Mul on mõned asjad, millel on minu jaoks eriline tähendus. Mingid sellised asjad, mida ma väga armastan, mis on minu jaoks olulised. See võib olla mingi bänd, raamat, kunstnik, parfüüm, mõttetera, number, rituaal.. mis iganes, mis on mind mõjutanud, suunanud, aidanud, paitanud, mu kaaslane olnud ja naudingut pakkunud ning mis läbi selle on mulle nii hinge pugenud, et saanud osaks minust. Miski, mille kohta ei tahaks öelda “see” vaid “tema”. Sellest saab nagu.. minu thing. Neid asju pole palju, aga nad on tähendusrikkalt olulised.
Ma olen oma Ebanormaalsega kaua koos olnud ning temaga väga ilusaid aegu veetnud. Omal moel ma armastan teda, ja seetõttu, kui keegi räägib mulle, et ta, teades mu armastust ja olles kuulnud mind sellest haipivalt rääkimas, ostis ka omale Ebanormaalse, kuid et tema oma on kiftima kujundusega ja ilusama kaanepildiga makes as much sense kui et ta tuleks mulle ütlema, et ta on kõrvalt näinud minu suhet ja kuna see on teinud mind õnnelikuks, siis ta otsustas ka proovida ja leidis omale kallima, ainult et tema kutt on ilusam kui minu oma. Ühesõnaga, absurdne. Minu oma on minu oma, ja ta on armas mulle sellisena nagu ta on.
Mind ei haava see kui ta ütleb, et tema oma on ägedam - väga tore, vahva, mul on hea meel. Mul pole mingit mõistuslikku õigust või põhjust selliste kommentaaride peale nägusid teha, palun väga, aga ilus on, kui need jäävad tegemata. Ma ei ootagi, et iga vastutulev inimene oleks minule olulise asja suhtes positiivselt meelestatud, absoluutselt mitte. Asi pole selles. Ma rõhutan - selle peaks sõnastama mitte “mind häirib, kui keegi mulle armsaid asju alusetult või mõttetult maha teeb” vaid “see on nii ilus, kui inimesed märkavad ja tajuvad mu armastust ning austavad seda ning seetõttu mõnikord sel teemal suu kinni hoiavad”. No hard feelings, ma võin nende asjade üle arutleda küll, kui sellel vestlusel on põhjendatuse ja austuse vaib juures. Ja sel juhul võib arutluskaaslaste seisukoht ka kirglikult vihkav olla, see mind ei häiri.
Teine mitte väga äärmuslik äärmus on asjal ka. Oma lemmikasjadest me ikka räägime. Ja vahel räägime nii hästi, et inimestel me ümber tekib ka nende vastu huvi. Väga tore. Kõik on väga tore. Kuniks ühel hetkel teisele hakkab see nii meeldima, et ta omastab selle ja sellest saab ka tema Thing ja ta käib ringi ja levitab seda mõtet ja armastust nagu tema oleks selle leidnud ja avastanud. Ja mis sellel siis viga on? Ta võib ka seda armastada. Ega need asjad ju minu omad pole.. need on vabalt kasutatavad. Aga ikka on ju närune tunne seda nähes.. Miks? Ega mina ju jalgratast ei leiutanud! Vahet pole mis Thing mul jalgratastega on.
Aga pagan, ikka on närune tunne, ja tead miks? Ma räägin miks! Sest miski ei teeni sellist tiitlit ära niisama. Lemmikasju pole palju, aga need on südamelähedased ja nad on selleks saanud aja jooksul. Oma kallimat ju ka teisega lõpuni välja ei jaga. Kui see oli minu thing varem kui teisel, siis selline “üle võtmine” tundub vahel mõneti ülekohtusena.
Ja üldse, kust võtan ma jultumuse võrrelda kallimat raamatuga või mõtteteraga või lemmikbändiga? Ei, see ei tähenda, et ma olen materiaalsuse kuninganna, aga omal moel on selle armastussuhte tuum sama. Armastada ei saa ainult inimesi, vaid kõikvõimalikke asju, nähtuseid või ideid. Ka lemmikraamat pakub rõõmu, tuge, naudinguid, sisustab aega, on osa mu elust. Asja-armastus on lihtsalt minatuurversioon inimese-armastusest. Tunde olemus on sama, erinevus on tunde skaalas. Armastussuhtes asjaga või ideega on reaktsioonid lihtsalt nõrgemad, asja-armastus pole nii all-consuming.
Seega, kuigi inimene ei oma mingeid õiguseid oma armastatu üle, olgu see mis või kes tahes, ja inimene ei saa otseselt nõuda tema armastatu puutumatust ning tal pole ratsionaalset õigustust vastasel juhul kellegi peale solvuda või mis iganes, siis sellegipoolest.. tohutult ilus on, kui armastust austatakse.
* …ehk tehtud vigu on lihtne märgata, aga tegemata vigade eest tänulik olemine on palju ilusam.
