siinpool sood siuksed lood

Ma olen viimaste päevade jooksul päris mitmest blogist lugenud, kuidas inimesed räägivad Twilighti vaatamisest kui millestki, mille siiani vaatamata jätmine nõuab kaaskodanike ees enese õigustamist ja välja vabandamist. See üllatas mind siiralt, sest mulle on jäänud pigem mulje, et välja vabandamist nõuaks pigem see, kui keegi Twilighti fännaks või umbes nii. Huvitav, kas see ütleb midagi rohkem mu sõprade või mu blogrolli kohta? Et mu tuttavad lähevad aina uutesse kaugustesse Twilighti maha tegemise ja selle autentsusetuse tõestamisega ja et teiste blogijate tuttavad lähevad uutesse kaugustesse selle fännamisega või hoopis et mul pole mitte millestki enam rääkida, ja üleüldse, juuksed värvisin ka omal kogemata lillaks?

Ma sain oma eks-blondilt punapeast majakaaslaselt hõbešampooni, mis on umbes selline kergelt tooniv šampoon, mis peaks blondile külmema hallika läike andma. Mul kunagi oli ka mingi sarnane asi, aga see ei töötanud eriti – ka mitte siis, kui ma seda peotäite viisi pähe toppisin ja seista lasin. Nii et mida muud see hõbešampoon ikka teha saab, eks? Nojah, tuli välja, et kui see on ikka mingi kange vene oma nagu mu korterikaaslasel, siis saab küll midagi teha. Näiteks mu juuksed üleni heledaks hallikas-lillaks värvida, täpselt sellist värvi nagu mõnikord pensionäriprouadel. Nojah.. ma olingi alati mõelnud, et miks nad oma juukseid halli asemel helelillaks värvivad. Tuleb välja, et see lillaks minemine toimub halliksvärvimise protsessi käigus! Halleluuja! Mul on pikad poolde selga ulatuvad hõbelillad juuksed!

Kusjuures ma kudusin omale enda lõbustamiseks eile mütsi. Kuna mul parasjagu muid lõngu kätte ei sattunud, siis müts tuli selline halli, helelilla ja heleroosa triibuline. Kui ma selle täna pähe panin ja irvitasin, et “vaata kui hästi see müts mu uue juuksevärviga kokku sobib, hahahaa”, siis mu teine majakaaslane ütles selle peale: “Noh, ma ei tea… ma ütleks pigem, et mütsi värvid lähevad sujuvalt su juusteks üle…”

tänavakunst

Eile läksin sõpra välisuksest välja laskma ja avastasin midagi huvitavat. Ma elan ühel pisikesel alleel kunstikooli vastas ja keegi oli maja valgele seinale teinud musta ruudu. Lihtsalt.. musta ruudu, kunstikooli valgele seinale, ja seal väiksel alleel oli 7 kaameraga inimest seda musta ruutu pildistamas.

armuhetketarrend

Oma kapisügavustes seigeldes leidsin midagi imetabast. Foto, kuhu veel filmikaameraga pildistav 15-aastane mina oli suutnud jäädvustada oma vanakooli jalgratastesse armumise hetke. Kuskil suvises õhtupäikeses jalutades tahtsin  ma üht vaateakent pildistada, kuid teravustama hakates jäi silma hoopis aknaklaasilt peegelduv seljatagune – ja jalgratas. Me sobisime nii hästi kokku seal hollandi kanaliäärsel vanalinnatänaval. Mis seal vaateaknal peegelduse taga oli, seda ma enam ei mäletagi. Ma olin tarretanud armumise hetke.

ööülik

Ühel vaiksel ööl ühes Karlova puumajas ühes tühjas korteris ühes pilkases pimeduses ühes toas lebas ühes suures voodis kohevate tekkide all peidus üks blond juuksepahmakas, kes parajasti ei mäletanud midagi sellest, mis oli enne Tartut, ja kes kolas juba mitmendat tundi Ööülikooli varasalve helimaastikul. Ilus oli, hääled öös rääkisid oma Tartu-lugusid, igasuguseid erinevaid. Nad rääkisid asjust, mida ka tema on avastamas, ja seda viisil, mis mõjus ühekorraga ainsa tõelise oleviku ja ammu kadunud minevikuna. Müstiline, nagu oleks sattunud kuhugi uude maailma, mis on nii kaugel… ükskõik millest, mis oli enne, sest enne on jubamöödasunustatud. Ja siis ühel hetkel. Vaikselt. Ma kuulan ja kõik on tuttav, ma olen seda kuulnud. Ma olen kuulnud seda häält rääkimas jooksmisest, teatrisaalidest ja juhtumistest. Ma olen kuulnud seda lugu sellest tüdrukust, kes jäi bussist maha. Ma olen kuulnud, või kuulnud nii hästi nagu ma oleksingi seda elanud või elasingi või olingi või jah.

Kuulake ka, kuidas keegi räägib sellest, kuidas ma kunagi rääkisin, kuidas ma ükskord bussist maha jäin, ja kujutage ette, millise šoki ma sain tol ööl avastades, et mu kunagi seminaris räägitud lookene sellest, kuidas jooksmisest mõtlemine aitas mul end ületada, sest suutsin vabastada end negatiivsusest ja mitte alla anda mõtlemisele, et kui miski on raske ja tüütu, siis nii peabki olema, ja osata ka miski nii igapäevane nagu tohutult kapitaalne ja südant pahaks ajav viitsimatus loengusse minna kõigest hoolimata muuta enesele eufooriattekitavaks naudingut täis protsessiks ja lõpuks ikkagi kooli kohale jõuda, on kellelegi meelde jäänud, et keegi on selle taha näinud.

Kuulake siit.

vihust aovalgusvahust

kojujõudmisest

Päike keerutab tänaval kuldseid vahtralehti ja sasib juukseid. Sees on nii mahedalt soe, ükskõik, et kuradisillal istuda külm on. Need pargid, need puud, need sillad ja mäed ja jalgrattad, igal pool on jalgrattad, igal pool on tudengid. Ülikoolielu on tänavateltki näha, mitte peitunud ühistransporti ja autodeisse.

Kuidas rääkida sellest salapärasest kohast puitmajadega alleede vahel, kus väljas on ööd nii malbelt tasased ja sees sisemused täis nii kirglikult voolavat elu? Kuidas rääkida õhtutest verandal veini ja filosoofilise kirjutamise kodutöödega? Kuidas rääkida neist kõige armsamaist tänavaist, kus avatud aknaist kostub pillimängu, kus iga maja on isenäoline, kus asuvad väiksed imepärased sekkarid, kus jalutades tekib ülev tunne ka kõigest kujutlusest, kui palju nende tänavate vahel on peidus lugusid, millest paljusid keegi enam kunagi ei taipa jagada, millest paljusid keegi enam kunagi oska kuulata? Kuidas rääkida hommikupäikesest läbi kolme kihi juugendveranda  aknaruutude ja purpurselt veinipunaste mustriliste kardinate – see on see pilt, mis avaneb, kui avan silmad oma voodis mustast satiinist linade vahel neil hommikuil, kui taevas pilvitu, ja kuidas mitte rääkida, et isegi päikesepuudusest pole lugu, kuna mu maailmatupehme tiigrimustriline hommikukasukas teeb piisavalt sooja pai, ja.. kuidas see kõik mind innustab ja kannustab.

Kuidagi erakordsel viisil suutsin ma sattuda nii õigesse kohta, et tunda sellest rääkimise vähetähtsust. See üleminek on olnud nii sujuv, nii õige, nii loomulik, nii nauditav, et ma ei tunnegi vajadust seda väljastpoolt selgitama hakata. Võtsin kätte ja kolisin end poolsalaja Tartusse kesk Karlova romantikat ja kommuunielu, ja kui küsida minult miks, kuidas, kuhu, kellega, mis hea pärast, millal, jne.. läheb mul tükk aega enne kui ma aru saan, kuidas selliseid asju saab üldse küsida. See käik tundub nii loomulik ja omane, et mulle kohe ei meenugi, miks keegi võiks üldse midagi sellist küsida.

Ma olen õnnelik, motiveeritud ja armunud. Tartu pärast, tänu Tartule ja Tartusse.

ilmsinähtu

Mul on tunne, nagu oleksin ma asjad kokku pakkinud, su juurest ära kolinud, su eelmisse ellu maha jätnud. Harva mõtlen sinust, veel harvem suudan neid mõtteid tõsiselt võtta, mälestused sinust mõjuvad kui seiklused unenäokangelastega. Midagi nagu toimus, isegi äge oli vist, aga siis lähen ma teed tegema või keegi helistab või ma lihtsalt unustan ja mõttevool viib mind kaasa.