michiko

thank you everything

leave a comment »

Olen järjepidevas konstantses õndsusnaudingus. See on joovastav kõrvus kumisev pehmusetunne, vahepeal veidi hõljuv, veidi veniv nagu aegluubis aegruum, veidi kirgastav nagu mõtlemise kaudu saavutatud valgustuslik mõistmishetk, ainult et see ei ole hetkeline, vaid hajutunud, veidi voolav.

Pöörane. Kolisin oma fantastmaja esimeselt korruselt teisele. Tegin siin veidi remonti ja värvisin põrandat ja tegin oma uue toa nii ulmeliselt minuparadiisliku, et mul on siin kogu aeg ringi vaadates tunne, et elan unenäolises unelmas. Eriti ilusad on hommikud. See sissepaistev imeline valgus lööb kõik särama ja mitmekordistab iga üksiku detaili ilu, mis omakorda täiustab kogu terviku kaunidust.

Mul on tunne, et siin korteris ma sündisin hommikuinimeseks ümber.. ma ei saa neist hommikuist üle, ma ei saa neist küllalt, ma tahan alati teise portsjoni järele minna.  Kuidas saakski saada küll, kui istuda oma imetabase visuaalset orgasmi pakkuvas toas akna all kuninglikuna mõjuvas purpursest sametist tugitoolis, näha kuidas laupäevaselt kuldne päikesevalgus on läbi mitmekordsete juugendveranda akende end tuppa keerutanud ja voolab kõrgete kumerate lagedega tubadest läbi valgete kahepoolsete avatud uste mööda korterit ringi, ja nagu sellest veel vähe oleks, kostus kõrvaltoast korterikaaslaste hõrgult kaunist viiuli- ja klaverimängu. Nende hetkeemotsiooniline musitseerimine tegi selle nautlemiskogemuse veel mitmedimensioonilisemaks. Ilu voolas nii mitmest kanalist, see oli tajutav eri meelte kaudu korraga, mis kõik lõpuks üksteist täiustades paisuvalt kokku sulasid, ja ma istusin seal tugitoolis akna all keset päikest ja muusikat ja ilu oma raamatu ja teekruusiga ning surin naudingust ja sündisin uuesti igas sekundis. Kuidas.. kuidas saaks küllalt saada?

Praegugi on hommik. Seekord kohvikruusi, heade kõlarite ja kirjutamisega. Ja nüüd saab tänane annus otsa, kell on pool kaksteist läbi ja ma pean nüüd loengusse minema. Taaskord on mul tunne, et see hommik oli liiga lühike.. palun, hommik, viibi veidi veel.. Pean veelgi varem ärkama hakkama, et neid mu praeguse eluperioodi vaimuseisundiga nii täiuslikult sobivaid varakevadisi hommikuid selles korteris võimalikult palju saaks. Iga hetk on praegu nii imeline, et ma tajun kuidagi eriti teravalt selle ainukordsust ja kaduvust, ja ma olen tänulik, sest see teeb mind ärksaks. Kohalolevaks.

Advertisements

Written by michiko

Kolmapäev, märts 10, 2010 kell 12:49

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s