michiko

mis punktist alustada tsüklilise loo jutustamist?

leave a comment »

Värskendav.. just seda sõna ma otsisingi. Väga värskendav on hakata lugema ja muudkui üllatavalt avastada, kuidas see tekst justkui oskab mu mingitele emotsioonidele litaki vastu reageerida mingil ootamatul viisil. Korduvalt. Kuid ikka tuleb see järgmiselgi korral üllatusena. Kõige tipuks mõjub isegi see üllatavana, et mulle üleüldse meeldib see raamat, et ma naudin seda. Ma ei tea, miks see mind üllatab, aga ma loen Sauteri “Luusi” ja mul on hea.

Ehk see on värskendav ja üllatav just seetõttu, kuidas see vastandub mu mingile meeleolule. Ma tajun, et mul pole sellise raamatu tuju, üldse mitte, aga ometi ta mõjub. Teisiti, aga mõjub.

Näiteks istusin ma bussis, järjekordselt teel Tartust Tallinna, avatud raamat juba süles, kuid lugema pole jõudnud hakata. Olen tüdinud. Sel kombel tüdinud, et lausa hakkan enese peale ärrituma. Mul on kohutavalt kõrini bussis konutamisest, see on tüütav ja veniv ja ärritav, see minemise protsessi justkui surnud punkt. Liikumiseks paigal passimine.

Olen tüdinud ja kõik lööb kuidagi klaariks. Vahin aknast välja ja keeldun trotslikult langemast oma automaatsesse rütmi, mille bussiga sõitmine minus tavaliselt vallandab. Esimest korda laotub see “rütm” või “komme” või “käitumisharjumus” mu silme ees selgelt lahti. Esimest korda ma näen seda kui rütmi, kommet ja käitusmisharjumust. Varem see lihtsalt alati juhtus, see oli implitsiitselt sisse kirjutatud igasse mingitele tingimustele vastavasse olukorda. Ma avastasin seal bussis istudes, kuidas ma käitun olles ‘teel’ – kuigi sel hetkel ma veel ei seostanud erinevaid teelolemise vorme nii eksplitsiitselt ‘teel olemisega’, selle seose tabasin ma hiljem ära -, nimelt kuulan muusikat ning mõtlen mõtteid, mida olen ilmselt juba tuhandeid kordi läbi mõelnud, ja  mis seetõttu on seisnud nagu seisnud kaevuvesi ning vanad ja läbikuulatud nagu vanad ja läbikuulatud raadiosaated.

Mul oleks nagu paar kindlat valemit, mille järgi ma nende mõtete teemasid ja lugude käsitlusi vorbin. See on nagu ajaveetmismõtete-blankett, kus on vaja vaid täita lüngad ja tulemus on lollikindlalt töötav – ükskõik, kui laisas tujus ma ka poleks, seda blanketti täites suudan ma suurepäraselt aega sisustada. Võin kas või lihtsalt tuimalt muusikatagi aknast välja vahtida tundide viisi ning mitte tunda igavust, tulemused on garanteeritud. See tähendab – aeg lendab. Täpselt sama sisukalt kui mõnd ajutut, kuid kaasahaaravat arvutimängu toksides. Aeg lendab, jah, aga otse prügikasti.

Ma istusin seal bussis ja mul oli neist mõtetest kõrini. Ma ei viitsinud enam. Suurema osa ajast on need täiesti lõdva munniga mõtted, neis pole midagi kuigi intellektuaalselt ergutavat, raputavat. Need pole vaimselt stimuleerivad. Ma ei viitsinud enam seda mängu mängida. Muuhulgas tõi see kaasa tunde, et ma olen võitnud meeletult palju aega. Mul oli järsku nii palju aega ja mul oli ainult natuke häbi tunnistada, et ma ei osanud selle leitud ajaga midagi peale hakata. See lihtsalt ühel hetkel oli seal, vahtis mulle näkku ja ütles “kasuta mind”. Ma vaid vahtisin seal lollilt ja mõtlesin, et peaks õppima ‘teel’ mõtlema. Vahin veel veidi aknast välja ja siis suunan pilgu raamatusse ning otsin oma järje üles ja loen:

“Hea on teel olla. Istuda mõnda elektrirongi, trolli, bussi. Siis pole endale suunatud mõtteid. Masendus ei ründa nii. On olemas näiline eesmärk. Kuigi – sealt, kuhu sa lähed, ei tule sulle midagi.” (P. Sauter “Luus”)

Vastanduv ja kakspoolne. Ma enam ei mäleta, mis järjekorras see kõik täpselt oli. Ma tean, et ma kõigepealt olin tükk aega ärritunud ja kirusin bussiga sõitmist maapõhja. Aga kumb enne oli? Äkki lugesin ma kõigepealt seda lõiku raamatust ja naersin selle iroonilisuse üle, et ma kirun tükk aega bussiga sõitmist ja siis loen raamatut, millele on suuresti iseloomulik just teelolemise hindamine, ja seejärel lugesin edasi ja jäin mõtlema, et ma võiks peaaegu väita täpselt vastupidist kõigele, mida ta siin kirjutab, ja ehk suunas just see mind avastama oma ‘teelolemise’ mõtete tüüpsust? Võib-olla peaks seda postitust hoopis teises järjekorras lugema, hüpates neljanda lõigu keskel korraks lõppu ja alles siis edasi lugema? Minu jaoks sellel asjade käigul pole enam kuigi selget lineaarsust, vaid see on muutunud kaheotsaliseks. Täie pildi saamiseks on mõlema järjestuse tajumine oluline, sest kumbki täiendab teineteist ja alles siis saab lugu tervikuks.

Advertisements

Written by michiko

Pühapäev, märts 21, 2010 kell 2:50

Posted in mõttelend, raamat

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s