michiko

you belong more than a kilometre above sea level

3 kommentaari

Teate neid hajameelsusele kalduvaid inimesi, kes mõnikord upuvad oma mõtetesse nii ära, et ei pane enam midagi ega kedagi tähele, ja siis nendega kontakti saamiseks tuleb mitu korda nende nime hõikuda ja õlga togida? Neid, kes armunud peaga kirjutavad eneselegi märkamatult teksti mingi sõna asemel tema nime ja avastavad selle alles hiljem? Selliseid situatsioone võib olla igasuguseid. Minuga igatahes pole selliseid asju igatahes juhtunud (ja kui ongi, siis nii vähesel määral, et mulle pole isegi meelde jäänud). Väiksena ma pidasin selliseid asju eriti ägedaks ja lootsin iga kord, kui ma kellegi tema mullist tagasi kutsusin, et minuga juhtub ka kunagi nii. Ma isegi üritasin neid hetki teeselda. Aga kuna see kõik oli ikkagi võlts ega andnud päris asja mõõtu välja, siis lõpuks ma pidin leppima, et olen selleks ümbritsevast liiga teadlik. Ma kuulen, kui mind hüütakse, ja ma märkan, kui minuga räägitakse, ja ma tean, mida ma kirjutan. Mul oli kahju, et minuga ei juhtu selliseid naljakaid asju, et ma otsin oma seljakotti, kui see mul seljas on.

Ma pole ammu sellest mõelnud. Praegu tundub muidugi naljakas, miks tahtsin ma hajameelsem olla? Sest, pagan võtaks, erinevalt tuulepeadest ei unustanud ma peaaegu kunagi teadlikult midagi tegemata, kuhugi minemata, ma ei kaotanud oma asju ära igale poole.. Päriselt. Ma olen ülivähe asju kaotanud, ja näiteks telefoni, rahakotti või võtmed või pangakaarte või raha.. selliseid asju pole ma kunagi kaotanud.

Seega, kujutage ette mu imestust täna hommikul, kui ma hakkasin oma paberpäevikusse sissekannet tegema hakkasin ja kirjutasin kuupäevaks 26. juuni.

:|.

Juuni?! I wish, et juuni! I WISH, ET JUUNI! Ja talve ebameeldivatest külgedest rääkimise asemel kirjutan hoopis sellest, kui palju rohkem elus ma end tunnen, kui õues on inimlikud temperatuurid. Nii palju rohkem elus. Kõik on palju vahetum ja paitavam ja vähem piiratud. Pole miljon kihti riideid ja salle ja mütse ja talvesaapaid ja tänavad pole kaetud lörtsi või jääga, miski ei takista mul paljajalu mööda muru või munakivitänavaid joovastuses keksida või terve öö õues olla või jalgrattaga sõita, mida saab ainult suvel, sest palju riideid ja jäine tuul ei sobi kindlasti kokku minu jalgrattasõitmisnaudingutega, sest ma tahan tajuda tuulekest oma nahal ja juustes, ja jahedal ajal muutub sõites tuul minu vastu tõeliseks külmrelvaks. Ainult suvisel poolaastal saan ma kuuvalgel ööl otse voodist rõdule nautlema hõljuda, ainult siis saan ma olla ekstaatilises naudingus keset sooja paduvihma, käed laiali sirutatud, läbimärg ja kuratlikult õnnelik.

Ei.. ei. See on täiesti naeruväärselt pisike osa sellest, miks (minu silmis) inimlikud välistemperatuurid võimendavad minu elusolemisnautimuse tajusid lõpmatult.

Aga muidugi, ma ei eitagi, et suur paks kohev valge lumi pole südantsoojendavalt kaunis. On küll. Ja loomulikult, Austria Alpides ma jumaldan lund nagu igal pool mujal jumaldan soojust. Austria on mu lumeparadiis.

Advertisements

Written by michiko

Kolmapäev, november 26, 2008 kell 3:48

Posted in mõttelend

3 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. pean piinlikusega tunnistama, et kuupäevi (ja nädalapäevi) olen rohkem, kui viisakas oleks valesti kirjutanud. mõned korrad isegi mitu korda valesti (avastad, tõmbad maha, kirjutad uuesti ja jälle valesti).
    täna loengus märkmeid tehes pidi kellegi Dirk Mingi nime üles kirjutama.. keegi raadiotüüp.. mõni aeg hiljem, kui olime sellest tüübist rääkimise lõpetanud, lugesin uuesti oma märkmeid ja olin Dick Mingi kirjutanud :D. hirmus piinlik hakkas.

    tahaks mu tagahoovis muru peal salatit süüa :)

    Ave

    Reede, november 28, 2008 at 12:16

  2. pagan! sinu tagahoovis sinihallitusjuustu ja seemnetega rohelist salatit süüa .. vot see oleks suurepärane.

    hello, mr mingi dick

    michiko

    Pühapäev, november 30, 2008 at 1:30

  3. Ma olen küll jube hajameelne ja unustas pidevalt midagi ära ja ajan segi. Aga seda seisundit on tegelikult hirmus lihtne saavutada – kraba endale jube palju mingeid tööasju, mida peab lakkamatult meeles pidama ja ei tohi omavahel segi ajada ja juba hakkavadki elu väikesed pisiasjad meelest ja segi minema. Kõigest kaks kirjutamata lugu, mille deadline ohtlikult uksele koputab ja juba sa otsidki hullunult taga päikeseprille, mis on sul parasjagu laubale lükatud:)

    Punane Hanrahan

    Pühapäev, november 30, 2008 at 2:35


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s