michiko

tule, tõmba monumentidelt valge riie

leave a comment »

See koguneb ja koguneb ja koguneb ja, tuleb välja, et mitte lihtsalt ei varju salaja kaugel, vaid hoopis küpseb. Salaja kaugel. See on nagu ma oleks end ühel unisel teisipäevaõhtul telefoniga rääkides endalegi märkamatult suvalise paberitüki peale kritseldama jäänud ning kõne lõppedes enda eest ootamatult avastanud midagi arusaamatut, kuid müstiliselt paeluvat. Ometi kadus see paber kuhugi asjade hunnikusse laual ning tuli välja alles järgmise sessi ajal, kui meeleolu loomiseks lauapind korda seada oli vaja. Kuigi see oli ilmselt hea, sest see kindlustas, et mõneks eksamiks õppimist edasi lükates mõne telefonikõne ajal jälle seda kritseldust täiustama jäin, ja aja jooksul sellest algselt suvalise mõttetu paberitüki peal hakkas kujunema midagi omamoodi kaunist. Midagi sellist, mille peale ma aeg-ajalt satun ja imetledes nautima jään.

Seal on peidus nii palju aja jooksul kogunenud unistusi. Hinge poeb soe tunne, natuke kõditav, natuke salajane, natuke guilty-pleasure. Ma vaatan, ja ma näen ilu ja helgust, pühapäevhommikusi naeratusi kohviaroomistes tubades. Ma vaatan, ja näen siirast õnnelikkusest säramist. Sellist, mis paneb pidevalt naeratama, sest sa lihtsalt ei saa sinna midagi parata, sa ei oska lõpetada. Sellist, mis paisub ja paisub ja ei mahu enam hinge ära ning otsib muid väljundeid.

Vaid üks pilk, ja ma näen seda kõike. MINA näen. Aga ma olen pimedaks löödud mingist kõhus sisikonnaga ameerika mägesid mängivast irratsionaalsest maeisaasinnamidagiparata tundest, mis õõvastavalt meenutab armumist, ja ma tean, et see ei ole see, mida teised seda kritseldust vaadates näevad. Võib-olla mõni teine näekski vaid suvaliste märkmetega paberil mingit segast kritseldustekogumit, ma ei tea.

Nüüd ma olen jõudnud punkti, kus edasi kritseldamine tundub vale. Ma ei taha enam.. see justkui oleks valmis. Ja nüüd ma istun siin, süda on paha, kõhus keerab, kõnnin halenärviliselt mööda tuba ringi, ahmin õhku ja samal ajal hõljun õhus, ma ei näe kritseldust, ei, ma näen poolt maailma. Kas ma tõesti olen üksik hull, kes näeb olematut? Ma pean seda pilti sulle näitama, ainult see veel annaks mulle rahu. Kui sinagi näed seda, mida mina, siis mind ülejäänud maailm ei huvitagi. Sinuga koos võin ma pealegi kritselduses poolt maailma naudingut nägev pühapäevahull olla.

Tule ja vii mind meie hulluse taevasse. Või, palun, vähemalt lase mul kukkuda põrgusse, kus kritseldus põleb tuhaks ja tolmuks.

Advertisements

Written by michiko

Reede, juuli 10, 2009 kell 10:59

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s