michiko

Archive for the ‘kesköised fantaasiad’ Category

ilmsinähtu

leave a comment »

Mul on tunne, nagu oleksin ma asjad kokku pakkinud, su juurest ära kolinud, su eelmisse ellu maha jätnud. Harva mõtlen sinust, veel harvem suudan neid mõtteid tõsiselt võtta, mälestused sinust mõjuvad kui seiklused unenäokangelastega. Midagi nagu toimus, isegi äge oli vist, aga siis lähen ma teed tegema või keegi helistab või ma lihtsalt unustan ja mõttevool viib mind kaasa.

Written by michiko

Pühapäev, august 30, 2009 at 10:14

mis valesti läks

leave a comment »

ma hakkasin täna
igatsedes luuletama
esimest korda
miks –
ma ju ei oska riimida

kas arvasin, et tundeid
halvaks luuleks riietades
on neid võimalik
naljaks pöörata, ilu
naeruvääristada ja nõnda
nõrga inimese kombel
tugevana näida üritades
petta end lootusega,
et mind ei nähta läbi
et ma ei oota su kõnet
et ma ei õigusta end
ega enese ees sind

kas arvasin, et tundeid
halvaks luuleks riietades
võtab prügikasti lennates
luuletus oma sisu kaasa

Written by michiko

Esmaspäev, august 10, 2009 at 2:37

ehks

leave a comment »

Hommikuid, kuud, kohviseid naeratusi ja saepurus suitsetamist. Väsimust, päikest, kilomeetreid ja tobedaid nalju, lummavust, öid ja tühje maanteid, käsi, halbu luuletusi ja kaotatud sokkide otsimist, pisikest külma puidust keerdtreppi ja seda tuba, mille uks oli alati kinni.

Olla palju rohkem kui välja näidata ja kaotatud mõõtmed tagasi mängida illusioonides – kas see pidigi nii olema? Oota nüüd korra, kas võib olla, et… et just selle mänguga saigi  end sisse mängitud, ja see toimis nagu lumepalliefekt, ringmäng – valetad korra ja jäädki lõksu. Mängid korra, ja see paneb paika reeglid. See on kõik, mis meil on. See on kõik, mis meil on?

Pagan.. mis siis, kui mul ongi õigus, ja see ongi kõik, mis meil on. Mäng. Algusest peale.

Written by michiko

Esmaspäev, august 10, 2009 at 12:39

süües rummikoorelikööris ujuvat šokolaadijäätist

leave a comment »

Rahu ja rahutus. Rahu rahutusest. Rahutus rahust.  Ma armastan segunenud vastandite sümbioosi. Seda, kuidas keerukus on kirjus kastmes lihtsus ja kuidas lihtsus on näilisus, mille taga taaskord peitub keerukus. Segu ohtlikust ja ohutust. Üheaegselt  naiselik ja mehelik, vaheldumisi ekstravert ja introvert.

Mulle meeldivad äärmused, aga ma ei taha neis püsida. Mul on mingi vajadus leida tasakaal asjade vahel. Lihtne kesktee on igav, nagu sirgjoones läbi elu minemine ja kõigest huvitavast, s.o äärmuslikumast, ilma jäämine. Mulle meeldib õrnas tüdrukulikus kleidis ja kontsakingades ringi käia, aga pärast seda tahan ma jalga panna katkised teksad ja paljajalu mööda munakive jalutada. Ja vastandid ei pea olema vaheldumisi, korraga meeldivad nad mulle isegi rohkem. Näiteks kui ma panen selga lendlevalt õhulise linavalge tuunika (umbes sellise, mida kannaks tiiu talutütreke aasa peal keksides), siis ma panen seda kandes kätte mustad kinky’d nahkkindad (umbes sellised). Või katkised sukad ja hoorakingad. Või näiteks.. ma olen nii kaua kui ma mäletan alati pidusöömaaegadel lõpuks kartulisalatit ja torti vaheldumisi söönud. Mulle meeldivad magushapud kastmed ja soolase täidisega magusad pannkoogid. Antiikmööbel ja vanad asjad minimalistlikus ultramoodsas interjööris.

Minu arust on soolaka varjundiga toorjuust palju parem magustoidu tooraine kui vahukoor või kohupiim, ma ei tea, tulemus on lihtsalt kuidagi isikupärasem ja mitmekülgsem. Või tõesti, kasvõi mu lemmikvärv – ma jumaldan sügavat lillat – ja mis muud ta on, kui segu kirglikust ärritavast punasest ja rahulikust rahustavast sinisest. Ja lilla on nende perfektne segu, naiselik värv, kuid mitte nii ilmselgelt naiselik nagu roosa, või isegi punane. Lilla on müstilisuse ja kuninglikkuse värv. Salapärane, korraga kirglik ja külm. Sügav, mitmekülgne ja peidab endas nii palju varjundeid, et lummab mind lõputult.

Ühest küljest kõlab küll huvitavalt. Teisest küljest kõlab nagu kõik see oleks märk lihtsalt püsimatusest, sellest, et nii paljude valikuvõimaluste keskel keeldun ma ühe kasuks otsustamast, sest millegi valimine tähendab millestki muust loobumist, ja loobuda ma ju ometi ei saa, sest maailm on lai ja, kurat võtaks, ma ju tahan ainult kõike! Kõike, kohe ja korraga. Aga on veel võimalus, et siinkohal ma olen ehk paranoiline, sest kuna mulle näib tobe kui keegi.. kuidas seda nüüd öelda.. näiteks tahab näida enesekindel ja tugev isiksus, aga kukub oma rollimängus läbi, sest enesekindel inimene ei karda avalikult end nõrgana näidata, aga ebakindel inimene peab nõrkuste välja näitamist nõrkuse märgiks, igaljuhul, kuna see näib mulle nii tobe, siis ma üritan seda vältida ja ilmselt satun paranoilisusest hoogu ja hakkan liiga hoogsalt nõrkustega loopima ning seega ringiga tagasi algusesse. Nii et võib-olla olen ma ka praegu paranoiline ja justkui üritan end kaitsta sellega, et ma hakkan oma jutu nõrku kohti ise välja tooma, et näidata, et ma ei karda tunnistada, et mul on nõrku kohti jne, mistõttu ka kogu see “äkki kogu see vastanditearmastus on tegelikult lihtsalt suutmatus valikute keskel otsustada ja seega üldse mitte kasulik omadus”  – näete, see võib olla puhas minupoolne teesklus, selline ebakindla inimese tugev-näida-üritamise mäng. Kurat seda teab, nii et ma jätan selle teema parem kõrvale.

Isegi kui see on seotud sellega, et ma ei suuda valida ja selle ühe valikuga rahul olla (sest äkki teine valik oleks parem olnud), mis peegeldab seda, et ma ei usalda oma valikuid siis.. mis sellest. See on huvitav. Kasvõi puhtalt sellepärast, et huvitav on jälgida, kuidas ma seda probleemi lahendan, et ma üht asja valida ja sellega rahul olla ei suuda. Nii et siinkohal heidan ma juba teist korda kõrvale arutlemise, kas mu vastanditearmastus on märk suutmatusest otsustada või märk mu isikupärasest maitsemeelest (oh kui diip!). Vahet pole. Ma armastan seda, kui vastandid moodustavad teineteist täiustava koosluse. Ka inimestes. Omavahel harmoneeruvad vastandlikud iseloomujooned on lummavad, ihaldamapanevad ja kuratlikult paeluvad. Mm..

Written by michiko

Esmaspäev, august 3, 2009 at 11:03

mida kõike leidub mu arvuti unustatud kirjutiste kaustas:

leave a comment »

Kõige magusam üksiolek tuleb pärast pikaleveninud seltsingut. Ma tahan lahti saada sellest vanast taagast. Ma ei taha lõpetada jälle mingite vanade armastuste kaisus, see on vaid mingi mõttetu unelm, mingi heapaha kooslus, umbes nagu see tunne, kui liiga palju oled head kraami söönud. Ma olen mingis.. punktis.. Külm on naha vahel. Ma tahaks.. neid ma ei taha. See lihtsalt kujuneb nii sujuvalt.. nad tulevad ning see strange familiarity ja koosolemise lihtsus toimib mingil hetkel, ja isegi alkohol ei võtaks ära seda teadmist, et pole mõtet, ja ma tean, et sel pole mõtet, ja ma panen vastu nende tundepuhangutele, aga ju siis mu poolkülm suhtumine mõjub mängima kutsuvalt, sest ega kaua ei pea ma nende võludele vastu ikkagi. Selles hetkes on ju armas. Nii lihtne on vanu aegu meelde tuletada. Ning ma tean.. ma tean, et kui nemad oleks see külmem pool, siis tekiks minuski huvi, et just kui hüvasti on nad minuga jätnud.. ja ma läheks ka torkima. Piire katsuma, niisama.

Räägitakse sellest kohmetult imelikust järgmisest hommikust. Aga see rikub asja mõnu, jätab õhku imeliku maigu ega pole seda väärt. See on võimalik ära jätta, kui õnnestub tabada see õhkõrn moment kui öö on möödunud, kuid hommik pole veel alanud. See hetk, mille jaoks pole määratlevat sõna, täis kõditavat unevlevarmast õnnelikkust segatuna pisut erutava pohhuistliku iseteadlikkusega; tunda nii palju ja mitte midagi välja öelda sõnades, vaid lasta sellel endast välja kiirguda, ja täita õhk meie kahe salajaste lainetega, ja vaikida ja teineteist mitte puudutada ja end imelikult tunda; või vastupidi, tunda palju, aga samal ajal end nii kindlalt tundes, et suuta kerge südamega tulistada teist nende ammu meeles mõlkunud raputavalt teravateemaliste küsimustega, mis võivad kogu ilu ja võlu ja hetke kerguse sekundiga tuhandeks lõikavaks killuks lennutada, aga siiski mitte hoolida, sest kõik võiduga saavutatav on kaotuse riski väärt ja rohkemgi.

Need on erilised hetked. Need, ja nendele järgnevad – hüvastijätud. Hüvastijätud, milles pole piiskagi tõde, sest suurima tõenäosusega on tõde see, et me ei kohtu uuesti mitte üheski lähitulevikus, aga me jätame hüvasti nagu me kohtuks varsti jälle. Neis pole tõde, sest me käitume kui armastajad, kuid armastajad ei käituks nii nagu meie. Neis pole tõde, aga siis me seda ei tea. Siis me olemegi armastajad ja kogu maailm kuulub meile. Alles õhtuks võib saabuda arusaamine, miks see salaja põgenev hüvastijätt nii jumalikult ilus oli ja miks pärast seda üksiolek nii kuratlikult magus oli.

Written by michiko

Reede, märts 13, 2009 at 3:08

öös

leave a comment »

Sa oled mu klatš, mu pesu, mu sigaretid ja mu purpurpunakaslillad satiinist voodilinad, mille vahel me kokku sulame ja lahutume, ja seejärel teineteisesse upume. Meile meeldib juua, iseäranis aga teineteist, sest me olemegi me maailm. Sa oled mu klišee, keset veiniklaase ja mööda tuba laiali lennanud seksikat pesu, sa oled mu hing ja ma olen su keha, me upume teineteise ja me oleme õnnelikud, me ei tea mitte millestki mitte midagi ja me elame vaid kirest, himust, naudingutest, armastusest ja ilust, ja armastusest, ja kirest, see on kõikevõitev, purukslööv ja ennastunustav, mitte miski selle vääriline ei ole meie satiinlinade kõrval, mitte miski ei ulata meie uhkusesse ja esteetlikku glamuuri, meie ja meie anakreontilisus, me kirg, kõikevõitev, purustav. Vaata, klišee! Ja kas pole see mitte vahelduseks nii ilus, nii nauditav. Me teineteist hommikuks sööme, kehamahlu lakume kõrvale. Sa oled mu maakaart, mina olen rännumees. Ma olen su kreem, palun määri end minuga. Ma olen su janu, palun rahulda mind.

Written by michiko

Reede, september 5, 2008 at 10:04

tsiv

leave a comment »

Ei öid, ei päevi. Ikka veel ei ole. Vaatad küll, aga leiad vaid segase unenäo. Millega see algas, ei mäleta, ja kuhu jõudis, mäletada ei taha. Ootad. Mõtted justkui selgineks, aga võib-olla sa lihtsalt loodad seda nii väga, et sa näed, mida näha tahad. Kui sa üldse midagi näed. Ootad. Sul on seljas vaid pisut liiga suur öösärk ja sa sirutad oma jalgu kõval puidust lamamistoolil. On selge öö ja natuke jahe, kõik on kaetud niiskusega. Sa võtad natuke mugavama asendi, lükkad juuksesalgu silmadelt ja toetad käsivarred lõdvalt käetugedele. Peopesad jäävad rippu, üks taeva ja teine maa poole avatud. Rohutirtsud. Öine pimedus hägustab varjud taamal kokku.

Written by michiko

Laupäev, august 9, 2008 at 1:58