michiko

kuumus paneb õhugi tantsisklema

leave a comment »

Jalutada mööda Karlova alleed pimedas ja keerata vaiksesse puitmajadevahelisse hoovi ja tulla tagant trepist üles, et hilisõhtul tagaukse kaudu koju jõuda ja avastada, et pimeduse asemel ootab mind köök vaikselt küünlavalgel. See oli nii paitavalt soe ja kuidagi erakordselt armas.. ma olin just nädalavahetuse Tallinnas ka veetnud, nii et see küünlasoojus mõjus veel enam. Võtsin küünlavalgel saapad jalast ja mantli seljast ning läksin köögist järgmisse tuppa ning panin sealgi küünlad põlema. Riputasin  oma trenniriideid kuivama küünlavalguse ja tagatoast kostuva kitarrimängu taustal, sest see küünlavalgus mõjus nii idülliliselt, et ma ei suutnud kuskil tulesid põlema panna. Vetsuski käisin pimedas, vaid köögist tulev kuma paistis sisse. Aga see kitarrimäng.. mulle nii väga meeldib see viis, kuidas mu korterikaaslane mängib, see on hästi mõnusalt sobiv ja loomulik, ei hakka häirima.

Mõne aja pärast tuli ta ka tagatoast ära ja me tegime küünlavalges vaikuses teed ja nautisime. Ja siis lendas plaadimängijasse Bill Laswell – Dub Chamber 3. Ma ei tea, ma ei oskakski selle plaadi jaoks täiuslikumana sobivamat õhkkonda praegu ette kujutada, see mõjus lihtsalt nii võimsalt. Me istusime küünlavalgel sellest muusikast paksus õhus lihtsalt lummatuna, lasime helidel end kanda ja enesele lugu rääkida. Isegi küünlaleegid tardusid, mis nägi eriti ebamaine välja. Neli pikka küünalt, kõik eri kõrgustel, oma tardunud leekidega, täiesti liikumatult. Kui tükk aega vaadata, siis tekkis tunne nagu küünlaleek oleks midagi tahket, ja mida omavahel kokku lüües tuleks kolksatav heli. Kui veel kauem vaadata, siis tekkis tunne, et need küünlaleegid on maailma alguspunkt, mingi kogu universumi kõiksust koos hoidev alge. Samal ajal oli üks lähedamal olev küünal täpselt aurava teekruusi taga, ja kuuma tee kohalt lendlev aur hakkas küünlavalges tantsima, tõesti tantsima. Peenelt ja kaunilt ja iseteadvalt, aga muusikasse. Ma ei tea, kas veeaur tajubki alati rütmi või kuidas sellega lood on, aga võin vanduda, et eile öösel ta seda tegi, ja me jälgisime seda pikalt.

Lõpuks kostusid tagatrepil sammud ja uksest astus sisse teine korterikaaslane, pikk ja kiitsakas mees suure karvase kasukaga, veidi hooletult keeratud  läitmata sigaret hambus. Ta seisis veidi aega seal pimedamas nurgas, vaikis koos meiega muusikas ning imiteeris suitsetamist. Tõmbas sisse, puhus mõnulevalt välja ja ütles: “Ma ei saa.. jätsin küll maha, aga vahel tuleb ikka selline isu, et on vaja.. ma lihtsalt pean vahepeal seda suitsu vastikut maitset tundma.. mürgitama ennast,” ja raputas “tuhka” kraanikaussi. Ta jälgis meiega dub‘i järgi tantsivat veeauru ja suitsetas vaikides edasi. Lõpuks viskas suitsu ära, selle terve, süütamata suitsu. Ja see oli ilus. Vähemalt mulle meeldib nii mõelda. Mulle tundub, et selle jaoks peab hea enesetaju olema.. aga las see praegu jääb.

Ta ühines meiega. Nüüd me kuulasime juba kolmekesi küülavalges seda ruumi tiinelt täitvat Bill Laswelli dub‘i. Ta sõi külmkapist võetud salatit ja kurtis, et tahaks sooja toitu.. aga päeva jooksul pole selleks eriti võimalust ja ta jõuab alati peaaegu öösel koju, ja siis on veidi hilja juba.

Hääled. Kuskilt tulevad hääled.. esikust. Kolmas korterikaaslane jõuab koju koos kahe sõbraga, saabub oma veetlevuses kööki, käes kotitäis värsket ahvenat. Naeratab meile kodusoojalt ja ütleb, et nüüd läheb kalaküpsetamiseks. Ma ütlen talle, et paraku on asjad niimoodi, et tulesid sa küll vist põlema ei saa panna.. Ja nii oligi. Tõime küünlaid juurde ja kalade puhastamine, paneerimine ja küpsetamine ja veinijoomine.. kõik toimuski küünlavalgel. Bill Lasswell käis mitmendat ringi. Nüüd küll juba taustamuusikana, mitte aktiivse täistähelepanu koondava jutustajana, aga sellegipoolest. Ta sobib mõlemasse rolli. Alt korruse naabrid ujusid ka vahepeal meile kööki ja vahepeal me pikutasime mööda põrandat ja vahepeal me tegime  veel teed ja vahepeal me sõime värsket praetud ahvenat ja mõnulesime seitsmekesi omas mahlas keset dub‘i ja küünlavalgust.

Selles õhtus oli nii palju loomuliku kujunemise ilu. Seda, kuidas kõik juurdetulijad tajusid ära meie vaibi ja läksid vooluga kaasa. Mitu ebatavalist olukorda oli, kuid keegi ei esitanud küsimusi, keegi ei kahelnud selle loomulikkuses, kõik tundus kõige normaalsem asjade käik üldse. Kõik tunnetasid sedasama voogu automaatselt ja võtsid selle omaks.. see oli nii kaunis. Soe ja armastust täis õhkkond, kus kõik olid veidi hullud, mistõttu hullusest sai loomulik normaalsus, sest me olime kõik samal lainel, keegi ei eristunud. Poole ööni impulsiivset sujuvalt kujunenud naudingut.

Advertisements

Written by michiko

Teisipäev, märts 23, 2010 kell 11:51

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s