eemalolek
Naljakas, et see koht siin veel alles on. Peaaegu kuus aastat on mööda läinud ja terve elu on vahepeal juhtunud, aga ühel unetul ööl tuli see koht siin mulle meelde ja… tekkis mingi.. pisut nagu igatsus selle blogiva minu järele. Blogimine oli mingi täitsa teist sorti meditatsioon, reflekteerimine läbi mingi teistmoodi prisma. Ma väga ei oska sellest rääkida, aga ma olen ka rooste läinud nende mitteblogivate aastatega. Ma küll kirjutan endale sahtlisse (tõsi, kaugeltki mitte nii palju kui võiks), aga see on siiski teine asi.
Sel unetul ööl blogimisest mõtiskledes ma mõtlesin sellest, et ma ei ole kunagi seda blogi oma isikuga sidunud. Okei, mu lähemad sõbrad teadsid, et see on minu blogi, aga laiemalt ma kunagi seda ei reklaaminud. Aga.. miks? Olin liiga pussy, et avalikult seista oma sõnade eest? Tundub üsna ebakindel minust. Ise arvasin, et olen täiega enesekindel inimene, aga blogi varjamine tundub sellega küll põhimõttelises vastuolus olevat. Tundub vastuoluline üritada olla julgelt ennast väljendav inimene ja samal ajal varjata oma blogi identiteeti. Olgu, see blogi värk oli 6-9 aastat tagasi, võib vast endale andeks anda, olin siis veel üsna tiinekas ja ju siis mul oli vaja sellist pisut “sala”kohta. Aga! Ausalt öeldes praegu seda analüüsides on mul tunne, et mingis mõttes pole ma sellisest avalikkust pelgavast mentaliteedist võib-olla siiani päris täiesti vaba. Tobe.. ja täiesti mõttetu. Oled kes oled ju, mis vahet sel on mida keegi teine sellest arvab. Okei, ilmselgelt minust ei saaks eales mingit poliitikut, hahah.
Igatahes, mulle meenus mismoodi ma blogides maailma teisest nurgast nägin ja mul tekkis selle järele igatsus. Võib-olla ma proovin seda värki uuesti. Ehk avastan enda ja maailma kohta uusi nurki. Või õpin elu väikseid pisidetaile uue pilguga vaatama. Eks näis.
kõrgendatud kohalolu ilust
Meelerahu. Meelerahu… oleks ilmselt mingi võtmesõna, kui peaksin praegu kokku võtma oma värskemaid olemisi. Nii palju head. Nii palju õiget. Nii palju joovastavat, et ma isegi ei karga enam eufooriliselt ringi, vaid istun sõnatult, liikumatult, vaikses härdumuses täis pehmelt paitavat tänulikkust ja olen täis tunnet.
See suvi on olnud täis uskumatult joovastavaid hetki. Selliseid, mis oleks joovastavad juba siis, kui nad oleks poole vähem ägedad. Aga nad ei ole poole vähem ägedad, nad on täiskäiguga ägedad, nad on ägedad juba täiesti ülemõistuslikes mõõtmetes, nii et ausalt öeldes on proovile pandud isegi minu üüratuna näivate mõõtmetega nautimisvõime piirid. Mul on tekkinud tunne, et ma olen kui klaas, kuhu saab naudingut kannust valada. Valad, valad, valad.. ühel hetkel saab naudingut nii palju, et klaas saab täis. Ja ma poleks seda uskunud. Mulle on alati tundunud, et nauding ja rahuldus on selline müütiline ideaal, mis ongi selline, et selle poole võib lõputult püüelda, aga seda ei saa kunagi kätte. Nagu ei tohikski saada, sest see oleks selline nullpunkt, kus kõik püüdlus lakkab. Selline surnud punkt, kus pole püüdlust, pole elusust.
Aga äkki ei ole nii. Mõned nädalad tagasi mul oli selline kogemus, kus ma joobusin mitme päeva jooksul naudingust nii mitmest küljest ja nii korduvalt, et lõpuks mingi väike, lihtne rõõm mõjus nagu viimane piisk mu naudingukarikasse. Klaas sai täis joovastavat kaifi, rohkem ei mahtunud, hakkas üle ajama, ja mu aju ütles mõnusate asjade üleküllusest üles. Päriselt. Ma tundsin, et ma olen ajusurnud. Ma tundsin umbes nagu mu aju oleks üle kuumenenud ja plahvatanud ja ma siis istusin seal pärast seda plahvatust ja vaatasin tühja pilguga ringi, suutmata midagi teha.
See viimane piisk karikasse mõjus nagu võimendatud versioon sellest tundest, kui pärast pikka nädalat istud esimest korda puhkamiseks maha ja võtad esimese sõõmu külma õlut ja see lonks maitseb nagu kõik, mida sa kunagi oled tahtnud. Nagu esimene kevadiselt soe tuuleiil pärast pikka külma talve. Nagu ükskõik milline pisike ja tegelikult enamasti täiesti märkamatult igapäevane asi, mis selles õiges hetkes mõjub nagu midagi väga erilist, sest sa pöörad talle kõrgendatud tähelepanu ja oled kohal selles hetkes, et seda tunnetada.
Ja ma istusin seal murul mahedas Hiiumaa suveõhtus, nokkisin värsket kuuma suitsutatud lesta, võtsin esimese lonksu külma tumedat õlut, mõtlesin möödunud uskumatutest päevadest, valgetest öödest, hingelisest kontaktist, suvest, muusikanaudingujoovastusest ja selle jagamisest, ilusatest tunnetest, kuumast saunast külma vette hüppamisest, puudutatud olemisest, värske muru lõhnast, inspiratsiooni eufoorilisest võimust, koidikul järves alasti ujumisest, lähedusest, elust, ilust, võlust; ja mitte midagi enamat ei oleks osanudki tahta, ma tundsin seda kõike korraga ja surin. Mu aju kees üle, toimus plavatus, ja edasi oli kosta vaid vaikset surinat tühjuses ning ei midagi muud.
sõnajanu ja leheneelamine
Raamatud, raamatud, raamatud. Mu tellitud raamatute kuhjad ja mu raamatukoguraamatute kuhjad ja mu Londonist ostetud raamatute kuhjad ümbritsevad mind rõõmsalt ja ma istun nende keskel ja olen rämedalt õnnelik ja lugemisentusiastlik. Eriti kuna kõik mul praegu aktiivsemalt käsil olevad teosed on rohkem või vähem biograafilised, sest isegi Kerouaci ilukirjandust ei saa ju pidada mitte-biograafiliseks. Eriti kui mul Dharma Bumside ja Vanity of Duluozi kõrvalt on käsil paks köide tema isiklikest kirjadest. Veel on mul Keith Richardsi raamat ja üleeile postkasti saabunud Anthony Kiedise Scar Tissue.
Ja .. ja see kõige freaking ägedam, kuidas kõik need raamatud, neil mingid niidid, ajad ja sündmused jooksevad kokku. Kuidas Kerouac sõpradega läheb mõneks ajaks peatuma Tangier’i ja ma loen ja loen ja siis vahetan raamatut ja Keith Richards räägib mulle, kuidas nemad gängiga roadtrippi teevad ei kuhugi mujale kui sinnasamma, Tangier’i, ja räägib neist draamadest, mis seal toimusid ja.. siis loen, kuidas Kerouac kirjutab sellest, kuidas ta Tangier’is luges Kierkegaardi Kartus ja värinat, mida ma just eelnenud nädalal olin ühe seminari jaoks lugenud. Ja siis ma lähen Kahu loengusse ja me räägime seal Roxy Musicust ja ta saadab nende plaadiümbrise ringi käima ja me kuulame üht nende laulu, mis meie loenguteemaga kokku läheb. Ma tulen koju ja kuulan Roxy Musicut ja loen Scar Tissue’st kuidas Anthony Kiedis mingi 13-aastasena oma narkoparunist isaga Sunset Stripil Roxy Musicut kuulamas käis, olles pilves kõikvõimalikest eri droogidest.
Ma armastan seda, kuidas maailm omavahel kokku mängib. Kuidas asjad on omavahel ühendatud. See on nii ilus ja tekitab nii sooja tunde, maailm on võrgustik ja muudkui põimub, ja mida enam see nii on, seda paeluvamaks edasi uurimine läheb.. hästi mõnus:). Samamoodi nagu siis kui avastad mingi uue sõna, mida omaarust pole varem märganud, ja niipea kui selle tähendus meelde jääb, hakkad seda sõna muudkui kohtama igal pool.
Aga raamatutest veel.. ma loen Robert M. Pirsigi Zen & the Art of Motorcycle Maintenance’i ka, sest ma tahan selle uuesti üle lugeda enne kui ma Pirsigi teise raamatu käsile võtan, millele ma ka nüüd lõpuks käed külge sain. W. S. Burroughsi kirjad ka raamatukogust, aga enne selle alustamist ma vist tahan ikkagi midagi enne ära lõpetada, muidu on veidi liiga palju asju korraga. Ja kui see sats otsa saama hakkab, siis ootab mind kolm magusat Huxley’t. Noh, filosoofid ja kooliasjad on ka, aga.. see nagu ei ole selle postituse teema praegu.
ja mis edasi sai
Mul on nii palju infot ja ma olen muudkui ahminud endasse lehekülgi siit, sealt ja kolmandast raamatust ja tegelikult on mul isegi mind ennast hämmastavalt selge arusaam praegu suurest skeemist seoses “Stepihundi” ja Jungi arhetüüpide ja kõige niisuguse toredusega, aga viimased kolm tundi on mul vahelduva eduga ikkagi writer’s block ja choke vaheldumisi peal. Samal ajal mul on üllatavalt vähe paanikat võrreldes sellega kui paanikattekitav mind homme ees ootav tegelikult on (või vähemalt oleks olnud vaid mõni aeg tagasi). Reaalsuses ma olengi täpselt selline olnud nagu ma eelmises postituses kirjeldasin, loen ja avastan ja uurin suure naudinguga. Isegi oma lemmik guilty-pleasure telesarjade uusi osi pole jõudnud ära vaadata, sest ma ei malda. Mu janu teadmiste järele on olnud liiga kannatamatu, et raatsiksin aega kuigi palju kulutada.
Täna käisin pärast loengut ja ostsin selle “20. sajandi mõttevoolude”-telliskivi lõpuks ära ja koju sõites bussis lugesin ja avastasin muudkui asju, mis siit ja sealt igasugu mu mõtte-päevakajaliste teemadega seotud ja mus võttis jällegi võimust see imeliselt inspireeriv tunne, kuidas kõik teemad on omavahel igatpidi seotud. Ja põnevus, mis tuleb neid seoseid jälgides, see on nii mõnus.
Ma istusin seal bussis ja järsku ma olin nii hingetuks võtvalt õnnelik. Ma tundsin suurimat tänutunnet, et ma saan olla just siin ja praegu. Et ma saan elada seda elu, mis ma elan ja õppida just seda. Filosoofia teeb siiani seda, mida tegi ta minuga keskkoolis. Paneb mind põlema, elama, eufooriat tundma. See toob mingi SÄRA nagu oleks see mõni puuduv kild, mis lõpuks paika lükatakse ja kõik tundub jälle terviklik. Keskkoolis oli ka nii, et me üksikud filosoofiatunnid täitsid mind mingi kehas ringi voolava mõnuga, ja pärast neid tunde ma sisemiselt lendlesin mööda koolikoridore.
Ma ei tea, kas ma vahepeal ei märganud seda või võtsin seda enesestmõistetavalt, olin juba harjunud selle tundega või milles asi, aga praegu on tunne, et vahepeal see eufooria ei löönud nii tugevalt. Muidu ma ehk ei märkaks ta praegust kohalolu nii selgelt. Võib-olla oli asi mingis kvaliteedis või meelestatuses, või polnud ma lihtsalt päris nii otseselt samal lainel. Hea oli küll, aga praegu, oo praegu on nii et ma istusin seal bussis nagu õndsus ise ja lugesin ja suurest õnnetundest tulid pisarad silma. Ilma naljata.
Aga praegu ikkagi, mida tund edasi, seda kõhedamaks pisut läheb. Ma natuke usaldan seda; ma saan aru, et kui kogu info ja mõtted tunduvad veel suur segane struktureerimata kogu, siis on kõhe olla hoolimata rahustavast teadmisest, et info on olemas. Ikka tundub nagu midagi ei oleks, sest .. ei ole ju. Ette näidata pole midagi. Peaski pole veel selge, mis teemagruppe täpselt käsitleda. Ma pole kunagi ühtki ettekannet teinud, huvitav küll, aga ma olen kõikidest seminaridest ja loengutest seni läbi tulnud ja ühtki pole teha vaja olnud. Isegi koolis ei tulnud meil midagi ettekande mõõtu välja andvat teha. Rääkimata siis sellest, et ma vähemalt kolmveerand tundi peaksin rääkima.
Mul on mida rääkida, aga sellest pole veel erilist kasu, kui ma pole sellele pädevat struktuuri andnud. Niisiis.. aga siinkohal ma praegu tahan lõpetada. Mul oli vist vaja käsi soojaks saada ja jutt jooksma, ja nüüd kui see on saavutatud, üritan jutuhoo asjakohaseks muuta.
mul on nii palju infot ja mul tegelikult on päris sort-of mind ennast hämmastavalt selge arusaam hullust skeemist seoses stepihundi ja jungi arhetüüpide ja kõige niisuguse toredusega, aga viimased kolm tundi on mul vahelduva eduga mingi writer’s block ja choke peal. ühest küljest ma hämmastan ennastki, kui kenast ja naudinguga ma olen kõike seda lugenud ja uurinud ja kogunud. mul pole paanikat, kuigi mind homme ees ootav on väga paanikattekitav. kuigi mida tund edasi, seda kõhedamaks siiski on läinud. ma ei tea
miks ma armastan oma eriala, vol miljon
Ooh.. ma lugesin, kuidas mu sõbranna, kes on ka oma filosoofiaõpingutest veetnud kolmveerand aastat Tartu Ülikoolis ja seejärel aasta EHI-s ja on nüüd pooleks aastaks jälle Tartus, kirjutas, kuidas Tartus jääb ruumi väheks ja kuidas teda Tallinna Ülikooli sisse astudes end järsku vaba ja õnnelikuna tundis ja ma loen ja loen ja muidugi ma hakkan külge.
No mul on vaja sellest rääkida. Ma armastan praegu seda ülikooli ja siin tagasi olemist pärast külalisaastat Tartus. Ma naudin oma loenguid. Seda lugedes kujuta ette mind, kui räägin millestki kogu kehaga mingis ekstaatilis-eufoorilises seisundis; seda lugedes kujuta ette mõnulevat hääletooni, nautleva venitamisega rõhutamisega kõne, mida saadab samalaineline kehakeel. Ma naudin oma loenguid. Kujuta ette, kuidas see heliseb üle huulte: ma naaaaaudin oma loenguid. Ma lihtsalt.. ma käin loengutes ja mul on nii hea. Või siis selline hea, mis on segatud adrenaliini ja seest õõnsaks võtva mõnusa hirmuga, mis kaasneb oma mõistuses kaugemale ja sügavamale minemisega, kaasneb mugavustsoonist välja tulemise ja enese ületamisega. Ma tunnen samasugust ekstaasi loengutes nagu trennis, kui lihaspingutuse tagajärjel vallanduvad endorfiinid ja kõik need toredad asjad. (Kuigi noh, aju pidigi nagu lihas olema ju? Ehk see võrdlus polegi kaugel tõest.)
Igatahes, need ained lähevad kuidagi õigesse kohta. Ma suhtun neisse kõigisse mõnuga. Kui ma eelmine nädal haige olin, siis kõige rohkem oli mul kahju sellest, et ma pidin kooli vahele jätma. Mis sest, et lõpuks ainult kaks loengut, sest kolmandal päeval ma trotsisin ikka kõiki olusid ja vedasin end kohale, ja pärast seda veetsin veel nädalavahetuse täitsa haigena kodus. Eile jooksin mööda raamatupoode, et lisaraamatuid osta endale puhtast lisahuvist ainete vastu. Mul on tunne, et ma õpin midagi, mida ma tõesti tahan, ja mu motivatsiooni kese on vist oma positsiooni vahetamas. Üha enam tunnen, et ülikoolist on saamas miski, mis ta peaks olema – vaikne suunaja ja õpetaja mu iseõppimise teel. Aina enam vabanen mingist salaja hingesopis pesitsevast teismelise trotsist nagu kool oleks kohustus, nagu kool oleks see “ülem teine”. Selles mõttes, et loomulikult ma ratsionaalselt ja teadlikult mõeldes tean, et kool ongi ju minu heaks, mitte sellepärast, et keegi mu elu tülikamaks tahaks teha. Aga kesest igapäeva ikkagi ju kipuvad need ülesanded mõjuma omajagu kohustusena või rusuvana, nagu midagi “välist” tahaks tungida minu privaatsesse aega, seda korraldama hakata ja panna mind tegema asju siis kui tema tahab, et ma neid teeks. Nagu tal oleks minu üle võimu ja ma peaks alluma, sest ma näiteks tahaks hoopis järgmisel nädalal seda raamatut lugeda, aga juba ülehomseks on vaja. Ongi väline kohustaja valmis.
Aga ma tunnen seda üha vähem. Ma üha enam t u n n e n seda tõeliselt, kuidas see on minu valik. Kõik on minu valik. Ma ise panin end sinna olukorda, et ma kolme päeva pärast seminaris tund aega “Stepihundist” rääkima ja analüüsima seda eksistentsialismi, Jungi arhetüüpide ja meie kursuse üldise tooni võtmes ja selle käigus avama ennast selles kõiges paljaks nagu haavaleht ja enneolematul kombel ületama oma intellektuaalset ebakindlust (mille väljajuurimises ma ei ole kaugeltki veel nii edukas kui muude valdkondade puhul) ja i’m absolutely scared shitless selle pärast, aga samal ajal täiesti puhtas joovastuses. Ma ise täiesti teadlikult panin end sinna olukorda ja see on täiesti minu valik ja mul on täielik joovastus ja adrenaliin ja see suur tunne muudkui surub mind nagu torgiks keegi mind nõelaga, mistõttu mul on konstantne erksus ja ärkvelolek. Ma olen nii s i i n ja p r a e g u.
Ma olin terve öö baaris tööl ja pärast kinni panemist sain sealt tulema hommikul kell pool kaheksa ja ma istusin bussis pärast 24h ärkvelolekut ja öötööd baaris ja ma täiesti särava meelega neelasin koju sõites lehekülgede kaupa Jungi. Ma jõudsin koju, pesin hambad ja ronisin voodisse ja lugesin edasi. Ma magasin viis tundi ja nüüd veedan laupäeva õhtu kodus lugedes ja janunen. Tahan veel ja veel. Ma tunnen, et ma olen e l u s.
Isegi see kooli kohustavam pool ahistab üha vähem ja vähem ja vähem. EHI-s käies ma ei tunne seda kui kohustust, vaid kui privileegi, mingit erilist võimalust olla osa sellest kõigest ja seda kogeda. Võib-olla ei ole asi EHI-s. Võib-olla ma lihtsalt sain küpsemaks ja lõpuks hakkasin jõudma sinna punkti, kus ma ülikooli jaoks valmis olen, ning ülikooli positiivse “ma ise valisin, ja valisin enda heaks”-rolli pealiskaudse teadmise asemel tunnen ma seda sügavalt nagu tuntakse arusaamist ja uskumust, mida elad ja hingad. Võib-olla ei ole mu koolieufooria ja teadmistejanu põhjus EHI-sse naasmises, vaid vaimses küpsemises, tõesti.
Aga isegi kui nii.. siis võib-olla on see küpsus ikkagi just nimelt EHI süü. Ja sel juhul ei ole enam vahet, kumb antud olukorra munast ja kanast enne oli. Olgu kuidas on, kuid selge on see, et EHI on minu jaoks praegu nii pagana õige koht.
michiko 