise oli ka kuidagi kena. Kui mu asjad autodesse said pakitud, siis sõitsid nad ilma minuta Tallinna poole ja mina läksin veel vägagi sümboolselt viimast korda seal trenni, et siis koos jalgrattaga viimase rongiga Tartust ära sõita. Ma sõitsin üksi viimast korda veel läbi linna, soe õhtupäike paistis kuldselt ja inimesi oli suviselt vähe. Ma olin õnnelik. Ma läksin rongijaama viimasele rongile nagu nii paljud korrad enne seda, kuid erinevalt noist kordadest oli see peaaegu mahajäetud. Kool oli ju läbi, keegi ei sõitnud enam reede õhtul nädalavahetuseks ülikoolilinnast ära. Terve tee seal rongis ma olin täis mingit sõnulseletamatut õndsust. Ma ei avanud ühtki raamatut, ei kirjutanud ühtki rida kaasa võetud märkmikku ega kuulanud isegi muusikat. Mitte midagi. Seda ei juhtu peaaegu kunagi, et ma ühtegi neist asjust ei tee. Aga mul polnud vaja, mu tunne ja õndsus ja kõrvus paitav pehmus olid nii hoomavad, et ühekski muuks väljast tulevaks impulsiks polnud enam ruumi. Ma ei tahtnud midagi sisse võtta ega midagi välja lasta; ma lihtsalt olin. Ma lihtsalt olin terve selle tee omaette vaikuses ja see aeg täis tunnet, lihtsalt tunnet ja õnnelikkust. Mitte sõnu, mitte mõtteid. Ma jätsin hüvasti ja see oli mu austust avaldav leinaseisak või vaikusminut.

Tallinna jõudsin ma suviseses poolhämarduses. Ma tulin juba Ülemistel maha, sest kui ma ei sõltu ühistranspordist, siis on sealt ju sama lihtne tulla. Veidikenegi vähemsõidetud marsruut ka veel peale kauba. Linn oli vaikne ja tühi, vaikselt hämarduv ja veidi rõske, kuid soojalt embusse haarav. Sõitsin oma veloga Sikupillist alla ja läbi Kadrioru kuni mereni ja nii ilus oli. Linn tundus nii suur võrreldes Tartuga, kuid ometi ikkagi vana hea kodulinn, mis oma armsuses mõjub tervenisti sellegipoolest nagu mu ko-du-ke nii til-lu-ke.

Aga nüüd tuleks tagasi algse teema juurde.  Tartu Ülikool.. asi võis olla minus, asi võis olla selles, et ma ei sattunud õigesse kohta õigel ajal, asi võis olla mu loengute valikus.. asi võis olla kõiges selles. Kuid. Olgu põhjused millised tahes, TÜ ei teinud minuga seda, mida minuga teeb EHI. Mul oli mitmeid filosoofiaaineid, mille õpetamine käis läbi õppejõu konspekti loengutes koos läbi võtmise. Sellele järgnes eksam, milles tuli näidata, kui hästi sa omandasid selle õppejõu ja konspekti mõtteviisi, et selle  võtmestikku kasutades küsimustele õigesti vastata. Mulle tihti jäi selline kõrvalmaik, et see sealne õhustik on kuidagi.. reglementeeritud, akadeemiline ja kuivavõitu. Ma tõsiselt võitlen praegu oma sooviga viimased paar lauset ülekohtune olemise kahtlusega ära kustutada, aga.. las need jäävad.

EHI seevastu erutab mind. Torkab mind ega lase mugavalt olla. Paneb pidevalt proovile, sunnib ennast leidma ja annab raamid, kuhu ise tuleb sisse kujundada mingi kontseptsiooniga sisu nagu kunstiteos. Samas ei tee ta liiga, vaid annab piisavalt vabu käsi. Õppejõud mängivad oma rolli tagaplaane justkui avalikumalt välja. Näitavad välja, et nad on täiesti teadlikud sellest, mis tunde või reaktsiooni asja käik võib meis tekitada ja võtavad seda arvesse, sellest saab üks õppeprotsessi osa. Näiteks kui õppejõud paneb meid veidi nöörelkäimise olukorda ja me sisemiselt õõtsume seal kuskil värisedes. Või tekitab meis pinget, sest paneb meie ette ukse, mis on vaid lühikest aega lahti ja me peame suutma otsustada, kas minna sisse või mitte, ilma et meil oleks aega turvaliselt tagajärjed enne läbi mõelda ja julgust koguda.  Ja siis ta naeratab ja ütleb, et see on osa asjast. Ta annab meile võimaluse, ja kui me julgeme end iseendana vabaks lasta ja sealt uksest sisse minna või sel nööril tasakaalu hoida, siis hakkabki see sündima.. toimub raputus ja ületatakse mingi mugavuse piir, igaüks omal isiklikul moel. Igaühes toimub mingi intensiivne temale isikuomane vaimne reaktsioon ja mõttelend seotud vastava ainesega, ja see on väärtuslik. Siin pole õiget ja valet, vaid mida sügavamalt endast ja mida eriomasem, seda huvitavam. Ja siis me arutame neid, ja see vahel läheb see nii hingetuks võtvaks, sest see on nii intensiivne.. kõik need mõtted endas sees, iseenda reaktsiooni jälgimine, teiste mõtete jälgimine ja nendele reageerimine ja siis omakorda nendele iseenda reaktsioonidele reageerimiste jälgimine.. Kui loengutes ja seminarides tekib tunne, et siin ja praegu toimub midagi kordumatut ja erilist nende kokku tulnud inimeste mõtete ja tunnete ühte õhuruumi paiskamise tagajärjel.

Kui joovastavalt ja inspireeritud energiat andvalt see mõjub, tõesti.. vaadake kas või seda, millise sõnavalingu see vallandas ja võrrelge seda selle kirjatühjusega, mis siin muidu viimasel ajal paraku valitsenud on. Noh, sellise emotsiooniga kirjutiste tühjusega igaljuhul küll.

Ma nüüd võtan oma kaifi ja viin ta voodisse, et välja puhata ja homme koolis ikka igast keharakust teadlikuna kohal olla. Adjö!

Written by michiko

Neljapäev, september 9, 2010 at 1:47

jahesooja malbetuulelise suveöö unenägu

leave a comment »

Ma nägin unes Armastust ja see oli nii erakordne, et ma rääkisin selle erilisusest teiste inimestega selles samas unenäos. Mu armastus-unenäos oli hetk, kus ma hakkasin esimeste ettejuhtuvate inimestega rääkima sellest, et “appi, kujutad ette, ma olen praegu Armastus-unenäos!” ja seejärel me arutasime nende inimestega selle erilisusest ja sellest Armastusest kuni mu Eriline Teine naases ja me jätkasime oma armumise mängu selle Armastuse tähe all.

See oli armastusunenägu ja ma olin sellest täiesti teadlik, et ma näen und; ma sain aru, et see pole mingi niisama tavaline unenägu; ma tajusin ära, et selle une näol on mu kätte sattunud midagi Erilist. Ma tajusin selle kõik ära ja selle võrra nautisin ma oma unenägu rohkem (ma isegi jagasin oma vaimustust juba unenäo sees teiste inimestega), aga see polnud lucid dreaming. Kuid oli mis ta oli.. seal oli Armastus. See oli unenäotäis kauakestvat kõikvõimsat soojust, ma olin täis Ar-mas-tust, ja see oli kõige võimsamalt ilusa tundega unenägu mul ilmselt pika aja jooksul. Selle unenäo meenutamine võtab praegugi õrnusest tummaks ja hõljuvaks.

Written by michiko

Neljapäev, juuli 29, 2010 at 1:27

Posted in naudingutaju

mmmillinilm

leave a comment »

Ma  j u m al d a n  seda ilma. Nii lihtne see ongi. Teeb olemise absurdselt mõnusaks nii toas kui õues kui trennis kui magades kui millal iganes kusiganes. Lihtsalt konstantne mõnu. No ja ürita vaid ühtainustki muret  tunda sellise ilmaga lehviva seeliku, maika ja lahtiste sandaalide väel jalgrattaga ringi kruiisida HU? – Rüütlite viisi saatel. See lihtsalt pole võimalik. Isegi sessipaanika normaliseerub.

Milline ilm! Uhh!

Written by michiko

Teisipäev, mai 18, 2010 at 11:50

elu, sa erutad mind

2 kommentaari

Eilne meelalt suvine hommikupoolik oma samaaegselt saabunud inspiratsiooniga päädis eriti mõnusa töötegemisvormiga. Ma kirjutasin esseehakatist selle üleeile postitatud Barth’i tekstijupi baasilt ja kaifisin head muusikat avatud ukse tõttu suviselt värsket tuult täis toas, ja kui vahepeal veidi kinni kiilusin, siis astusin kolm meetrit edasi katuseterrassile päikese kätte ringi jalutama ja mõttepundart tagasi lahti harutama. Ilm oli perfektne. Tänu  palavusele soojana mõjuv liikuv värske õhk on minu jaoks ikka tohutult meeliülendav. Värske ja liikuv, aga mitte külm. Paitab mööda nahka, mine või hulluks.. mõnu.

Praegu eilse õhtupooliku pilte vaadates avastasin ma aga seda, et seal on foto, mille failinimi on img_0001 ehk mu fotikal sai ring täis ehk ma kohe tunnen vajadust jagada oma põhjust muigamiseks, kui avastasin, et kümnetuhandes selle fotokaga tehtud pilt on kogemata sattunud just mingi lege egopäeviku materjal. Stiilipuhas “mina olin siin”-pilt.

Üldises plaanis olen ma viimastel nädalatel eriti ekstaatilises flow‘s. Konstantselt on mingi pööre sees. Mul on tunne nagu mul oleks armuafäär eluga, kogu aeg on  tunnetusel selline vaikne armumistunde ja erutustunde hajutatud vine peal.

Eile jalutasin soojas suveöös läbi Kadrioru, kuulasin õige vungiga muusikat ja nautlesin. Meeletu, millist kaifi võib anda kas või lihtsalt see, kui seljas on sellised riided, mis istuvad just täpselt  nii nagu tuju on, et riided seljas istuksid.. kui palju naudingut võib anda see, kui riided istuvad nii õigesti ja tujulevastavalt, et ainuüksi see tunne, mis riietusese liikumise käigus vastu nahka puutudes tekitab on erutav. Mu veidi üles tõmmatud varrukatega nahktagi oli eest lahti ja tuul oli soe. Mu juuksepahmakas lendes tuules ilma et suu ja silmad selle tagajärjel juukseid täis oleks; ma sain muusikale kaasa elades käega juustest hooletult läbi tõmmata ja nad ise langesid omale kohale. Mul ei olnud palju asju, vaid väike pikasangalinekott diagonaalis üle, nii et ma sain end vaba tundega liigutada. Koti külge seotud kerge kampsun ja sall rippusid pikalt ja lehvisid külje peal tuules kui ma kõndisin, mis tegi mu  tänavavalgustite tekitatud varju silueti visuaalselt ägedaks, nii et isegi see oli nauditav. Jalaski olid lemmiksaapad, milles kõndimine on puhas mõnu. Ja kõik need detailid kokku, kui kõik keha ümbritsev on tunnetuse poolest minuga samal lainel,  see annab nii naudingut täis kõnnaku kui naudingu kõnnakust ja ringiga tagasi jälle kõnnakuni, mis pakatab nautlemisest. Nii ma jalutasin läbi Kadrioru ja kuulasin muusikat ja olin ekstaasis, elusse armunud, keerlesin rütmide flow‘s ja väljendasin seda ka oma kehaga, oma kõnnaku, tantsu ja käeliigutustega.

PS, kuna mul on mingi teema numbriga seitse (väga originaalne, muidugi), siis  see  img_0007 on ju kohe piisavalt hea põhjus, et endast pilt üles toppida, eks? Muidugi! (Foto: Imbi)

Written by michiko

Laupäev, mai 15, 2010 at 5:44