michiko

mida kõike leidub mu arvuti unustatud kirjutiste kaustas:

leave a comment »

Kõige magusam üksiolek tuleb pärast pikaleveninud seltsingut. Ma tahan lahti saada sellest vanast taagast. Ma ei taha lõpetada jälle mingite vanade armastuste kaisus, see on vaid mingi mõttetu unelm, mingi heapaha kooslus, umbes nagu see tunne, kui liiga palju oled head kraami söönud. Ma olen mingis.. punktis.. Külm on naha vahel. Ma tahaks.. neid ma ei taha. See lihtsalt kujuneb nii sujuvalt.. nad tulevad ning see strange familiarity ja koosolemise lihtsus toimib mingil hetkel, ja isegi alkohol ei võtaks ära seda teadmist, et pole mõtet, ja ma tean, et sel pole mõtet, ja ma panen vastu nende tundepuhangutele, aga ju siis mu poolkülm suhtumine mõjub mängima kutsuvalt, sest ega kaua ei pea ma nende võludele vastu ikkagi. Selles hetkes on ju armas. Nii lihtne on vanu aegu meelde tuletada. Ning ma tean.. ma tean, et kui nemad oleks see külmem pool, siis tekiks minuski huvi, et just kui hüvasti on nad minuga jätnud.. ja ma läheks ka torkima. Piire katsuma, niisama.

Räägitakse sellest kohmetult imelikust järgmisest hommikust. Aga see rikub asja mõnu, jätab õhku imeliku maigu ega pole seda väärt. See on võimalik ära jätta, kui õnnestub tabada see õhkõrn moment kui öö on möödunud, kuid hommik pole veel alanud. See hetk, mille jaoks pole määratlevat sõna, täis kõditavat unevlevarmast õnnelikkust segatuna pisut erutava pohhuistliku iseteadlikkusega; tunda nii palju ja mitte midagi välja öelda sõnades, vaid lasta sellel endast välja kiirguda, ja täita õhk meie kahe salajaste lainetega, ja vaikida ja teineteist mitte puudutada ja end imelikult tunda; või vastupidi, tunda palju, aga samal ajal end nii kindlalt tundes, et suuta kerge südamega tulistada teist nende ammu meeles mõlkunud raputavalt teravateemaliste küsimustega, mis võivad kogu ilu ja võlu ja hetke kerguse sekundiga tuhandeks lõikavaks killuks lennutada, aga siiski mitte hoolida, sest kõik võiduga saavutatav on kaotuse riski väärt ja rohkemgi.

Need on erilised hetked. Need, ja nendele järgnevad – hüvastijätud. Hüvastijätud, milles pole piiskagi tõde, sest suurima tõenäosusega on tõde see, et me ei kohtu uuesti mitte üheski lähitulevikus, aga me jätame hüvasti nagu me kohtuks varsti jälle. Neis pole tõde, sest me käitume kui armastajad, kuid armastajad ei käituks nii nagu meie. Neis pole tõde, aga siis me seda ei tea. Siis me olemegi armastajad ja kogu maailm kuulub meile. Alles õhtuks võib saabuda arusaamine, miks see salaja põgenev hüvastijätt nii jumalikult ilus oli ja miks pärast seda üksiolek nii kuratlikult magus oli.

Advertisements

Written by michiko

Reede, märts 13, 2009 kell 3:08

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s