michiko

2 kommentaari

Kui kaua inimene ilma armastuseta vastu peab?

Ma olen viimased kaks aastat elanud oma endistest armastustest. Nad vahelduvad ja kaovad ja tulevad jälle, meil on korraks kõik ja järgmisel vaid soojalt aurav õhk nagu asfalt pärast suvist vihma. Meil oli midagi, mis oli päris. Igaühega oli erinev päris, aga alati päris, ja kunagi ei tundunud ükski parasjagu aktuaalne päris vähem päris kui eelmine, see teine ja erinev päris. Ilus oli, sest oli ju meie ja meil oli midagi, mis oli päris.

Või vähemalt oli meil mingi vedel pärisus, mis muudkui sõrmede vahelt maha voolas ja lõpuks ikkagi tühjade pihkudega jättis.

Vahepeal käisin kohas, mida kirjeldan siin, tulin jälle tagasi ja elasin edasi koos vähem päris asjadega. Viimased ilmselt küll näisid veidi paradoksaalsel kombel rohkem päristena kui need hajuvad ja voolavad päris-pärisused öö ja hommiku piirimail, aga see muidugi oligi näiline. Vähem päris asjad võisid küll täita suuremat osa mu igapäevast, kuid alles pole neist just kuigi palju.

Ja see töötas omamoodi, ülejäänud elu taustal. Mul olid mu elu põnevad keerdkäigud, mu naudingutajud, mu kesköised fantaasiad ja mõttelennud. Ma olin vaba ja rahu peal, ma reflekteerisin ja kirjutasin. Seda võisin ma palju teha, see oli põnev ja nauditav eneselõbustamine, mille kaudu end tundma õppida ja areneda.

Aga see aeg on otsa saanud. Ma vist küllastusin, teemad ammendasid ennast ja ma liikusin edasi. Pikaldaselt kiinduv nagu ma olen, tähendab see paraku seda, et liikusin edasi ja jõudsin tühjusesse, kus pole kedagi, kes mind paeluks. Ma ei mäletagi aega, kus mu süda oleks tõesti olnud nii vaba nagu praegu. Ühest küljest on see väga eriskummaliselt kerge tunne. Vabakslastud, gravitatsioonitu sisemine helivaakum.

Teisest küljest.. on see ilmselt natuke selline tunne, nagu neil sotsiaalrebelitel, kes oma mingi tugevalt idealiseeritud vabaduse  saavutamise eesmärgil murravad end lahti normaalse argielu kohustustest-sidemetest, ainult selleks et avastada, et väline vabadus ei taga sisemist rahulolu. Õnnelik on pigem see, kes väliste sidemete keskel end sisemiselt vabana tunneb. Aga selleks hetkeks, kui nad ehk ehmatusega end tühjusest leiavad ja mõistavad, et see ei lahendanudki kõiki nende probleeme, on nad kõigest juba lahti öelnud. Mul küll on selle võrra parem olukord, et mu vaba süda polnud kunagi mu eesmärk, ma ei mõelnud, et mul oleks kergem ja ma oleks õnnelikum, kui mingit keeruliste tunnete koormat poleks. See lihtsalt ei olnud mulle koorem. Nii et minu puhul jääb ära see pettumuse moment – et ma kujutlen midagi mu probleeme lahendavana, kuid avastan, et otsisin valest kohast -, kuid midagi sarnast on selles kõiges siiski.

Ma ei taha sidemetevaba südant, vaid seotud südamega hinges vaba olla.

inimene ilma armastuseta vastu peab?

Ma olen viimased kaks aastat elanud oma endistest armastustest. Nad vahelduvad ja kaovad ja tulevad jälle, meil on korraks kõik ja järgmisel vaid soojalt aurav õhk nagu asfalt pärast suvist vihma. Meil oli midagi, mis oli päris. Igaühega oli erinev päris, aga alati päris, ja kunagi ei tundunud ükski parasjagu aktuaalne päris vähem päris kui eelmine, see teine ja erinev päris. Ilus oli, sest oli ju meie ja meil oli midagi, mis oli päris.

Või vähemalt oli meil mingi vedel pärisus, mis muudkui sõrmede vahelt maha voolas ja lõpuks ikkagi tühjade pihkudega jättis.

Vahepeal käisin kohas, mida kirjeldan siin, tulin jälle tagasi ja elasin edasi koos vähem päris asjadega. Viimased ilmselt küll näisid veidi paradoksaalsel kombel rohkem päristena kui need hajuvad ja voolavad päris-pärisused öö ja hommiku piirimail. (See muidugi oligi näiline. Vähem päris asjad võisid küll täita suuremat osa mu igapäevast, kuid alles pole neist just kuigi palju.) Ja see töötas omamoodi, ülejäänud elu taustal. Mul olid mu elu põnevad keerdkäigud, mu naudingutajud, mu kesköised fantaasiad ja mõttelennud. Ma olin vaba ja rahu peal, ma reflekteerisin ja kirjutasin.

Advertisements

Written by michiko

Reede, aprill 2, 2010 kell 7:48

2 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. […] mis kõik jäävad lõpetamata:) Aga inspiratsioon tuli juba mõne päeva eest Michikolt, kes kirjutab nii: “nagu neil sotsiaalrebelitel, kes oma mingi tugevalt idealiseeritud vabaduse saavutamise […]

    Mõtlemapanev « Obesega Riiga

    Teisipäev, aprill 6, 2010 at 1:28

  2. Inimene peab armastuseta vastu üllatavalt kaua. Tegelikult, harjub inimene viimaks armastuseta olema ja siis juba peab ta harjuma armastusega elama, kui see veel tema ellu peaks tulema. Inimene on mu meelest paganama kohanev olend.

    Ramloff

    Teisipäev, aprill 6, 2010 at 1:51


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s