michiko

tarbida, tarbida!

leave a comment »

Ükspäev pärast loenguid tekkis mul vahelduseks veidi self-indulgent tuju endale midagi osta. Ma olen piisavalt kaua sekkarite ja raamatukogude ja hinnateadliku pilgu rütmis olnud, et see “päris poodi” minemine (reaalse mõttega midagi osta ka) tundus omamoodi luksuslik. Ligi kaks tundi käisin mööda raamatupoode ja plaadipoode ja koduosakonda ja kõiksugu kohti, aga lõpuks lahkusin ikka tühjade kätega. Järgmisel päeval koolist tulles päikselise ilmaga ei andnud see mulle ikka rahu. Tahtsin omale suurt puslet, mida vaikselt nokitsedes kokku panna, aga ei leidnud piisavalt kihvti pilti. Kulutasin jälle raamatupoodide vaipu, kuid iga raamatuga tuli tunne, et samahästi võiks ma selle raamatukogust võtta, käin ma ju seal nagunii ja seal on olemas.. Lõpuks koperdasin Haruki Murakami “What I talk about when I talk about running” otsa ja mulle meenusid eelmise kevade jooksufilosoofia loengud ja neist inspireeritud mõttelennud. Murakami aga seob selle kokku kirjanik-olemisest kirjutamisega. Mulle tundus, et sel raamatul on olemas eeldused saamaks millekski, mis suudab minus vajutada õigete seostega nuppe just parajal ajal.

Raamat kaenlas tegin veel poes ühe tiiru. Jõudsin kunstitarvete letti ja nägin Derwenti pliiatsite karpe ja.. mulle meenus, kuidas ma olin mõni aeg tagasi Tallinnas käies oma sahtlipõhjast mõned õlipastellide jupid leidnud ja endale lubanud, et hangin omale pastellid. Seisin seal ja vahtisin Derwenti pastellpliiatsikarpidega tõtt. Pastellid võitsid. (Ilmselt mina ikka ka.)  Pastellpliiatsid on minusugusele suurepärane väljund. Ma joonistan-maalin pigem harva ega ole teab mis osav, mu inspiratsioonipuhangud selles vallas on pigem hoogsad ja lühiajalised. Ma tahan, et mul oleks võimalik kergelt saada sügavaid, erksaid või puhtaid värve ja palju, mille puhul lihtsalt pliiatsid jäävad nõrgaks. Seda lahendan ma tavaliselt akrüülidega, aga neil on jälle see viga, et värv peab vahepeal kuivama ja pintsleid peab vahepeal pesema, mistõttu ma saan vähem impulsiivne olla. Impulsiivsust on aga vaja, sest ma nagunii ei tea, mida ma teen ja mu tööd kujunevad alati asja käigus mingi tunnetuse järgi – teen mõned jooned, vaatan mis tunne tekib ja edasi lähebki niimoodi, sammhaaval tunnetades.

Advertisements

Written by michiko

Pühapäev, aprill 11, 2010 kell 2:37

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s