minu lemmikkarvane
Olen kuri ja pagan võtaks, ma pean lihtsalt hoiatama, et Pirita loomakliinik on väga vale koht, kuhu oma karvaseid sõpru viia. Me oleme oma koeraga alati seal käinud ja nüüd on tulemus käes, sest minu lemmikul diagnoositi seal kaks nädalat tagasi ülemiste hingamisteede põletik (öeldi veel, et asjad on päris hullusti, peaaegu kopsupõletik juba) ja pandi kolmeks päevaks antibiootikumisüstide peale. Alguses tundus nagu mõjuvat, hakkas sööma jälle ja oli päris kõbus, aga vahepeal läks jälle halvemaks tal ja üldse kuidagi imelik oli. Eks ta oli meil siis erilise tähelepanu all igatpidi, aga kui ta laupäeval ühel hetkel väga näruselt värisema ja lõõtsutama hakkas, siis olime me muidugi parajas paanikas ja kutsusime naabruskonnas elava loomaarsti meile koduvisiidile. Ta jõudis järeldusele, et kõigepealt on vaja teha röntgen ja vereproov ja loom läbi uurida, enne ei tea midagi. Pirital ei tundnud keegi huvi isegi koera väga põhjaliku läbikatsumise vastu. Hakkasime uut arsti otsima. Õnnetuseks oli aga nädalavahetus ja pärast seda pühad, nii et kõik loomakliinikud mingeid uuringuid ei teinud ning me pidime ootama kuni tänaseni, see tähendab üle poole nädala.
Igatahes. Täna viidi ta Lasnamäe loomakliinikusse ja näe, mis välja tuli – koeral hoopis väga hull emakapõletik! Läks kohe operatsioonile ja eemaldati tema täiesti läbinisti mädane emakas, mis oli mitu korda suurem, kui see oleks pidanud olema. Lisaks sellele jõuti narkoosi ajal veel tema hambakivi ka ära puhastada ja tuli välja, et igemetes oli ka põletikukolle. Samas Pirital kogu aeg räägiti, et midagi hullu pole.. oeh. Eks ta on meil juba vana koer ka, peaaegu 12 juba, aga muidu on ta väga kobe koer olnud siiani, mingeid probleeme temaga pole olnud. Temaga on pidevalt tegeletud, lisaks päevad läbi aias ringijooksmisele on ka tihti metsas jalutamas käidud. Kollidel üldiselt on see probleem, et vananedes hakkavad liigesed läbi minema, aga tema on meil alati ringi kepsutanud nagu noor ja kaunis tattnina. Seega seda enam on praegu teda hirmus vaadata, lamab seal vaikselt, toibub narkoosist (ta pole kunagi narkoosi all olnud), on uimane ja hädine.. väriseb teki all.
Minu tibu :(
michiko 
Kolli.. aww.. :( Mul oli ka kunagi, kuid kahjuks vanaduse haiguse tõttu, mida polnud võimalik ravida, pidime magama panema.
cucara
Neljapäev, juuni 26, 2008 at 1:26
Kuidas karvasel läheb?
Punane Hanrahan
Pühapäev, juuni 29, 2008 at 1:56
Pärast operatsiooni kahtlustas ta kõiki toitusid (ja tuleb välja, ka oma toidunõusid), mida ta enne haigeks jäämist sõi. See tähendab, et ta pärast oppi ei söönud ja me olime murest murtud ja üritasime kõikvõimalike trikkidega teda sööma saada. Lõpuks üheks murdepunktiks osutusid pannkoogid :D Aga nüüd ta sööb juba enamvähem (mis sest, et mitte oma õigest kausist). Tundub, et ta paraneb jõudsalt, kuigi eks ta on meil suure hoole all, sööb mingeid operatsioonijärgseid krõbinaid ja toidulisandeid ja rohtusid ning aeda me teda üksi ei jäta (muidu ta läheb külma kivi või märja muru peale lamama). Reedel lähme niite välja võtma. Ta ei näe enam õnnetu ja haige välja.
michiko
Teisipäev, juuli 1, 2008 at 1:12