michiko

kui saavutused vihjavad nõrkusele

2 kommentaari

Kui inimesed filosoofialoengus elu mõttest rääkides midagi oma eluga jälje jätmisest lalisevad, siis ma ei suuda välja mõelda kas ma puudusin sel päeval, kui jäljejätmisvajadust jagati, või olen ma ainus, kellele näib see soov elus midagi Olulist korda saata lihtsalt tunnustusvajadusena.. et saaksid patsutada oma ego sellega, et teiste arust teed sa midagi, mis on tähtis ja kasulik või misiganes. Iseenesest ei suuda ma praegu sellest ka aru saada, kas seda öeldes olen ma silmakirjalik või mitte. Ei saa öelda, et ma poleks edev, ma ei ütlegi seda, samuti ei saaks ma öelda, et mulle ei meeldiks saada tunnustatud millegi eest, mida ma hästi teen ja millesse ma ka ise usun.  Kuid ei, suudan end ehk kaitsta, sest asi pole mitte niivõrd tunnustuses eneses, kui põhjustes miks seda tahetakse.

Olgu, ehk see, mida ma silmas pean, tuleb paremini välja natuke teises olukorras. Kuidas on lood sellega, kui mõni loodab, et temast räägitaks ja teda tunnustataks pärast tema surma? Selle kuulsuse hõngu ta ise enam ei tunne, sest ta ise ei ole enam elus, mis vahet sel siis on? Ahjah, muidugi – see vahe, et elus olles saab ta toita oma enesehinnangut lootusega, et ta võib olla niivõrd äge tüüp, et teda ja tema tegusid mäletavad ka järgmised põlved. Seega, ma arvan, et mul poleks midagi selle vastu, kui inimesed tunnistaksid, et nad tahvad olla osavad ja tublid ja tunnustatud selleks, et neil oleks lihtsam endasse uskuda. Selge see, enesehinnangut peab hoidma ja see on selleks üks viis, aga mul läheb süda pahaks, kui ma kuulen kedagi rääkimas, et ta tahab täiesti isetutel põhjustel tunnustatud maailmaparandaja olla. Bullshit. Isegi kui ta oleks nõus olema maailmaparandaja anonüümselt, ise sellest väidetavalt kasu saamata. Sel pole mingit vahet, sest tema ise teab, et ta teeb midagi üllast või mis iganes ja seetõttu ta tunneb ennast paremini.

Me kõik oleme egoistid, me kõik tahame end hästi tunda. Vahe on ainult igaühe enda ettekujutuses sellest. Isetust pole olemas. On vaid inimesed, kelle arust on aktsepteeritav teistest teerulliga üle sõita, ja teised, kes tunnevad end selle tõttu halvasti ja seepärast väldivad seda.

Tegelikult jõuab kõik välja selleni, et mind häirib, kui inimesed ei mõtle sellele või ei tunnista seda, mis põhjustega nad tegelikult üht või teist tahavad või teevad.

Ühtlasi.. ma usun, et kui ma tunnen oma vajadusi juuretasandil, siis oskan ma ka neid suunata ja neile rahulduse leida lihtsamatel viisidel, ilma et ma peaksin selles nii väga teistele lootma. Lihtne näide.. kui ma tean, et ma vajan kindlustunnet ja tahan tunda end kuhugi kuuluvana, siis ma leian mingid minust olenevad asjaolud, mis mulle selle tagavad, sest ennast ma saan usaldada, teised inimesed on aga ebakindlam allikas. Ma ju võin küll leida kallima, kes mulle lubab, et temaga olen ma kaitstud ja all that jazz, aga sel juhul on mu kindlustunnet väga lihtne õõnestada. Kuuluvustunde jaoks võin ma muidugi samastada end eestlastega või kasvõi mingi usugrupiga, aga ma pean meeles pidama, miks ma seda teen. Ja et kui mu allikaga midagi juhtub, siis sellest pole viga, sest alati saab leida uue allika..

Näib, et enamasti vaid nõrgad tahavad näida tugevana. Edukana. Olulisena. Just nagu nii mõnigi kõhn inimene on kõhn kuna ta ei suudaks end rohkemate kilodega ilusana tunda, mistõttu talle tundub saleda joone hoidmine nii eluliselt hädavajalik, et tal pole mingi probleem end selle eesmärgi nimel rangel režiimil hoida. Tundub ju loogiline? Kui ta oleks 15 kilo raskem ja tunneks end niimoodi ilusana, siis tal ei oleks ju nii suurt motivatsiooni neid kilosid kaotada.. Samamoodi nagu ebakindlus paistab välja sellest, et inimene näib liiga alati tugev, ja enesekindlal inimesel pole mingit probleemi oma nõrkuste välja näitamisega.

Lõpetuseks, ma usun, et on võimalik olla nii tugev ja nii eneseteadlik, et tunda end kindlalt, kodus, väärikalt ja rahulolevana maailma teises otsas ilma nime, tunnustuse ja  omandita, saades oma kuuluvustunne sellest, et tunnetad end osana loodusest, osana universumist.. Olla mittekeegi ja tunda end väärtuslikuna.

Advertisements

Written by michiko

Kolmapäev, detsember 17, 2008 kell 8:28

Posted in mõttelend

2 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. hear, hear!

    ma enda puhul avastan sageli seda.. kuuekümne neljandat äärmust.
    vehklen oma nõrkustega nii suurustlevalt ringi, et olen ringiga tagasi nõrk. :)

    circles are nice.

    komatoos

    Kolmapäev, detsember 17, 2008 at 8:38

  2. braavo, see oli ilus!

    saadan ka paarile sõbrale lingi, kes võibolla ise ei loe

    ole mõnus

    lulu

    Kolmapäev, detsember 17, 2008 at 10:55


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s