michiko

Archive for the ‘raamat’ Category

sõnajanu ja leheneelamine

leave a comment »

Raamatud, raamatud, raamatud. Mu tellitud raamatute kuhjad ja mu raamatukoguraamatute kuhjad ja mu Londonist ostetud raamatute kuhjad ümbritsevad mind rõõmsalt ja ma istun nende keskel ja olen rämedalt õnnelik ja lugemisentusiastlik. Eriti kuna kõik mul praegu aktiivsemalt käsil olevad teosed on rohkem või vähem biograafilised, sest isegi Kerouaci ilukirjandust ei saa ju pidada mitte-biograafiliseks. Eriti kui mul Dharma Bumside ja Vanity of Duluozi kõrvalt on käsil paks köide tema isiklikest kirjadest. Veel on mul Keith Richardsi raamat ja üleeile postkasti saabunud Anthony Kiedise Scar Tissue.

Ja .. ja see kõige freaking ägedam, kuidas kõik need raamatud, neil mingid niidid, ajad ja sündmused jooksevad kokku. Kuidas Kerouac sõpradega läheb mõneks ajaks peatuma Tangier’i ja ma loen ja loen ja siis vahetan raamatut ja Keith Richards räägib mulle, kuidas nemad gängiga roadtrippi teevad ei kuhugi mujale kui sinnasamma, Tangier’i, ja räägib neist draamadest, mis seal toimusid ja.. siis loen, kuidas Kerouac kirjutab sellest, kuidas ta Tangier’is luges Kierkegaardi Kartus ja värinat, mida ma just eelnenud nädalal olin ühe seminari jaoks lugenud. Ja siis ma lähen Kahu loengusse ja me räägime seal Roxy Musicust ja ta saadab nende plaadiümbrise ringi käima ja me kuulame üht nende laulu, mis meie loenguteemaga kokku läheb. Ma tulen koju ja kuulan Roxy Musicut ja loen Scar Tissue’st kuidas Anthony Kiedis mingi 13-aastasena oma narkoparunist isaga Sunset Stripil Roxy Musicut kuulamas käis, olles pilves kõikvõimalikest eri droogidest.

Ma armastan seda, kuidas maailm omavahel kokku mängib. Kuidas asjad on omavahel ühendatud. See on nii ilus ja tekitab nii sooja tunde, maailm on võrgustik ja muudkui põimub, ja mida enam see nii on, seda paeluvamaks edasi uurimine läheb.. hästi mõnus:). Samamoodi nagu siis kui avastad mingi uue sõna, mida omaarust pole varem märganud, ja niipea kui selle tähendus meelde jääb, hakkad seda sõna muudkui kohtama igal pool.

Aga raamatutest veel.. ma loen Robert M. Pirsigi Zen & the Art of Motorcycle Maintenance’i ka, sest ma tahan selle uuesti üle lugeda enne kui ma Pirsigi teise raamatu käsile võtan, millele ma ka nüüd lõpuks käed külge sain. W. S. Burroughsi kirjad ka raamatukogust, aga enne selle alustamist ma vist tahan ikkagi midagi enne ära lõpetada, muidu on veidi liiga palju asju korraga. Ja kui see sats otsa saama hakkab, siis ootab mind kolm magusat Huxley’t. Noh, filosoofid ja kooliasjad on ka, aga.. see nagu ei ole selle postituse teema praegu.

Advertisements

Written by michiko

Neljapäev, detsember 23, 2010 at 12:36

Posted in naudingutaju, raamat

comfortgadgetwin

leave a comment »

Ma tahan jagada üht geniaalset leidu, nimelt – ühelt poolt kandik, teiselt poolt padi. Nüüd ma saan tugitoolis istudes süles kirjutada ja läpakat kasutada suvalises kohas, ilma et see süles või voodis patjade vahel üle ei kuumeneks. Ma leidsin selle Jyskist 79 krooniga, aga sellel oli hästi maitsetu ja kole pilt peal, mille ma plaanisin kohe ümber teha. Aga lahendust ei pidanudki ma kaugelt otsima. Seal müüdi ka mingeid odavaid suvalisi kleepse, mida reklaamiti kui läpaka kaanekleebiseid, mis sattusid parasjagu juhuslikult õige suurusega olema. Nii et ma ei jõudnud selle ilusaks tegemiseks isegi vaeva näha. Ma olen sellele veel mitmeid häid funktsioone leidnud, näiteks saan ma nüüd keset suurt voodit oleskleda teed juua nüüd muretult, sest ma saan seda alusena kasutada, ja kuna see on alt padjaga, siis ma saan samal ajal voodis isegi liigutada end kartmata, et mu liikumise tagajärjel tekkiv lohk kruusi kohe ümber kallutab. Täielik win! Teeb isegi voodis raamatulugemise veelgi mõnusamaks. Rääkimata sellest, et raamat on väga hea, eks.

Written by michiko

Esmaspäev, august 2, 2010 at 9:35

Posted in raamat, visuaal

“zen ja mootorratta hooldamise kunst”

leave a comment »

Robert M. Pirsig:

“Ma rääkisin sellest, kuidas kristallisatsioonilaine, mille põhjustas Phaidrose esmane keeldumine kvaliteeti defineerida, väljus esmakordselt retoorika raamest. Ta pidi vastama küsimusele: “Kui sa ei suuda seda defineerida, siis mis paneb sind arvama, et see eksisteerib?”

Tema vastus oli vana ja pärines filosoofiakoolkonnalt, mis nimetas end realismiks. “Miski eksisteerib,” ütles ta, “kui maailm ei saa selleta normaalselt funktsioneerida. Kui me suudame näidata, et kvaliteedita maailm funktsioneerib ebanormaalselt, siis oleme näidanud, et kvaliteet eksisteerib, ükskõik kas teda defineeritakse või mitte.” Seejärel asus ta lahutama kvaliteeti meile tuntud maailma kirjeldusest.

Esimesena langeksid selle lahutuse ohvriks kaunid kunstid, väitis ta. Kui kunstis ei ole võimalik eristada head halvast, siis see kaob. Pole mõtet riputada seinale maali, kui paljas sein näeb sama hea välja. Sümfooniatel pole mõtet, kui plaadikriimud või grammofoni sahin kõlavad sama hästi.

Luule kaoks, kuna see on harva loogiline ja sellel puudub praktiline väärtus. Ja huvitaval kombel kaoks ka komöödia. Mitte keegi ei saaks naljadest aru, sest vahe huumori ja mittehuumori vahel on puhas kvaliteet.

Järgmisena kaotas ta spordi. Jalgpall, pesapall, igasugused mängud kaoksid. Punktiskoorid ei mõõdaks enam midagi olulist, vaid oleks tühipaljas statistika – nagu kivide arv kruusahunnikus. Kes läheks mänge vaatama? Kes mängiks?

Järgmisena lahutas ta kvaliteedi turust ja ennustas muutusi, mis seal aset leiaksid. Kuna maitse kvaliteet ei omaks tähtsust, siis müüksid supermarketid ainult peamisi teraviljatooteid, näiteks riisi, maisi, sojaube ja jahu; võib-olla ka pisut sortidesse jaotamata liha, emarinnast võõrduvatele imikutele piima ja mineraalseid toidulisandeid. Alkohoolsed joogid, tee, kohv ja tubakas kaoksid. Samuti filmid, tantsud, mängud ja peod. Kõik kasutaksid ühistransporti. Kõik kannaksid sõdurisaapaid.

Suur osa meist jääks tööta, aga tõenäoliselt ainult ajutiselt, kuni meid viiakse üle olulisemale kvaliteedita tööle. Rakenduslik teadus ja tehnika muutuksid drastiliselt, kuid puhas teadus – matemaatika, filosoofia ja iseäranis loogika – jääks endiseks.

See viimane oli Phaidrose meelest äärmiselt huvitav. Läbinisti intellektuaalseid tegevusalasid mõjutaks kvaliteedi lahutamine kõige vähem. Kui kvaliteedist loobuda, siis jääks ainult ratsionaalne mõistus endiseks. See oli kummaline. Miks see nii oli?

Ta ei teadnud, aga ta teadis küll, et lahutades meile tuntud maailmapildist kvaliteedi, oli ta paljastanud selle mõiste tohutu tähtsuse, millest ta seni ei olnud teadlik. Maailm saab ilma selleta funktsioneerida, aga elu oleks nii nüri, et see oleks hädavaevu elamist väärt. Õigupoolest polekski see elamist väärt. Mõiste “väärt” oli kvaliteedimõiste. Elu oleks lihtsalt elamine ilma igasuguste väärtuste ja eesmärgita.

Ta vaatas tagasi vahemaale, mille võrra see mõttekäik oli teda edasi viinud, ja otsustas, et on oma väidet igatahes tõestanud. Kuna maailm ilmselgelt ei funktsioneeri normaalselt kui kvaliteet lahutada, on kvaliteet olemas, ükskõik kas seda defineeritakse või mitte.

Pärast seda, kui ta oli silme ette mananud nägemuse kvaliteedita maailmast, torkas talle peagi silma selle sarnasus mitme ühiskonnaga, millest ta oli lugenud. Meelde tulid antiikaja Sparta, kommunistlik Venemaa ja tema satelliitriigid. Kommunistlik Hiina, Aldous Huxley “Hea uus ilm” ja George Orwelli “1984”. Samuti meenusid talle inimesed, kellega ta oli isiklikult kokku puutunud ja kes oleksid selle kvaliteedita maailma heaks kiitnud. Needsamad, kes püüdsid teda sundida suitsetamist maha jätma. Nad tahtsid kuulda tema suitsetamise ratsionaalseid põhjendusi, ja kui tal neid ei olnud, käitusid nad väga üleolevalt, otsekui oleks ta end kuidagi häbistanud. Neil pidid olema kõige jaoks põhjendused ja plaanid ja lahendused. Ja ta otsis kaua aega sobivat nimetust, mis nende loomuse kokku võtaks, et leida mingit pidet, mille kaudu sellest kvaliteedita maailmast kinni haarata.

See oli eelkõige intellektuaalne, kuid selle põhialuseks polnud pelgalt intelligentsus. See oli teatud põhihoiak maailma olemuse suhtes, presumptiivne nägemus, et maailm toimib vastavalt seadustele – mõistusele – ning et inimese täiustumine seisneb peamiselt nende mõistuslike seaduste avastamises ja nende rakendamises oma soovide rahuldamiseks. See usk hoidiski kõike koos. Ta vahtis mõnda aega silmi kissitades seda nägemust kvaliteedita maailmast, manas silme ette veel detaile, mõtles selle üle järele, siis kissitas veel pisut silmi ja mõtles veel ning seejärel jõudis lõpuks tagasi sinna, kus ta enne oli.

Kandilisus.

Niimoodi see välja näebki. See võtab asja kokku. Kandilisus. Kui lahutad kvaliteedi, saad kandilisuse. Kvaliteedi puudumine ongi kandilisuse olemus.

Talle tulid meelde kunstnikest sõbrad, kellega ta oli kunagi läbi Ühendriikide rännanud. Nad olid neegrid, kes olid alati kurtnud just sellesama kvaliteedituse üle, mida ta äsja kirjeldas. Kandiline. Nad nimetasid seda nõnda. Ammu enne seda, kui massimeedia selle sõna üles korjas ja sellele valgete keelepruugi üldkehtiva tähenduse andis, nimetasid nemad kogu seda intellektuaalset värki kandiliseks ega tahtnud sellega tegemist teha. Tema ja nende jutt ja hoiakud ei tahtnud kuidagi omavahel haakuda, sest tema oli selle kandilisuse musternäidis, millest nad rääkisid. Mida enam ta püüdis neilt välja pinnida, mida nad silmas peavad, seda ebamäärasemaks nende jutt muutus. Selle kvaliteediga näis tema nüüd ütlevat sedasama ja väljenduvat sama ebamääraselt kui nemad, ehkki see, millest ta rääkis, oli niisama kõva ja selge ja tugev kui iga ratsionaalselt määratletud entiteet, millega ta eales oli tegelenud.

Kvaliteet. Sellest nad kogu aeg rääkisidki. Talle meenus, et üks neist ütles: “Mees, palun ole kena ja saa lihtsalt aru ja lõpeta oma peen viktoriin ära. Kui sa pead kogu aeg pärima, mis see on, siis ei leia sa kunagi aega mõistmiseks.” Hing. Kvaliteet. Üks ja sama?

Kristallisatsioonilaine veeres edasi. Ta nägi üheaegselt kaht maailma. Intellektuaalsel poolel, kandilisel poolel nägi ta nüüd, et kvaliteet on eristav mõiste. Mida iga intellektuaalne analüütik otsib. Võtad oma analüütilise noa, asetad terviku otse kvaliteedi mõistele ja torkad, mitte kõvasti, vaid õrnalt, ning kogu maailm lõheneb, lõikub pooleks – hipilik ja kandiline, klassikaline ja romantiline, tehniline ja humanitaarne – lõikejoon on puhas. Ei mingit segadust. Ei mingit soga. Ei mingeid pisikesi asju, mis võiksid olla nii üks kui ka teine. Mitte ainult osav jaotus, vaid väga õnnestunud jaotus. Mõnikord võivad parimad analüütikud, juhindudes kõige ilmselgematest eraldusjoontest, lüüa noa sisse ja saada ei midagi enamat kui hunniku prahti. Aga siin oli kvaliteet, imepisike, peaaegu märkamatu murdejoon, ebaloogilisuse joon meie maailmapildis, ning sa torkasid seda ja kogu universum jagunes – nii puhtalt, et see oli peaaegu uskumatu. Phaidros soovis, et Kant oleks elus. Kantile oleks see meeldinud. Tema oli meisterlik teemandilihvija. Tema saaks aru. Jäta kvaliteet defineerimata. Selles seisneski saladus.

Phaidros kirjutas, hakates tasapisi tajuma, et sooritab mingit kummalist intellektuaalset enesetappu: “Kandilisust võib lühidalt, kuid ometi ammendavalt defineerida kui võimetust näha kvaliteeti, enne kui see on intellektuaalselt määratletud, see tähendab enne, kui see on täielikult sõnadeks hakitud … Me oleme tõestanud, et kvaliteet, olgugi defineerimata, eksisteerib. Selle olemasolu võib õppetöös empiiriliselt näha ja seda saab loogiliselt demonstreerida, näidates, et maailm ei saa selleta eksisteerida niisugusena, nagu me seda tunneme. Jääb üle vaid tõdeda, et analüüsida ei tule mitte kvaliteeti, vaid neid kummalisi “kandilisuseks” nimetatud mõttemalle, mis mõnikord takistavad meid seda nägemast.”

Niisiis püüdis ta rünnakut ümber pöörata. Analüüsi objektiks, patsiendiks laual, polnud enam kvaliteet, vaid analüüs ise. Kvaliteet oli terve ja heas vormis. Analüüsil aga näis olevat midagi viga, mis takistas nägemast ilmselget.”

Pirsig “Zen ja mootorratta hooldamise kunst” lk 197-200

Ma rääkisin sellest, kuidas kristallisatsioonilaine, mille põhjustas Phaidrose esmane keeldumine kvaliteeti defineerida, väljus esmakordselt retoorika raamest. Ta pidi vastama küsimusele: “Kui sa ei suuda seda defineerida, siis mis paneb sind arvama, et see eksisteerib?”

Tema vastus oli vana ja pärines filosoofiakoolkonnalt, mis nimetas end realismiks. “Miski eksisteerib,” ütles ta, “kui maailm ei saa selleta normaalselt funktsioneerida. Kui me suudame näidata, et kvaliteedita maailm funktsioneerib ebanormaalselt, siis oleme näidanud, et kvaliteet eksisteerib, ükskõik kas teda defineeritakse või mitte.” Seejärel asus ta lahutama kvaliteeti meile tuntud maailma kirjeldusest.

Esimesena langeksid selle lahutuse ohvriks kaunid kunstid, väitis ta. Kui kui kunstis ei ole võimalik eristada head halvast, siis see kaob. Pole mõtet riputada seinale maali, kui paljas sein näeb sama hea välja. Sümfooniatel pole mõtet, kui plaadikriimud või grammofoni sahin kõlavad sama hästi.

Luule kaoks, kuna see on harva loogiline ja sellel puudub praktiline väärtus. Ja huvitaval kombel kaoks ka komöödia. Mitte keegi ei saaks naljadest aru, sest vahe huumori ja mittehuumori vahel on puhas kvaliteet.

Järgmisena kaotas ta spordi. Jalgpall, pesapall, igasugused mängud kaoksid. Punktiskoorid ei mõõdaks enam midagi olulist, vaid oleks tühipaljas statistika – nagu kivide arv kruusahunnikus. Kes läheks mänge vaatama? Kes mängiks?

Järgmisena lahutas ta kvaliteedi turust ja ennustas muutusi, mis seal aset leiaksid. Kuna maitse kvaliteet ei omaks tähtsust, siis müüksid supermarketid ainult peamisi teraviljatooteid, näiteks riisi, maisi, sojaube ja jahu; võib-olla ka pisut sortidesse jaotamata liha, emarinnast võõrduvatele imikutele piima ja mineraalseid toidulisandeid. Alkohoolsed joogid, tee, kohv ja tubakas kaoksid. Samuti filmid, tantsud, mängud ja peod. Kõik kasutaksid ühistransporti. Kõik kannaksid sõdurisaapaid.

Suur osa meist jääks tööta, aga tõenäoliselt ainult ajutiselt, kuni meid viiakse üle olulisemale kvaliteedita tööle. Rakenduslik teadus ja tehnika muutuksid drastiliselt, kuid puhas teadus – matemaatika, filosoofia ja iseäranis loogika – jääks endiseks.

See viimane oli Phaidrose meelest äärmiselt huvitav. Läbinisti intellektuaalseid tegevusalasid mõjutaks kvaliteedi lahutamine kõige vähem. Kui kvaliteedist loobuda, siis jääks ainult ratsionaalne mõistus endiseks. See oli kummaline. Miks see nii oli?

Ta ei teadnud, aga ta teadis küll, et lahutades meile tuntud maailmapildist kvaliteedi, oli ta paljastanud selle mõiste tohutu tähtsuse, millest ta seni ei olnud teadlik. Maailm saab ilma selleta funktsioneerida, aga elu oleks nii nüri, et see oleks hädavaevu elamist väärt. Õigupoolest polekski see elamist väärt. Mõiste “väärt” oli kvaliteedimõiste. Elu oleks lihtsalt elamine ilma igasuguste väärtuste ja eesmärgita.

Ta vaatas tagasi vahemaale, mille võrra see mõttekäik oli teda edasi viinud, ja otsustas, et on oma väidet igatahes tõestanud. Kuna maailm ilmselgelt ei funktsioneeri normaalselt kui kvaliteet lahutada, on kvaliteet olemas, ükskõik kas seda defineeritakse või mitte.

Pärast seda, kui ta oli silme ette mananud nägemuse kvaliteedita maailmast, torkas talle peagi silma selle sarnasus mitme ühiskonnaga, millest ta oli lugenud. Meelde tulid antiikaja Sparta, kommunistlik Venemaa ja tema satelliitriigid. Kommunistlik Hiina, Aldous Huxley “Hea uus ilm” ja George Orwelli “1984”. Samuti meenusid talle inimesed, kellega ta oli isiklikult kokku puutunud ja kes oleksid selle kvaliteedita maailma heaks kiitnud. Needsamad, kes püüdsid teda sundida suitsetamist maha jätma. Nad tahtsid kuulda tema suitsetamise ratsionaalseid põhjendusi, ja kui tal neid ei olnud, käitusid nad väga üleolevalt, otsekui oleks ta end kuidagi häbistanud. Neil pidid olema kõige jaoks põhjendused ja plaanid ja lahendused. Ja ta otsis kaua aega sobivat nimetust, mis nende loomuse kokku võtaks, et leida mingit pidet, mille kaudu sellest kvaliteedita maailmast kinni haarata.

See oli eelkõige intellektuaalne, kuid selle põhialuseks polnud pelgalt intelligentsus. See oli teatud põhihoiak maailma olemuse suhtes, presumptiivne nägemus, et maailm toimib vastavalt seadustele – mõistusele – ning et inimese täiustumine seisneb epamiselt nende mõistuslike seaduste avastamises ja nende rakendamises oma soovide rahuldamiseks. See usk hoidiski kõike koos. Ta vahtis mõnda aega silmi kissitades seda nägemust kvaliteedita maailmast, manas silme ette veel detaile, mõtles selle üle järele, siis kissitas veel pisut silmi ja mõtles veel ning seejärel jõudis lõpuks tagasi sinna, kus ta enne oli.

Kandilisus.

Niimoodi see välja näebki. See võtab asja kokku. Kandilisus. Kui lahutad kvaliteedi, saad kandilisuse. Kvaliteedi puudumine ongi kandilisuse olemus.

Talle tulid meelde kunstnikest sõbrad, kellega ta oli kunagi läbi Ühendriikide rännanud. Nad olid neegrid, kes olid alati kurtnud just sellesama kvaliteedituse üle, mida ta äsja kirjeldas. Kandiline. Nad nimetasid seda nõnda. Ammu enne seda, kui massimeedia selle sõna üles korjas ja sellele valgete keelepruugi üldkehtiva tähenduse andis, nimetasid nemad kogu seda intellektuaalset värki kandiliseks ega tahtnud sellega tegemist teha. Tema ja nende jutt ja hoiakud ei tahtnud kuidagi omavahel haakuda, sest tema oli selle kandilisuse musternäidis, millest nad rääkisid. Mida enam ta püüdis neilt välja pinnida, mida nad silmas peavad, seda ebamäärasemaks nende jutt muutus. Selle kvaliteediga näis tema nüüd ütlevat sedasama ja väljenduvat sama ebamääraselt kui nemad, ehkki see, millest ta rääkis, oli niisama kõva ja selge ja tugev kui iga ratsionaalselt määratletud entiteet, millega ta eales oli tegelenud.

Kvaliteet. Sellest nad kogu aeg rääkisidki. Talle meenus, et üks neist ütles: “Mees, palun ole kena ja saa lihtsalt aru ja lõpeta oma peen viktoriin ära. Kui sa pead kogu aeg pärima, mis see on, siis ei leia sa kunagi aega mõistmiseks.” Hing. Kvaliteet. Üks ja sama?

Kristallisatsioonilaine veeres edasi. Ta nägi üheaegselt kaht maailma. Intellektuaalsel poolel, kandilisel poolel nägi ta nüüd, et kvaliteet on eristav mõiste. Mida iga intellektuaalne analüütik otsib. Võtad oma analüütilise noa, asetad terviku otse kvaliteedi mõistele ja torkad, mitte kõvasti, vaid õrnalt, ning kogu maailm lõheneb, lõikub pooleks – hipilik ja kandiline, klassikaline ja romantiline, tehniline ja humanitaarne – lõikejoon on puhas. Ei mingit segadust. Ei mingit soga. Ei mingeid pisikesi asju, mis võiksid olla nii üks kui ka teine. Mitte ainult osav jaotus, vaid väga õnnestunud jaotus. Mõnikord võivad parimad analüütikud, juhindudes kõige ilmselgematest eraldusjoontest, lüüa noa sisse ja saada ei midagi enamat kui hunniku prahti. Aga siin oli kvaliteet, imepisike, peaaegu märkamatu murdejoon, ebaloogilisuse joon meie maailmapildis, ning sa torkasid seda ja kogu universum jagunes – nii puhtalt, et see oli peaaegu uskumatu. Phaidros soovis, et Kant oleks elus. Kantile oleks see meeldinud. Tema oli meisterlik deemandilihvija. Tema saaks aru. Jäta kvaliteet defineerimata. Selles seisneski saladus.

Phaidros kirjutas, hakates tasapisi tajuma, et sooritab mingit kummalist intellektuaalset enesetappu: “Kandilisust võib lühidalt, kuid ometi ammendavalt defineerida kui võimetust näha kvaliteeti, enne kui see on intellektuaalselt määratletud, see tähendab enne, kui see on täielikult sõnadeks hakitud … Me oleme tõestanud, et kvaliteet, olgugi defineerimata, eksisteerib. Selle olemasolu võib õppetöös empiiriliselt näha ja seda saab loogiliselt demonstreerida, näidates, et maailm ei saa selleta eksisteerida niisugusena, nagu me seda tunneme. Jääb üle vaid tõdeda, et analüüsida ei tule mitte kvaliteeti, vaid neid kummalisi “kandilisuseks” nimetatud mõttemalle, mis mõnikord takistavad meid seda nägemast.”

Niisiis püüdis ta rünnakut ümber pöörata. Analüüsi objektiks, patsiendiks laual, polnud enam kvaliteet, vaid analüüs ise. Kvaliteet oli terve ja heas vormis. Analüüsil aga näis olevat midagi viga, mis takistas nägemast ilmselget.

Written by michiko

Laupäev, juuli 31, 2010 at 5:41

Posted in raamat

mis punktist alustada tsüklilise loo jutustamist?

leave a comment »

Värskendav.. just seda sõna ma otsisingi. Väga värskendav on hakata lugema ja muudkui üllatavalt avastada, kuidas see tekst justkui oskab mu mingitele emotsioonidele litaki vastu reageerida mingil ootamatul viisil. Korduvalt. Kuid ikka tuleb see järgmiselgi korral üllatusena. Kõige tipuks mõjub isegi see üllatavana, et mulle üleüldse meeldib see raamat, et ma naudin seda. Ma ei tea, miks see mind üllatab, aga ma loen Sauteri “Luusi” ja mul on hea.

Ehk see on värskendav ja üllatav just seetõttu, kuidas see vastandub mu mingile meeleolule. Ma tajun, et mul pole sellise raamatu tuju, üldse mitte, aga ometi ta mõjub. Teisiti, aga mõjub.

Näiteks istusin ma bussis, järjekordselt teel Tartust Tallinna, avatud raamat juba süles, kuid lugema pole jõudnud hakata. Olen tüdinud. Sel kombel tüdinud, et lausa hakkan enese peale ärrituma. Mul on kohutavalt kõrini bussis konutamisest, see on tüütav ja veniv ja ärritav, see minemise protsessi justkui surnud punkt. Liikumiseks paigal passimine.

Olen tüdinud ja kõik lööb kuidagi klaariks. Vahin aknast välja ja keeldun trotslikult langemast oma automaatsesse rütmi, mille bussiga sõitmine minus tavaliselt vallandab. Esimest korda laotub see “rütm” või “komme” või “käitumisharjumus” mu silme ees selgelt lahti. Esimest korda ma näen seda kui rütmi, kommet ja käitusmisharjumust. Varem see lihtsalt alati juhtus, see oli implitsiitselt sisse kirjutatud igasse mingitele tingimustele vastavasse olukorda. Ma avastasin seal bussis istudes, kuidas ma käitun olles ‘teel’ – kuigi sel hetkel ma veel ei seostanud erinevaid teelolemise vorme nii eksplitsiitselt ‘teel olemisega’, selle seose tabasin ma hiljem ära -, nimelt kuulan muusikat ning mõtlen mõtteid, mida olen ilmselt juba tuhandeid kordi läbi mõelnud, ja  mis seetõttu on seisnud nagu seisnud kaevuvesi ning vanad ja läbikuulatud nagu vanad ja läbikuulatud raadiosaated.

Mul oleks nagu paar kindlat valemit, mille järgi ma nende mõtete teemasid ja lugude käsitlusi vorbin. See on nagu ajaveetmismõtete-blankett, kus on vaja vaid täita lüngad ja tulemus on lollikindlalt töötav – ükskõik, kui laisas tujus ma ka poleks, seda blanketti täites suudan ma suurepäraselt aega sisustada. Võin kas või lihtsalt tuimalt muusikatagi aknast välja vahtida tundide viisi ning mitte tunda igavust, tulemused on garanteeritud. See tähendab – aeg lendab. Täpselt sama sisukalt kui mõnd ajutut, kuid kaasahaaravat arvutimängu toksides. Aeg lendab, jah, aga otse prügikasti.

Ma istusin seal bussis ja mul oli neist mõtetest kõrini. Ma ei viitsinud enam. Suurema osa ajast on need täiesti lõdva munniga mõtted, neis pole midagi kuigi intellektuaalselt ergutavat, raputavat. Need pole vaimselt stimuleerivad. Ma ei viitsinud enam seda mängu mängida. Muuhulgas tõi see kaasa tunde, et ma olen võitnud meeletult palju aega. Mul oli järsku nii palju aega ja mul oli ainult natuke häbi tunnistada, et ma ei osanud selle leitud ajaga midagi peale hakata. See lihtsalt ühel hetkel oli seal, vahtis mulle näkku ja ütles “kasuta mind”. Ma vaid vahtisin seal lollilt ja mõtlesin, et peaks õppima ‘teel’ mõtlema. Vahin veel veidi aknast välja ja siis suunan pilgu raamatusse ning otsin oma järje üles ja loen:

“Hea on teel olla. Istuda mõnda elektrirongi, trolli, bussi. Siis pole endale suunatud mõtteid. Masendus ei ründa nii. On olemas näiline eesmärk. Kuigi – sealt, kuhu sa lähed, ei tule sulle midagi.” (P. Sauter “Luus”)

Vastanduv ja kakspoolne. Ma enam ei mäleta, mis järjekorras see kõik täpselt oli. Ma tean, et ma kõigepealt olin tükk aega ärritunud ja kirusin bussiga sõitmist maapõhja. Aga kumb enne oli? Äkki lugesin ma kõigepealt seda lõiku raamatust ja naersin selle iroonilisuse üle, et ma kirun tükk aega bussiga sõitmist ja siis loen raamatut, millele on suuresti iseloomulik just teelolemise hindamine, ja seejärel lugesin edasi ja jäin mõtlema, et ma võiks peaaegu väita täpselt vastupidist kõigele, mida ta siin kirjutab, ja ehk suunas just see mind avastama oma ‘teelolemise’ mõtete tüüpsust? Võib-olla peaks seda postitust hoopis teises järjekorras lugema, hüpates neljanda lõigu keskel korraks lõppu ja alles siis edasi lugema? Minu jaoks sellel asjade käigul pole enam kuigi selget lineaarsust, vaid see on muutunud kaheotsaliseks. Täie pildi saamiseks on mõlema järjestuse tajumine oluline, sest kumbki täiendab teineteist ja alles siis saab lugu tervikuks.

Written by michiko

Pühapäev, märts 21, 2010 at 2:50

Posted in mõttelend, raamat

remarque

4 kommentaari

Remarque.. Remarque on lihtsalt.. Ta kirjutab nagu see oleks lihtsaim asi maailmas. Kuskil pole tahumatust, ja isegi ilu on nii sujuv, et seda ei pruugi alati märgata. Kõik on lihtsalt justkui õigesti, tasakaalus. Parajalt koledusi, kuid seda ilusal moel ja samas kaldumata liigsesse üle-ehtimisse. Piisavalt kirjeldusi ja piisavalt ütlemata jäetut. Ja isegi kui mingil hetkel on tunne, et ta kuidagi mingist teemast liiga vähe räägib, siis see tunne muutub alusetuks niipea kui vaevalt tekkidagi jõuab. Midagi pole liiga palju ega liiga vähe.

Paraku pole Remarque just väga mõtlema ärgitav, aga see jällegi on omadus, mida ma  raamatult ootan. Sest kui loetu paneb mõtlema, siis ta ju arendab rohkem ja sel juhul on justkui raamatust rohkem kasu. Selles mõttes tundub Remarque isegi liiga lihtne mõnu, peaaegu nagu guilty pleasure. Kuid see on pealiskaudselt laimav. Tema geniaalsus ei pruugi olla selline.. khm “in your face diip”, mis pidevalt mõtted liikuma paneb, aga see ei tähenda, et seda seal poleks.

Väärtus ja andekus peitub rohkem tema stiilis. See teeb kokku sellise maitsva lugemisnaudingu. Justkui nagu see võrdlus supiga (vt 8. kommentaar) – et kui on halb supp, siis on lihtne öelda, mis tal viga on (liiga soolane vms), aga kui supp on hea, siis ei ole sõnadest enam mingit kasu, sest sõnadega seda ei taba, seda peab selleks maitsma. Remarque’iga on umbes sama lugu. Lihtsalt loe ja naudi, ning seda tehes on vahel mõnus üritada mitte ära uppuda ning tõsiselt jälgida, missuguseid lauseid ja kuidas ta jutu sisse pikib. Veeretan neid lauseid suus ja mõnulen.

Ahjaa, ning mis ma ennist väitsin mõtlema panemise kohta? Päris nii see ikka pole. (Nagu näha, sest muidu ma ju ei oleks siin seda kirjutamas.) Aga see võib küll olla, et teda lugedes vajud mingi mulli sisse ega taha teha lugemise vahele pause – kas või selleks, et head kohad üles kirjutada, et teine kord jälle lugeda ja edasi mõelda.. vabalt võib olla. Aga seegi näitab nii mõndagi.

Written by michiko

Pühapäev, september 7, 2008 at 8:37

5 raamatut

leave a comment »

Blogides liigub igasuguseid üleskutseid ringi, aga see viie mingil põhjusel olulise raamatu oma oli esimene, mis lausa kutsus mind ka osalema. Lapseõlve, “Bullerby lapsed” ja muu sellise jätan ma välja ning alustan umbes sealt, kus mu mina pisut selgemaid piirjooni võtma hakkas. Ja loomulikult pole see mingi esiviisik ega midagi, vaid mingi instinktiivne valik nendest, mis mul parasjagu kodus olemas on ja laenuks pole.

Üks. Kaur Kender “Ebanormaalne”

See oli esimene raamat, millesse ma armusin. Aga nagu minu ja armumiste puhul ikka, läks selleks aega. Algus venis ja raamat jäi mõneks ajaks pooleli, kuid ühel hetkel käis klõks ja ma olin lummatud. Ma muudkui lugesin ja mulle tundus, et enam geniaalsemaks minna ei saa. Ma vaimustusin selle stiilist ja sina-formaadist. (Ja ma siiani kahtlustan, et mu kalduvus tihti ainsuse teises pöördes kirjutada on just sealt tulnud.) “Ebanormaalne” jäi pikaks ajaks selleks raamatuks, mida ma sirvlugesin alati, kui mul suuremat elujanu doosi vaja oli. Töötas iga kord.

Viimasel ajal see raamat mulle väga tihti kätte ei satu, aga siiani on ta selline raamat, mida lugedes upun sooja tunde sisse, mille ilusad kohad mu vallutavad. Viies peatükk lausa eriti.. Mmmõnus. Ja oma “Ebanormaalset” laenan ma ainult ja ainult kõige-kõige parimatele. Ja kui ma ta ära laenan, siis ma tunnen temast puudust. Mulle meeldib tema kohalolu mu voodipeatsi raamaturiiulis.

Kaks. Ükski raamat pole minu ellu nii kummalisel viisil tulnud. Me jalutasime Diaga kuskil sadama piirkonnas ja meiega tuli rääkima mingi, kui mu mälu ei peta, poolpime asotsiaalne vanem naisterahvas ja hoiatas meid deemonite (või millegi samalaadse) eest. Ta rääkis, et ta oli 1984. aastal näinud unenägu, et varsti muutuvad kõik inimesed kurjadeks deemoniteks (või millekski samalaadseks) ja et nüüd ongi see õudus kätte jõudnud. Ta oli äärmiselt kummalise olemisega inimene ja ajas meile parajalt hirmu nahka. See oli Väga imelik olukord.

Lõpuks saime me, pisut šokis neiud, temast lahti. Me ostsime karbitäie šokolaadikomme ja istusime üsna mahajäetud kohta mere äärde. Muidu vaikselt veepinnalt kostis sulpsatus, nagu keegi oleks kivi vette visanud, kuid seal ei olnud kedagi peale meie. Ning kumbki meist ei saanud parasjagu teise märkamata kivi viskamisega tegeleda. Sättisime end istuma ning assortiikommikarpi avades leidsime, et ühe kommi pesa on tühi.. justkui see avamata karbist puudu olev komm oleks olnud see, mis just vette lendas.. kummaline jada jätkus. Me arutasime äsjatoimunud kokkupuudet selle naisterahvaga ning ühel hetkel ilmus Dia näole pilk, mis andis märku mingist pähe tulnud üllatavast mõttest. Ta oli hetke vait, ning küsis siis, mis aastal see naine toda ettekuulutavat unenägu oli näinud. Ma vastasin, et 1984, ja ta võttis selle peale kotist välja samanimelise raamatu. Jah, George Orwelli “1984”. (Just for the reccord… sellest kui palju absoluutselt sürreaalseid ja müstilisi asju meil kahel koos juhtunud on.. sellest saaks raamatu kirjutada. Ainult et see raamat paigutataks ulme-riiulisse.)

Kolm. Hermann Hesse “Stepihunt”

Sest… “Aga see pole see ütlus, mida ma mõtlesin – oodake – siin ta on! Niisiis: “Enamik inimesi ei taha enne ujuda, kui nad seda oskavad.” Eks ole vaimukas? Loomulikult ei taha nad ujuda! Nad on ju sündinud maa, ja mitte vee jaoks! Ja loomulikult ei taha nad mõtelda; nad on ju loodud elamiseks, ja mitte mõtlemiseks! Jah, ja kes mõtleb, kes teeb mõtlemisest peaasja, see võib selles osas kaugele jõuda, aga ta vahetab siiski maa vee vastu ja kunagi ta ikka upub!”

Aga tegelikult.. sest see annab nii palju energiat, paneb mõtted voolama metsiku kiirusega ja olen naudingust pilves. Simply put.

Neli. Jeanette Winterson “Kehale kirjutatud”

Sõnademäng nii nauditav, et paneb mõnust nurruma. Ei.. mõmisema? Midagi, mis jääb nurrumise ja oigamise vahele. Mmmmmmmm… jah. Uputav ja ilus.

Viis. Liv Ullmann “Muutumine”

Sel imelihtsal põhjusel, et sedasama kapsastunud raamatut lugedes taipas mu ema, mis mulle nimeks panna. Tänu sellele raamatule ei ole mu nimi mitte Kristiina või Maria või Kadi või Triinu või Eva või Jaanika või Liisi või Annika või Kärt või Teele, vaid hoopis … . Ja ma ei tea, mis tunne on suhelda kasvõi ühes seltskonnaski kellegagi, kellel oleks samasugune nimi nagu minul. Ja ma olen oma nime eest tänulik.

Written by michiko

Laupäev, august 9, 2008 at 12:09

Posted in raamat, visuaal

kirjuta

with one comment

“Since James Joyce,” he said, “we have known that the greatest adventure of our lives is the absence of adventure.”

/…/

“Are you writing it for your children? As a family chronicle?”

He chucked bitterly: “For my children? They’re not interested in that. I’m writing a book. I think it could help a lot of people.”

That conversation with the taxi driver suddenly made clear to me the essence of the writer’s occupation. We write books because our children aren’t interested in us. We address ourselves to an anonymous world because our wives plug their ears when we speak to them.

You might say that the taxi driver is not a writer but a graphomaniac. So  we need to be precise about our concepts. A woman who writes her lover four letters a day is not a graphomaniac. She is a lover. But my friend who makes photocopies of his love letters to publish them someday is a graphomaniac. Graphomania is not a desire to write letters, personal diaries, or family chronicles (to write for oneself or one’s close relations) but a desire to write books (to have a public of unknown readers). In that sense, the taxi driver and Goethe share the same passion. What distinguishes Goethe from the taxi driver is not a difference in passions but one passion’s different results.

Graphomania (a mania for writing books) inevitably takes on epidemic proportions when a society develops to the point of creating three basic conditions: (1) an elevated level of general well-being, which allows people to devote themselves to useless activities; (2) a high degree of social atomization and, as a consequence, a general isolation of individuals; (3) the absence of dramatic social changes in the nation’s internal life. (From this point of view, it seems to me symptomatic that in France, where practically nothing happens, the percentage of writers is twenty-one times higher than in Israel. Bibi is, moreover, right to say that looked from the outside, she hasn’t experienced anything. The mainspring that drives her to write is just that absence of vital content, that void.)

“The book of laughter and forgetting” Milan Kundera

Oh, ja mida ütleks ta blogide kohta? Nii on võimalik isegi tunda nagu saaksid kõik korraga. Ühest küljest just nagu su isiklik jobukast, kuhu kõikvõimalikke mõtteid kirjutada ja sõpradele lugemiseks anda, teisest küljest on aga need müstilised numbrid külastajaloenduris, mis annavad tõestust mingitest tundmatutest silmapaaridest, kes su ruumis ringi vahivad. Sa saad ikka öelda, et “ma kirjutan endale” ja samal ajal nautida tunnet, et keegi on sinuga. Kuigi selge on see, et nad ei kirjuta endale, sest muidu nad kirjutaks sahtlisse või teeks oma blogi privaatseks. Üldiselt on blogimine äärmiselt põnev nähtus. Pluss veel see interaktiivne ja elav külg, igaüks saab sellest osa võtta, muuta, edasi arendada. Aga blogide omamoodi olemust peab arvestama ka, vastasel juhul võib pikki näppe saada.

Kusjuures, minagi olen mõned oma kirjad sisse skänninud. Miks? Ükskord pärast kirja saatmist tundsin ma kaotusvalu. Ma panin sinna kirja nii palju endast ja saatsin minema, inimesele, kelles ma siis veel eriti kindel ei olnud. Peaaegu nagu oleksin tüki oma päevikust ära kinkinud. Sellised olukorrad teeb kirjutistest koopia omamine palju lihtsamaks, sest sa vähemalt saad üle lugeda, mis mõttelendusid sa teisele avaldasid. Kuigi jah, koopia olen ma teinud vaid paarist kirjast. That said, ma otsisin neid oma arvutisügavustest tükk tükk aega ja.. mida pole, seda pole. Ma üldiselt hoian oma arvuti väga korras ja organiseeritud, pealegi on mul kõigest mitmes kohas varukoopiad, aga.. müstika. Kuhu kadusid kirjad? Äkki.. aga tegelikult mulle natuke isegi meeldib, et ma neid praegu üles ei leidnud.

Written by michiko

Laupäev, juuli 26, 2008 at 1:01

Posted in mõttelend, raamat