michiko

pateetiline armastusavaldus ehk..

leave a comment »

(.. ehk miks ma armastan oma eriala, vol 4)

Oo, jumal kuidas ma armastan praegu seda kooli; kuidas iga järjestikune loeng seal paneb mind üha enam praegu sinna külge rippuma, seda pjedestaalile tõstma. Kool.. see täidab mind, raputab mind, paljastab. Ma olen õrn, alasti ja haavatav, lõpuks ometi!, sest seda ma ju igatsesingi ja otsisingi, seda värelevust, seda kaitsemüürideta lähedust. See joovastab ja pakub pinget lausa nõnda, et mu süda peksab ja vaat et võtab hingeldamagi. Oo, eufooria ja tunnetuse nautlemine, mu sõbrad, te jälle küllate mind üle! Ma tunnen end justkui iseendana jälle.. mis sest, et ma eelnevalt polnud oma mitte-iseendana-tundmist kuigi selgelt registreerinudki.

Niisiis, kallis EHI, sa paned mu elama.

Hea on tagasi olla. Ma olin aasta aega külalisüliõpilasena Tartus, ja see oli minu jaoks väga oluline, vajalik aeg. Ma arenesin ja kasvasin seal, õppisin end paremini tundma  ning üha rohkem uskuma endas peituvasse jõudu. Mitmed asjad said palju rohkem paika. Ma olin seal õnnelik ja mul oli seal nii palju ilusat ja armastusväärset. See oli see, mis kogu aeg domineeris. Samal ajal ma teadsin, et ma olen mingi kindla arenguetapi keskel. Ma polnud veel selle lõpus, ja ma tajusin, et sellest aastast ja kõigest, mis sel ajal mu sees toimus, suudan ma rääkida alles pärast seda, kui ma olen sealt juba tagasi kolinud ja lasknud sel kõigel suve jooksul veidi settida.

Sarnaselt oli mul ka sellega, kui inimesed mult küsisid, kas mul pole kahju Tartust ära tulla. Kui ma oleksin öelnud, et ei ole, siis see oleks kõlanud nagu mulle tegelikult ei meeldigi Tartus nii väga, aga see oleks olnud kaugel tõest. Ma armastasin Tartus olemist, ma vajasin seda. Kuid seda just parajas koguses. Ma tundsin, et just aasta on see aeg, mille lõppedes ma olen valmis sealt ära tulema. Mitte varem, mitte hiljem. Mul polnud kahju tulla, aga mul oli seal lõpuni hea olla. Viimasedki päevad seal ma tundsin, et ma olen õiges kohas, kuid mul polnud kurb lahkuda.

See lahkumine ise oli ka kuidagi kena. Kui mu asjad autodesse said pakitud, siis sõitsid nad ilma minuta Tallinna poole ja mina läksin veel vägagi sümboolselt viimast korda seal trenni, et siis koos jalgrattaga viimase rongiga Tartust ära sõita. Ma sõitsin üksi viimast korda veel läbi linna, soe õhtupäike paistis kuldselt ja inimesi oli suviselt vähe. Ma olin õnnelik. Ma läksin rongijaama viimasele rongile nagu nii paljud korrad enne seda, kuid erinevalt noist kordadest oli see peaaegu mahajäetud. Kool oli ju läbi, keegi ei sõitnud enam reede õhtul nädalavahetuseks ülikoolilinnast ära. Terve tee seal rongis ma olin täis mingit sõnulseletamatut õndsust. Ma ei avanud ühtki raamatut, ei kirjutanud ühtki rida kaasa võetud märkmikku ega kuulanud isegi muusikat. Mitte midagi. Seda ei juhtu peaaegu kunagi, et ma ühtegi neist asjust ei tee. Aga mul polnud vaja, mu tunne ja õndsus ja kõrvus paitav pehmus olid nii hoomavad, et ühekski muuks väljast tulevaks impulsiks polnud enam ruumi. Ma ei tahtnud midagi sisse võtta ega midagi välja lasta; ma lihtsalt olin. Ma lihtsalt olin terve selle tee omaette vaikuses ja see aeg täis tunnet, lihtsalt tunnet ja õnnelikkust. Mitte sõnu, mitte mõtteid. Ma jätsin hüvasti ja see oli mu austust avaldav leinaseisak või vaikusminut.

Tallinna jõudsin ma suviseses poolhämarduses. Ma tulin juba Ülemistel maha, sest kui ma ei sõltu ühistranspordist, siis on sealt ju sama lihtne tulla. Veidikenegi vähemsõidetud marsruut ka veel peale kauba. Linn oli vaikne ja tühi, vaikselt hämarduv ja veidi rõske, kuid soojalt embusse haarav. Sõitsin oma veloga Sikupillist alla ja läbi Kadrioru kuni mereni ja nii ilus oli. Linn tundus nii suur võrreldes Tartuga, kuid ometi ikkagi vana hea kodulinn, mis oma armsuses mõjub tervenisti sellegipoolest nagu mu ko-du-ke nii til-lu-ke.

Aga nüüd tuleks tagasi algse teema juurde.  Tartu Ülikool.. asi võis olla minus, asi võis olla selles, et ma ei sattunud õigesse kohta õigel ajal, asi võis olla mu loengute valikus.. asi võis olla kõiges selles. Kuid. Olgu põhjused millised tahes, TÜ ei teinud minuga seda, mida minuga teeb EHI. Mul oli mitmeid filosoofiaaineid, mille õpetamine käis läbi õppejõu konspekti loengutes koos läbi võtmise. Sellele järgnes eksam, milles tuli näidata, kui hästi sa omandasid selle õppejõu ja konspekti mõtteviisi, et selle  võtmestikku kasutades küsimustele õigesti vastata. Mulle tihti jäi selline kõrvalmaik, et see sealne õhustik on kuidagi.. reglementeeritud, akadeemiline ja kuivavõitu. Ma tõsiselt võitlen praegu oma sooviga viimased paar lauset ülekohtune olemise kahtlusega ära kustutada, aga.. las need jäävad.

EHI seevastu erutab mind. Torkab mind ega lase mugavalt olla. Paneb pidevalt proovile, sunnib ennast leidma ja annab raamid, kuhu ise tuleb sisse kujundada mingi kontseptsiooniga sisu nagu kunstiteos. Samas ei tee ta liiga, vaid annab piisavalt vabu käsi. Õppejõud mängivad oma rolli tagaplaane justkui avalikumalt välja. Näitavad välja, et nad on täiesti teadlikud sellest, mis tunde või reaktsiooni asja käik võib meis tekitada ja võtavad seda arvesse, sellest saab üks õppeprotsessi osa. Näiteks kui õppejõud paneb meid veidi nöörelkäimise olukorda ja me sisemiselt õõtsume seal kuskil värisedes. Või tekitab meis pinget, sest paneb meie ette ukse, mis on vaid lühikest aega lahti ja me peame suutma otsustada, kas minna sisse või mitte, ilma et meil oleks aega turvaliselt tagajärjed enne läbi mõelda ja julgust koguda.  Ja siis ta naeratab ja ütleb, et see on osa asjast. Ta annab meile võimaluse, ja kui me julgeme end iseendana vabaks lasta ja sealt uksest sisse minna või sel nööril tasakaalu hoida, siis hakkabki see sündima.. toimub raputus ja ületatakse mingi mugavuse piir, igaüks omal isiklikul moel. Igaühes toimub mingi intensiivne temale isikuomane vaimne reaktsioon ja mõttelend seotud vastava ainesega, ja see on väärtuslik. Siin pole õiget ja valet, vaid mida sügavamalt endast ja mida eriomasem, seda huvitavam. Ja siis me arutame neid, ja see vahel läheb see nii hingetuks võtvaks, sest see on nii intensiivne.. kõik need mõtted endas sees, iseenda reaktsiooni jälgimine, teiste mõtete jälgimine ja nendele reageerimine ja siis omakorda nendele iseenda reaktsioonidele reageerimiste jälgimine.. Kui loengutes ja seminarides tekib tunne, et siin ja praegu toimub midagi kordumatut ja erilist nende kokku tulnud inimeste mõtete ja tunnete ühte õhuruumi paiskamise tagajärjel.

Kui joovastavalt ja inspireeritud energiat andvalt see mõjub, tõesti.. vaadake kas või seda, millise sõnavalingu see vallandas ja võrrelge seda selle kirjatühjusega, mis siin muidu viimasel ajal paraku valitsenud on. Noh, sellise emotsiooniga kirjutiste tühjusega igaljuhul küll.

Ma nüüd võtan oma kaifi ja viin ta voodisse, et välja puhata ja homme koolis ikka igast keharakust teadlikuna kohal olla. Adjö!

Advertisements

Written by michiko

Neljapäev, september 9, 2010 kell 1:47

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s