johnny depp ja saaga jätkub

Istun siis oma rõdul tunnike pärast südaööd ja vaatan filmi, kus johnny depp boheemkirjanikku mängib ja naudin. Haigelt mõnus on. Vaikne, pime öö ja hea film. Kuni ühel hetkel hakkab tibutama ja ma põgenen oma läpaka ja tekihunnikutega tuppa. Mis seal ikka, eksole.

Aga siis ma leidsin ühe teki pealt kõrvahargi. Veel lahtisest rõduuksest sain selle kiirest välja lennutada ja seejärel kloppisin õues kõik tekid ja padjad igaks juhuks üle.. oeh.. hakkab jälle pihta? Nüüd vähemalt on see loogilisem. Sellest ma saan aru küll, miks nad õues pimedas ja niiskes on. Oeh. Tekid klopitud, tulen tuppa, ühendan kõik juhtmed omavahel uuesti ära ja hakkan end kott-tooli sisse seadma, et filmi edasi vaadata, aga vaata, aga vaata, mida ma näen. Kõrvaharki kott-toolil? Ulme? Pagan!

See selleks. Ma suutsin ilusti rahu säilitada, ma ei tea, äkki mul tuleb mingi immuunsuspiir varsti? Kõrvaharki nähes on mul suva, tema nägemine mind ei hirmuta ja neist vabanemisel suudan ma parajalt külma närviga olla. AGA, mis mind häirib, on need kõrvahargid, mida ma ei näe. Ja tõsi.. neid ei pruugi isegi seal olla.

Igal juhul on hästi mõnus vaadata filmi, kus peategelane ise paranoiline on ja kardab iga krõpsu ja liigutust sellises olukorras – pimedas toas nende tekkide sees, kust ma kõrvahargid leidsin. See film on täis parakaid, aga see selleks – mul võib iga kell kuskilt mingi kõrvahark välja jalutada. Ja ainsaks valguseks on läpakaekraan, mis tähendab, et ma isegi ei näe seda harki enne kui ta mul süles on…

Naudi. Naudi hirmu. Naudi. Film on nauditav. Õuest tuleb värsket kõrvahargivaba õhku. Hihiii, põnevhirmus on.

HOLY CRAP

…

HOLY CRAP :|

I walk around the house, thinking “shit, im scared”

I walk around the house, thinking “damn, i enjoy this”

I walk around the house, thinking “shit, i’m scared”

I walk around the house, thinking “EKSTAAS”

Ja pagan, rubberneck on haigelt cool sõna.