michiko

kõrgendatud kohalolu ilust

leave a comment »

Meelerahu. Meelerahu… oleks ilmselt mingi võtmesõna, kui peaksin praegu kokku võtma oma värskemaid olemisi. Nii palju head. Nii palju õiget. Nii palju joovastavat, et ma isegi ei karga enam eufooriliselt ringi, vaid istun sõnatult, liikumatult, vaikses härdumuses täis pehmelt paitavat tänulikkust ja olen täis tunnet.

See suvi on olnud täis uskumatult joovastavaid hetki. Selliseid, mis oleks joovastavad juba siis, kui nad oleks poole vähem ägedad. Aga nad ei ole poole vähem ägedad, nad on täiskäiguga ägedad, nad on ägedad juba täiesti ülemõistuslikes mõõtmetes, nii et ausalt öeldes on proovile pandud isegi minu üüratuna näivate mõõtmetega nautimisvõime piirid. Mul on tekkinud tunne, et ma olen kui klaas, kuhu saab naudingut kannust valada. Valad, valad, valad.. ühel hetkel saab naudingut nii palju, et klaas saab täis. Ja ma poleks seda uskunud. Mulle on alati tundunud, et nauding ja rahuldus on selline müütiline ideaal, mis ongi selline, et selle poole võib lõputult püüelda, aga seda ei saa kunagi kätte. Nagu ei tohikski saada, sest see oleks selline nullpunkt, kus kõik püüdlus lakkab. Selline surnud punkt, kus pole püüdlust, pole elusust.

Aga äkki ei ole nii. Mõned nädalad tagasi mul oli selline kogemus, kus ma joobusin mitme päeva jooksul naudingust nii mitmest küljest ja nii korduvalt, et lõpuks mingi väike, lihtne rõõm mõjus nagu viimane piisk mu naudingukarikasse. Klaas sai täis joovastavat kaifi, rohkem ei mahtunud, hakkas üle ajama, ja mu aju ütles mõnusate asjade üleküllusest üles. Päriselt. Ma tundsin, et ma olen ajusurnud. Ma tundsin umbes nagu mu aju oleks üle kuumenenud ja plahvatanud ja ma siis istusin seal pärast seda plahvatust ja vaatasin tühja pilguga ringi, suutmata midagi teha.

See viimane piisk karikasse mõjus nagu võimendatud versioon sellest tundest, kui pärast pikka nädalat istud esimest korda puhkamiseks maha ja võtad esimese sõõmu külma õlut ja see lonks maitseb nagu kõik, mida sa kunagi oled tahtnud. Nagu esimene kevadiselt soe tuuleiil pärast pikka külma talve. Nagu ükskõik milline pisike ja tegelikult enamasti täiesti märkamatult igapäevane asi, mis selles õiges hetkes mõjub nagu midagi väga erilist, sest sa pöörad talle kõrgendatud tähelepanu ja oled kohal selles hetkes, et seda tunnetada.

Ja ma istusin seal murul mahedas Hiiumaa suveõhtus, nokkisin värsket kuuma suitsutatud lesta, võtsin esimese lonksu külma tumedat õlut, mõtlesin möödunud uskumatutest päevadest, valgetest öödest, hingelisest kontaktist, suvest, muusikanaudingujoovastusest ja selle jagamisest, ilusatest tunnetest, kuumast saunast külma vette hüppamisest,  puudutatud olemisest, värske muru lõhnast, inspiratsiooni eufoorilisest võimust, koidikul järves alasti ujumisest, lähedusest, elust, ilust, võlust; ja mitte midagi enamat ei oleks osanudki tahta, ma tundsin seda kõike korraga ja surin. Mu aju kees üle, toimus plavatus, ja edasi oli kosta vaid vaikset surinat tühjuses ning ei midagi muud.

Advertisements

Written by michiko

Pühapäev, juuli 24, 2011 kell 12:27

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s