virtuaaltolmused postitused

Punane Hanrahan viskas mind kunagi meemiga, mille täitmine mul toona kuidagi ei õnnestunud, aga nüüd jõudis aeg kätte.

1. Leia oma vanadest blogikirjutistest teemad, milles kajastuksid järgmised sõnad/ teemad ning lingita need. Sõnad oleksid: pere; sõprus; armastus; mina ise; mida iganes (vabavalikuline teema, mida tahaksid esile tuua).

2. Anna 5:le blogipidajale meemi “teatepulk” edasi. 2 neist peaksid olema Sinule uued blogitutvused. Anna meemisosalemise teade ka blogipidajatele, näiteks kommentaarilahtrisse.

3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemiulatanud blogi.

Pere mõnes mõttes = kodu, nii et: kojujõudmisest

Sõprus: öömaagia siirussisuga verstapost

Armastus: tule, tõmba monumentidelt valge riie

Mina ise: naudingutajust

Mida iganes: kui saavutused vihjavad nõrkusele

1. Leia oma vanadest blogikirjutistest teemad, milles kajastuksid järgmised sõnad/ teemad ning lingita need. Sõnad oleksid: pere; sõprus; armastus; mina ise; mida iganes (vabavalikuline teema, mida tahaksid esile tuua).

2. Anna 5:le blogipidajale meemi “teatepulk” edasi. 2 neist peaksid olema Sinule uued blogitutvused. Anna meemisosalemise teade ka blogipidajatele, näiteks kommentaarilahtrisse.

3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemiulatanud blogi.

visuaalsed egopäevikud 2

“mina olin siin”

Mobiiltelefoni kaheldava väärtusega kaameraga hetkeemotsioonist tehtud klõpsud on nagu omamoodi  fotopäevik, mis koosneb privaatkeeles jäädvustatud kogemusetükikestest. Ma pildistan neid asju, mida ma näen ja mis seostuvad selle hetkeemotsiooniga, ja neid pilte vaadates mulle meenub. Mulle meenub see silma paistev päike, kui ma Bocki nurgal loengute vahepeal sõpradega kohvi jõin. Mu läikivlillad ühekroonised ketsid. Mu triibulised sokid, mis on ostetud külmal kesksuvepäeval vanalinna 24h toidupoest, sest jalad külmetasid. Mulle meenub see tunne, kuidas oli ringi käia just neis asjadeis.. see varasügisene Tartu just nendes pükstes, just nendes sokkides, just nendes ketsides, just sellise ilmaga. Selliste piltidega saab nii hästi tunnetuste meelde jäämist süvendada, pildistades ennast – aga seda osa endast, mida ma ise näen, pildistada läbi oma silmade. See seob ümbruse ja enda, moodustades terviklikumalt isiklikuma pildi. Ja mida ma endast ikka näen.. oma jalgu, koti sisu, peegeldusi. Kihvt on vaadata neid pilte ja kujutada ette, et näen seda päriselt ja olengi seal ja taaselustada neid hetki, emotsioone, mõtteid, möödunud faase iseenda kogemustes.

bocki maja nurk

kuku klubi

filosoofiatudengite tutvumispidu

vanarahvatarkused

Tulin jõulupuhkuseks vanematekoju jõule ja sessieelset õpirallit pidama. Täna siis jagelesin kahe esseega, mille tähtaeg oli nädal aega tagasi ja tegin pausi, et kuuske ehtima minna. Ehtisin kuuske, sees mõnusalt praksuv kodune jõulutunne ja heaolla. Vahepeal tuli ema minu juurde ühe kingituseks saadud purgiga. Purgis olid kommid, ja kommide vahel veel midagi. Nimelt oli tegu selle “101 Eestimaa tarkust” kommihoidisega ja ma siis sain kommiga vanasõna kaasa. Rullisin paberi lahti, hakkasin naerma ja naersin, naersin, naersin. Vanasõna ütles: “Parem kaks päeva varem, kui üks päev hiljem.” Seejärel ma kleepisin selle targa riba omale ekraani ülaserva. Nüüd ma näen seda kogu aeg  ja naeran oma võimetust koolitöid õigel ajal ära saata. Äkki aitab.

pehmusetekitaja

Ma olen alati olnud üsna skeptiline blogisse videote riputamise suhtes, aga ma vist hakkan pehmenema. Ma ei tea miks, aga just see lugu tekitab  minus pehmust, seda ilu ja mõtte naudingusegust pehmust. Ma jään õhtul magama ja kuulan selle loo pehmeid algusnoote ja näen värvide ja valguste  sümbioosi mõnu, ma näen voodi kõrval põrandal istuva Elvis-Robbie suurepäraselt välja mängitud pilku, ma leban  udusuleteki all satiinlinade vahel nagu taevas ja ma näen neid klippe kus päikeseloojangu aroom nii imekaunilt mängib kokku Elvis-Robbie keha asendite ja liikumisega, ma sulan nende videos leiduvate värvitoonide peale, ma sulan nende värvitoonide ja valguse varjundite keskel, mul kõrvus kumab pehmus ja pehmus on kullakarva kurblikul kombel mu ümber ja keskel.

(Vaata fullscreenis.. et ilu mitte raisata.)

demokraatia?

Ma lihtsalt pean seda ütlema. Ma tahaks näha alternatiiv-superfinaali, kus laulavad Marten ja Kene. Õhtujuhtideks oleks muidugi Märt ja Ott. See oleks gurmee-televisioon vist… igatahes jah. Superfinaal ilma Martenita oli nagu mitte kunagi lõppev reklaamipaus.

…

Okei-okei. Tegelikult siis as much as I love Birgiti anti-getterlikku attitude‘i, rokitšiklust ja kantrit, siis ma olen siiralt õnnelik, et võitis meeslaulja. Pealegi… “I will talk and Hollywood will listen” räägib enese eest.

siinpool sood siuksed lood

Ma olen viimaste päevade jooksul päris mitmest blogist lugenud, kuidas inimesed räägivad Twilighti vaatamisest kui millestki, mille siiani vaatamata jätmine nõuab kaaskodanike ees enese õigustamist ja välja vabandamist. See üllatas mind siiralt, sest mulle on jäänud pigem mulje, et välja vabandamist nõuaks pigem see, kui keegi Twilighti fännaks või umbes nii. Huvitav, kas see ütleb midagi rohkem mu sõprade või mu blogrolli kohta? Et mu tuttavad lähevad aina uutesse kaugustesse Twilighti maha tegemise ja selle autentsusetuse tõestamisega ja et teiste blogijate tuttavad lähevad uutesse kaugustesse selle fännamisega või hoopis et mul pole mitte millestki enam rääkida, ja üleüldse, juuksed värvisin ka omal kogemata lillaks?

Ma sain oma eks-blondilt punapeast majakaaslaselt hõbešampooni, mis on umbes selline kergelt tooniv šampoon, mis peaks blondile külmema hallika läike andma. Mul kunagi oli ka mingi sarnane asi, aga see ei töötanud eriti – ka mitte siis, kui ma seda peotäite viisi pähe toppisin ja seista lasin. Nii et mida muud see hõbešampoon ikka teha saab, eks? Nojah, tuli välja, et kui see on ikka mingi kange vene oma nagu mu korterikaaslasel, siis saab küll midagi teha. Näiteks mu juuksed üleni heledaks hallikas-lillaks värvida, täpselt sellist värvi nagu mõnikord pensionäriprouadel. Nojah.. ma olingi alati mõelnud, et miks nad oma juukseid halli asemel helelillaks värvivad. Tuleb välja, et see lillaks minemine toimub halliksvärvimise protsessi käigus! Halleluuja! Mul on pikad poolde selga ulatuvad hõbelillad juuksed!

Kusjuures ma kudusin omale enda lõbustamiseks eile mütsi. Kuna mul parasjagu muid lõngu kätte ei sattunud, siis müts tuli selline halli, helelilla ja heleroosa triibuline. Kui ma selle täna pähe panin ja irvitasin, et “vaata kui hästi see müts mu uue juuksevärviga kokku sobib, hahahaa”, siis mu teine majakaaslane ütles selle peale: “Noh, ma ei tea… ma ütleks pigem, et mütsi värvid lähevad sujuvalt su juusteks üle…”