michiko

kui juba järgede kirjutamiseks läks, siis…

6 kommentaari

Müstika. Ma põgenesin oma kõrvaharkidega kodust linna teise otsa Dia juurde veinitama, ja pärast pikka mõnusat õhtut istusime me veranda trepil and had “Coffee and cigarettes” with coffee and cigarettes. Öö oli mõnus, kaugel taeva servas välgutanud pikne lõpuks jättis meid siiski vihmata. Mingil hetkel tundus parim idee hoopis voodisse pugeda ja seal hernekaunu avades filmi edasi vaadata.

Ei läinudki eriti kaua aega, kuniks ühel hetkel märkasin kahe madratsi vahelise linavoldi vahel midagi liikumas. Ütlesin sõbrannale, et mine korraks eemale ja ära vaata, ning hetke pärast jõudis mulle kohale, et meil on keset voodit KÕRVAHARK! Esimese refleksiga ajasin hargi kruusi ja lennutasin aknast välja, kuid siis võttis maad see ebameeldivalt vastik tunne, hirm kõikide nende voltide ja padjahunnikute ees. Me aga neelasime selle vist alla, viskasime uuesti pikali ja vaatasime filmi edasi. Hetk hiljem kostis ehmatuskarjatus ja neiud olid taas püsti, sest uskuge või mitte, selle sama linakortsu vahelt roomas välja järgmine kõrvahark. No mida paganat, kuidas see veel võimalik on?! Hark lõpetas tolmuimejas, ja nüüd oli korras kah. Õhus oli tunda vaid öist paranoiat.

See oli nagu väga väga halb nali. Kust need hargid nii järsku välja hüppasid, et ma 24 tunni jooksul neli, NELI korda pean nende tõttu šoki saama? Ma pole kunagi ühtegi kõrvaharki kohanud mõnes soojas ja kuivas kohas, ja nüüd niimoodi järjest, mitmes toas, linna erinevates otstes, järjest, neli korda. Ja kusjuures, mõlemad magamistoad asuvad kolmandal korrusel (ja kui arvestada ka keldrit, siis üks neist isegi neljandal).

Kujuta ette seda olukorda. Pärast neid nelja kõrvaharki seisad seal voodi ees ja vaatad seda tekkide ja patjade hirmutavat hunnikut keset pimedat ööd. Sees on rõve tunne ja voodist tahaks kaarega eemale hoida. Aga seal samas patjade vahel on me telefonid, arvutid, tekid ja suitsud. Ning kuskil mujal magada pole ka väga hästi võimalik. Jooksime alla ja otsustasime üle kontrollida selle kotitäie hernekaunadega. Kuid seal valitses elutu tühjus. Ja ma ei teagi, kumba me ootasime.. Ühest küljest oleks herneste vahelt veel ühe kõrvahargi leidmine olnud mingi rahustav seletus selle kohta, kust need tulnud olid. Teisest küljest ei oleks seegi mingit kindlust sisestanud. Ebamäärasus oli hirmutav. Hernekotihirmust saime me üle ja selle märgiks sõime veel mõned sümboolsid kaunatäied.

Siiski, siiski. Hoolimata sellest, et iga must täpike tundus paranoiast millegi elusana, oli alumisel korrusel siiski palju mugavam olla. Me vestlesime ja naersime eneste ja olukorra üle, kuigi mõlemad saime väga hästi aru, et me lihtsalt üritame üles minemist edasi lükata. Kuid ees seisis järgminegi paratamatu ebameeldivus, teada on, et ega üks hark ühe käsitolmuimeja sees kaua ei püsi ning varsti oli temagi leidmas teed vabadusse. Meie väikse abiga leidis ta selle tõesti ja ta lõpetas kuskil õues.

Me varustasime end tolmuimejate ja taskulambiga ning läksime üles. Raputasime asju läbi ja kui me olime päästnud paar pleedi ja lõpuks üles leidnud ka suitsupaki, siis aeda suitsetama minemine oli justkui päästev õlekõrs, mille abil me jälle magamistoast põgeneda saime. Suitsupaus venis pikaks ja selle ajaga oli tekkinud juba mingi distants sellest olukorrast. See ei tundunud enam nii reaalne ja sellest tundest kinni hoides suutsime me ülejäänud voodiümbruse samuti üle vaadata ning selle käigus madratsi alt leitud ämblik tekitas tõelise õnnejoovastuse. Vähemalt oli see ämblik, ämblik, mitte kõrvahark! Ja kui juba voodi alt leitud ämblik õnnelikuks teeb, siis loogilise jätkuna leidsime me umbes kella kuueks-seitsmeks hommikul hingerahu ja rammestus tükkis peale. Uni tuli magus.

Unes nägin ma seda, et mul õnnestus pääseda tantsugruppi, kus tantsiti mäesuusasaabastes ning ees pidid olema need suured prillid. Tantsugrupi juht oli Chalice. Miks ka mitte, väga kift oli.

Hommikul, või siis pigem keskpäeval, või siis pigem peaaegu varajasel pärastlõunal me ärkasime. Alles siis, kui nägin kahte tolmuimejat voodi kõrval, hakkas mulle tunduma, et võib-olla.. võib-olla me ei näinudki neid kõrvaharke unes.

Advertisements

Written by michiko

Laupäev, august 2, 2008 kell 4:52

Posted in mis valesti läks?

6 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. Täna, tagasi kodus, hakkasin köögis wokki tegema ja üks kõrvahark sibas kraanikausi kõrvalt mööda. See oli nii ebareaalne, et ma lihtsalt seisin seal ja naersin ja lasin tal edasi sibada.. Ohjah. Lõbus.

    michiko

    Esmaspäev, august 4, 2008 at 1:58

  2. Okei, see ei ole reaalne, just sel hetkel, kui ma selle eelmise kommentaari ära postitasin, märkasin ma oma läpaka kõrval laual kõrvaharki ja karjatasin. Ebareaalne. Pagan, see muutub häirivaks juba. Ehitus võiks valmis saada.

    michiko

    Esmaspäev, august 4, 2008 at 2:10

  3. woo!

    komatoos

    Teisipäev, august 5, 2008 at 1:17

  4. ohhh!! that coud be your last name!

    komatoos

    Teisipäev, august 5, 2008 at 1:17

  5. shit.. sa pole hiinlane.

    ütle nüüd ausalt! hui naersidki, onju ? :)

    komatoos

    Teisipäev, august 5, 2008 at 1:18

  6. Reaalselt naersin! jõle naljakas tundus. kuni järgmiseni. siis ei olnud enam naljakas.

    michiko

    Teisipäev, august 5, 2008 at 1:04


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s