michiko

kojujõudmisest

leave a comment »

Päike keerutab tänaval kuldseid vahtralehti ja sasib juukseid. Sees on nii mahedalt soe, ükskõik, et kuradisillal istuda külm on. Need pargid, need puud, need sillad ja mäed ja jalgrattad, igal pool on jalgrattad, igal pool on tudengid. Ülikoolielu on tänavateltki näha, mitte peitunud ühistransporti ja autodeisse.

Kuidas rääkida sellest salapärasest kohast puitmajadega alleede vahel, kus väljas on ööd nii malbelt tasased ja sees sisemused täis nii kirglikult voolavat elu? Kuidas rääkida õhtutest verandal veini ja filosoofilise kirjutamise kodutöödega? Kuidas rääkida neist kõige armsamaist tänavaist, kus avatud aknaist kostub pillimängu, kus iga maja on isenäoline, kus asuvad väiksed imepärased sekkarid, kus jalutades tekib ülev tunne ka kõigest kujutlusest, kui palju nende tänavate vahel on peidus lugusid, millest paljusid keegi enam kunagi ei taipa jagada, millest paljusid keegi enam kunagi oska kuulata? Kuidas rääkida hommikupäikesest läbi kolme kihi juugendveranda  aknaruutude ja purpurselt veinipunaste mustriliste kardinate – see on see pilt, mis avaneb, kui avan silmad oma voodis mustast satiinist linade vahel neil hommikuil, kui taevas pilvitu, ja kuidas mitte rääkida, et isegi päikesepuudusest pole lugu, kuna mu maailmatupehme tiigrimustriline hommikukasukas teeb piisavalt sooja pai, ja.. kuidas see kõik mind innustab ja kannustab.

Kuidagi erakordsel viisil suutsin ma sattuda nii õigesse kohta, et tunda sellest rääkimise vähetähtsust. See üleminek on olnud nii sujuv, nii õige, nii loomulik, nii nauditav, et ma ei tunnegi vajadust seda väljastpoolt selgitama hakata. Võtsin kätte ja kolisin end poolsalaja Tartusse kesk Karlova romantikat ja kommuunielu, ja kui küsida minult miks, kuidas, kuhu, kellega, mis hea pärast, millal, jne.. läheb mul tükk aega enne kui ma aru saan, kuidas selliseid asju saab üldse küsida. See käik tundub nii loomulik ja omane, et mulle kohe ei meenugi, miks keegi võiks üldse midagi sellist küsida.

Ma olen õnnelik, motiveeritud ja armunud. Tartu pärast, tänu Tartule ja Tartusse.

Advertisements

Written by michiko

Pühapäev, september 27, 2009 kell 6:39

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s