michiko

“zen ja mootorratta hooldamise kunst”

leave a comment »

Robert M. Pirsig:

“Ma rääkisin sellest, kuidas kristallisatsioonilaine, mille põhjustas Phaidrose esmane keeldumine kvaliteeti defineerida, väljus esmakordselt retoorika raamest. Ta pidi vastama küsimusele: “Kui sa ei suuda seda defineerida, siis mis paneb sind arvama, et see eksisteerib?”

Tema vastus oli vana ja pärines filosoofiakoolkonnalt, mis nimetas end realismiks. “Miski eksisteerib,” ütles ta, “kui maailm ei saa selleta normaalselt funktsioneerida. Kui me suudame näidata, et kvaliteedita maailm funktsioneerib ebanormaalselt, siis oleme näidanud, et kvaliteet eksisteerib, ükskõik kas teda defineeritakse või mitte.” Seejärel asus ta lahutama kvaliteeti meile tuntud maailma kirjeldusest.

Esimesena langeksid selle lahutuse ohvriks kaunid kunstid, väitis ta. Kui kunstis ei ole võimalik eristada head halvast, siis see kaob. Pole mõtet riputada seinale maali, kui paljas sein näeb sama hea välja. Sümfooniatel pole mõtet, kui plaadikriimud või grammofoni sahin kõlavad sama hästi.

Luule kaoks, kuna see on harva loogiline ja sellel puudub praktiline väärtus. Ja huvitaval kombel kaoks ka komöödia. Mitte keegi ei saaks naljadest aru, sest vahe huumori ja mittehuumori vahel on puhas kvaliteet.

Järgmisena kaotas ta spordi. Jalgpall, pesapall, igasugused mängud kaoksid. Punktiskoorid ei mõõdaks enam midagi olulist, vaid oleks tühipaljas statistika – nagu kivide arv kruusahunnikus. Kes läheks mänge vaatama? Kes mängiks?

Järgmisena lahutas ta kvaliteedi turust ja ennustas muutusi, mis seal aset leiaksid. Kuna maitse kvaliteet ei omaks tähtsust, siis müüksid supermarketid ainult peamisi teraviljatooteid, näiteks riisi, maisi, sojaube ja jahu; võib-olla ka pisut sortidesse jaotamata liha, emarinnast võõrduvatele imikutele piima ja mineraalseid toidulisandeid. Alkohoolsed joogid, tee, kohv ja tubakas kaoksid. Samuti filmid, tantsud, mängud ja peod. Kõik kasutaksid ühistransporti. Kõik kannaksid sõdurisaapaid.

Suur osa meist jääks tööta, aga tõenäoliselt ainult ajutiselt, kuni meid viiakse üle olulisemale kvaliteedita tööle. Rakenduslik teadus ja tehnika muutuksid drastiliselt, kuid puhas teadus – matemaatika, filosoofia ja iseäranis loogika – jääks endiseks.

See viimane oli Phaidrose meelest äärmiselt huvitav. Läbinisti intellektuaalseid tegevusalasid mõjutaks kvaliteedi lahutamine kõige vähem. Kui kvaliteedist loobuda, siis jääks ainult ratsionaalne mõistus endiseks. See oli kummaline. Miks see nii oli?

Ta ei teadnud, aga ta teadis küll, et lahutades meile tuntud maailmapildist kvaliteedi, oli ta paljastanud selle mõiste tohutu tähtsuse, millest ta seni ei olnud teadlik. Maailm saab ilma selleta funktsioneerida, aga elu oleks nii nüri, et see oleks hädavaevu elamist väärt. Õigupoolest polekski see elamist väärt. Mõiste “väärt” oli kvaliteedimõiste. Elu oleks lihtsalt elamine ilma igasuguste väärtuste ja eesmärgita.

Ta vaatas tagasi vahemaale, mille võrra see mõttekäik oli teda edasi viinud, ja otsustas, et on oma väidet igatahes tõestanud. Kuna maailm ilmselgelt ei funktsioneeri normaalselt kui kvaliteet lahutada, on kvaliteet olemas, ükskõik kas seda defineeritakse või mitte.

Pärast seda, kui ta oli silme ette mananud nägemuse kvaliteedita maailmast, torkas talle peagi silma selle sarnasus mitme ühiskonnaga, millest ta oli lugenud. Meelde tulid antiikaja Sparta, kommunistlik Venemaa ja tema satelliitriigid. Kommunistlik Hiina, Aldous Huxley “Hea uus ilm” ja George Orwelli “1984”. Samuti meenusid talle inimesed, kellega ta oli isiklikult kokku puutunud ja kes oleksid selle kvaliteedita maailma heaks kiitnud. Needsamad, kes püüdsid teda sundida suitsetamist maha jätma. Nad tahtsid kuulda tema suitsetamise ratsionaalseid põhjendusi, ja kui tal neid ei olnud, käitusid nad väga üleolevalt, otsekui oleks ta end kuidagi häbistanud. Neil pidid olema kõige jaoks põhjendused ja plaanid ja lahendused. Ja ta otsis kaua aega sobivat nimetust, mis nende loomuse kokku võtaks, et leida mingit pidet, mille kaudu sellest kvaliteedita maailmast kinni haarata.

See oli eelkõige intellektuaalne, kuid selle põhialuseks polnud pelgalt intelligentsus. See oli teatud põhihoiak maailma olemuse suhtes, presumptiivne nägemus, et maailm toimib vastavalt seadustele – mõistusele – ning et inimese täiustumine seisneb peamiselt nende mõistuslike seaduste avastamises ja nende rakendamises oma soovide rahuldamiseks. See usk hoidiski kõike koos. Ta vahtis mõnda aega silmi kissitades seda nägemust kvaliteedita maailmast, manas silme ette veel detaile, mõtles selle üle järele, siis kissitas veel pisut silmi ja mõtles veel ning seejärel jõudis lõpuks tagasi sinna, kus ta enne oli.

Kandilisus.

Niimoodi see välja näebki. See võtab asja kokku. Kandilisus. Kui lahutad kvaliteedi, saad kandilisuse. Kvaliteedi puudumine ongi kandilisuse olemus.

Talle tulid meelde kunstnikest sõbrad, kellega ta oli kunagi läbi Ühendriikide rännanud. Nad olid neegrid, kes olid alati kurtnud just sellesama kvaliteedituse üle, mida ta äsja kirjeldas. Kandiline. Nad nimetasid seda nõnda. Ammu enne seda, kui massimeedia selle sõna üles korjas ja sellele valgete keelepruugi üldkehtiva tähenduse andis, nimetasid nemad kogu seda intellektuaalset värki kandiliseks ega tahtnud sellega tegemist teha. Tema ja nende jutt ja hoiakud ei tahtnud kuidagi omavahel haakuda, sest tema oli selle kandilisuse musternäidis, millest nad rääkisid. Mida enam ta püüdis neilt välja pinnida, mida nad silmas peavad, seda ebamäärasemaks nende jutt muutus. Selle kvaliteediga näis tema nüüd ütlevat sedasama ja väljenduvat sama ebamääraselt kui nemad, ehkki see, millest ta rääkis, oli niisama kõva ja selge ja tugev kui iga ratsionaalselt määratletud entiteet, millega ta eales oli tegelenud.

Kvaliteet. Sellest nad kogu aeg rääkisidki. Talle meenus, et üks neist ütles: “Mees, palun ole kena ja saa lihtsalt aru ja lõpeta oma peen viktoriin ära. Kui sa pead kogu aeg pärima, mis see on, siis ei leia sa kunagi aega mõistmiseks.” Hing. Kvaliteet. Üks ja sama?

Kristallisatsioonilaine veeres edasi. Ta nägi üheaegselt kaht maailma. Intellektuaalsel poolel, kandilisel poolel nägi ta nüüd, et kvaliteet on eristav mõiste. Mida iga intellektuaalne analüütik otsib. Võtad oma analüütilise noa, asetad terviku otse kvaliteedi mõistele ja torkad, mitte kõvasti, vaid õrnalt, ning kogu maailm lõheneb, lõikub pooleks – hipilik ja kandiline, klassikaline ja romantiline, tehniline ja humanitaarne – lõikejoon on puhas. Ei mingit segadust. Ei mingit soga. Ei mingeid pisikesi asju, mis võiksid olla nii üks kui ka teine. Mitte ainult osav jaotus, vaid väga õnnestunud jaotus. Mõnikord võivad parimad analüütikud, juhindudes kõige ilmselgematest eraldusjoontest, lüüa noa sisse ja saada ei midagi enamat kui hunniku prahti. Aga siin oli kvaliteet, imepisike, peaaegu märkamatu murdejoon, ebaloogilisuse joon meie maailmapildis, ning sa torkasid seda ja kogu universum jagunes – nii puhtalt, et see oli peaaegu uskumatu. Phaidros soovis, et Kant oleks elus. Kantile oleks see meeldinud. Tema oli meisterlik teemandilihvija. Tema saaks aru. Jäta kvaliteet defineerimata. Selles seisneski saladus.

Phaidros kirjutas, hakates tasapisi tajuma, et sooritab mingit kummalist intellektuaalset enesetappu: “Kandilisust võib lühidalt, kuid ometi ammendavalt defineerida kui võimetust näha kvaliteeti, enne kui see on intellektuaalselt määratletud, see tähendab enne, kui see on täielikult sõnadeks hakitud … Me oleme tõestanud, et kvaliteet, olgugi defineerimata, eksisteerib. Selle olemasolu võib õppetöös empiiriliselt näha ja seda saab loogiliselt demonstreerida, näidates, et maailm ei saa selleta eksisteerida niisugusena, nagu me seda tunneme. Jääb üle vaid tõdeda, et analüüsida ei tule mitte kvaliteeti, vaid neid kummalisi “kandilisuseks” nimetatud mõttemalle, mis mõnikord takistavad meid seda nägemast.”

Niisiis püüdis ta rünnakut ümber pöörata. Analüüsi objektiks, patsiendiks laual, polnud enam kvaliteet, vaid analüüs ise. Kvaliteet oli terve ja heas vormis. Analüüsil aga näis olevat midagi viga, mis takistas nägemast ilmselget.”

Pirsig “Zen ja mootorratta hooldamise kunst” lk 197-200

Ma rääkisin sellest, kuidas kristallisatsioonilaine, mille põhjustas Phaidrose esmane keeldumine kvaliteeti defineerida, väljus esmakordselt retoorika raamest. Ta pidi vastama küsimusele: “Kui sa ei suuda seda defineerida, siis mis paneb sind arvama, et see eksisteerib?”

Tema vastus oli vana ja pärines filosoofiakoolkonnalt, mis nimetas end realismiks. “Miski eksisteerib,” ütles ta, “kui maailm ei saa selleta normaalselt funktsioneerida. Kui me suudame näidata, et kvaliteedita maailm funktsioneerib ebanormaalselt, siis oleme näidanud, et kvaliteet eksisteerib, ükskõik kas teda defineeritakse või mitte.” Seejärel asus ta lahutama kvaliteeti meile tuntud maailma kirjeldusest.

Esimesena langeksid selle lahutuse ohvriks kaunid kunstid, väitis ta. Kui kui kunstis ei ole võimalik eristada head halvast, siis see kaob. Pole mõtet riputada seinale maali, kui paljas sein näeb sama hea välja. Sümfooniatel pole mõtet, kui plaadikriimud või grammofoni sahin kõlavad sama hästi.

Luule kaoks, kuna see on harva loogiline ja sellel puudub praktiline väärtus. Ja huvitaval kombel kaoks ka komöödia. Mitte keegi ei saaks naljadest aru, sest vahe huumori ja mittehuumori vahel on puhas kvaliteet.

Järgmisena kaotas ta spordi. Jalgpall, pesapall, igasugused mängud kaoksid. Punktiskoorid ei mõõdaks enam midagi olulist, vaid oleks tühipaljas statistika – nagu kivide arv kruusahunnikus. Kes läheks mänge vaatama? Kes mängiks?

Järgmisena lahutas ta kvaliteedi turust ja ennustas muutusi, mis seal aset leiaksid. Kuna maitse kvaliteet ei omaks tähtsust, siis müüksid supermarketid ainult peamisi teraviljatooteid, näiteks riisi, maisi, sojaube ja jahu; võib-olla ka pisut sortidesse jaotamata liha, emarinnast võõrduvatele imikutele piima ja mineraalseid toidulisandeid. Alkohoolsed joogid, tee, kohv ja tubakas kaoksid. Samuti filmid, tantsud, mängud ja peod. Kõik kasutaksid ühistransporti. Kõik kannaksid sõdurisaapaid.

Suur osa meist jääks tööta, aga tõenäoliselt ainult ajutiselt, kuni meid viiakse üle olulisemale kvaliteedita tööle. Rakenduslik teadus ja tehnika muutuksid drastiliselt, kuid puhas teadus – matemaatika, filosoofia ja iseäranis loogika – jääks endiseks.

See viimane oli Phaidrose meelest äärmiselt huvitav. Läbinisti intellektuaalseid tegevusalasid mõjutaks kvaliteedi lahutamine kõige vähem. Kui kvaliteedist loobuda, siis jääks ainult ratsionaalne mõistus endiseks. See oli kummaline. Miks see nii oli?

Ta ei teadnud, aga ta teadis küll, et lahutades meile tuntud maailmapildist kvaliteedi, oli ta paljastanud selle mõiste tohutu tähtsuse, millest ta seni ei olnud teadlik. Maailm saab ilma selleta funktsioneerida, aga elu oleks nii nüri, et see oleks hädavaevu elamist väärt. Õigupoolest polekski see elamist väärt. Mõiste “väärt” oli kvaliteedimõiste. Elu oleks lihtsalt elamine ilma igasuguste väärtuste ja eesmärgita.

Ta vaatas tagasi vahemaale, mille võrra see mõttekäik oli teda edasi viinud, ja otsustas, et on oma väidet igatahes tõestanud. Kuna maailm ilmselgelt ei funktsioneeri normaalselt kui kvaliteet lahutada, on kvaliteet olemas, ükskõik kas seda defineeritakse või mitte.

Pärast seda, kui ta oli silme ette mananud nägemuse kvaliteedita maailmast, torkas talle peagi silma selle sarnasus mitme ühiskonnaga, millest ta oli lugenud. Meelde tulid antiikaja Sparta, kommunistlik Venemaa ja tema satelliitriigid. Kommunistlik Hiina, Aldous Huxley “Hea uus ilm” ja George Orwelli “1984”. Samuti meenusid talle inimesed, kellega ta oli isiklikult kokku puutunud ja kes oleksid selle kvaliteedita maailma heaks kiitnud. Needsamad, kes püüdsid teda sundida suitsetamist maha jätma. Nad tahtsid kuulda tema suitsetamise ratsionaalseid põhjendusi, ja kui tal neid ei olnud, käitusid nad väga üleolevalt, otsekui oleks ta end kuidagi häbistanud. Neil pidid olema kõige jaoks põhjendused ja plaanid ja lahendused. Ja ta otsis kaua aega sobivat nimetust, mis nende loomuse kokku võtaks, et leida mingit pidet, mille kaudu sellest kvaliteedita maailmast kinni haarata.

See oli eelkõige intellektuaalne, kuid selle põhialuseks polnud pelgalt intelligentsus. See oli teatud põhihoiak maailma olemuse suhtes, presumptiivne nägemus, et maailm toimib vastavalt seadustele – mõistusele – ning et inimese täiustumine seisneb epamiselt nende mõistuslike seaduste avastamises ja nende rakendamises oma soovide rahuldamiseks. See usk hoidiski kõike koos. Ta vahtis mõnda aega silmi kissitades seda nägemust kvaliteedita maailmast, manas silme ette veel detaile, mõtles selle üle järele, siis kissitas veel pisut silmi ja mõtles veel ning seejärel jõudis lõpuks tagasi sinna, kus ta enne oli.

Kandilisus.

Niimoodi see välja näebki. See võtab asja kokku. Kandilisus. Kui lahutad kvaliteedi, saad kandilisuse. Kvaliteedi puudumine ongi kandilisuse olemus.

Talle tulid meelde kunstnikest sõbrad, kellega ta oli kunagi läbi Ühendriikide rännanud. Nad olid neegrid, kes olid alati kurtnud just sellesama kvaliteedituse üle, mida ta äsja kirjeldas. Kandiline. Nad nimetasid seda nõnda. Ammu enne seda, kui massimeedia selle sõna üles korjas ja sellele valgete keelepruugi üldkehtiva tähenduse andis, nimetasid nemad kogu seda intellektuaalset värki kandiliseks ega tahtnud sellega tegemist teha. Tema ja nende jutt ja hoiakud ei tahtnud kuidagi omavahel haakuda, sest tema oli selle kandilisuse musternäidis, millest nad rääkisid. Mida enam ta püüdis neilt välja pinnida, mida nad silmas peavad, seda ebamäärasemaks nende jutt muutus. Selle kvaliteediga näis tema nüüd ütlevat sedasama ja väljenduvat sama ebamääraselt kui nemad, ehkki see, millest ta rääkis, oli niisama kõva ja selge ja tugev kui iga ratsionaalselt määratletud entiteet, millega ta eales oli tegelenud.

Kvaliteet. Sellest nad kogu aeg rääkisidki. Talle meenus, et üks neist ütles: “Mees, palun ole kena ja saa lihtsalt aru ja lõpeta oma peen viktoriin ära. Kui sa pead kogu aeg pärima, mis see on, siis ei leia sa kunagi aega mõistmiseks.” Hing. Kvaliteet. Üks ja sama?

Kristallisatsioonilaine veeres edasi. Ta nägi üheaegselt kaht maailma. Intellektuaalsel poolel, kandilisel poolel nägi ta nüüd, et kvaliteet on eristav mõiste. Mida iga intellektuaalne analüütik otsib. Võtad oma analüütilise noa, asetad terviku otse kvaliteedi mõistele ja torkad, mitte kõvasti, vaid õrnalt, ning kogu maailm lõheneb, lõikub pooleks – hipilik ja kandiline, klassikaline ja romantiline, tehniline ja humanitaarne – lõikejoon on puhas. Ei mingit segadust. Ei mingit soga. Ei mingeid pisikesi asju, mis võiksid olla nii üks kui ka teine. Mitte ainult osav jaotus, vaid väga õnnestunud jaotus. Mõnikord võivad parimad analüütikud, juhindudes kõige ilmselgematest eraldusjoontest, lüüa noa sisse ja saada ei midagi enamat kui hunniku prahti. Aga siin oli kvaliteet, imepisike, peaaegu märkamatu murdejoon, ebaloogilisuse joon meie maailmapildis, ning sa torkasid seda ja kogu universum jagunes – nii puhtalt, et see oli peaaegu uskumatu. Phaidros soovis, et Kant oleks elus. Kantile oleks see meeldinud. Tema oli meisterlik deemandilihvija. Tema saaks aru. Jäta kvaliteet defineerimata. Selles seisneski saladus.

Phaidros kirjutas, hakates tasapisi tajuma, et sooritab mingit kummalist intellektuaalset enesetappu: “Kandilisust võib lühidalt, kuid ometi ammendavalt defineerida kui võimetust näha kvaliteeti, enne kui see on intellektuaalselt määratletud, see tähendab enne, kui see on täielikult sõnadeks hakitud … Me oleme tõestanud, et kvaliteet, olgugi defineerimata, eksisteerib. Selle olemasolu võib õppetöös empiiriliselt näha ja seda saab loogiliselt demonstreerida, näidates, et maailm ei saa selleta eksisteerida niisugusena, nagu me seda tunneme. Jääb üle vaid tõdeda, et analüüsida ei tule mitte kvaliteeti, vaid neid kummalisi “kandilisuseks” nimetatud mõttemalle, mis mõnikord takistavad meid seda nägemast.”

Niisiis püüdis ta rünnakut ümber pöörata. Analüüsi objektiks, patsiendiks laual, polnud enam kvaliteet, vaid analüüs ise. Kvaliteet oli terve ja heas vormis. Analüüsil aga näis olevat midagi viga, mis takistas nägemast ilmselget.

Advertisements

Written by michiko

Laupäev, juuli 31, 2010 kell 5:41

Posted in raamat

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s