michiko

sõnadeta mõistmine

leave a comment »

Tasa.. olge kuss. Ma olen nii pilves, täis jalust nõrgaks võtvat surisevat rahuldust… Praegu tundub ajuvaba, milleks narko? Selle mõju isegi ei kesta kaua.. seevastu mina olen hommikust saati pilves. Ma justkui ujuks maailmas, hõljuks nagu millimallikas. Kõik hea on nii intensiivne, värske õhu tuuleiil viib jalgadelt kandevõime ja ma hõljun, täiuslikuna tunduv muusikajupp võtab silmalaud võbelema ja pilgu pahupidi, jogurti jumalik kooresus on nagu tuhande nõelaotsaga keelepinnale torgatud nauding. Ka ventilaatori tasane mühin vaikuses mõjub omamoodi armsalt. See surin.. muudab mind ülivastuvõtlikuks ning samal ajal lülitab välja kõik sõna-laadsed häälitsused. Neid ei ole enam olemas. Kõne ei kuulu sellesse maailma… See ei tähenda, et see maailm vaikne on. Sellesse surinasse sobib kõik, mis on oma olemuselt väljendamine, toored emotsiooni väljendavad häälitsused, mis on sõnadeks ümber töötlemata. Samas, muusika sobib ka, ja ehk sobiks kõnegi, kui seda kuulata kui muusikat. Nautida häälikuid, kuid mitte need häälikud algselt põhjustanud emotsiooni liiga suurte kadudega sõnadesse tõlkimist.

Samas võiks siis küsida, et miks saab sellest kirjutada, kui rääkida surinas ei saa.. Siinkohal tahaks lisada lõigu Aldous Huxley Islandist.. “We merely ask them to attempt the impossible. The children are told to translate their experience into words. As a piece of pure, unconceptualized givenness, what is this flower, this dissected frog, this planet at the other end of the horoscope? What does it mean? What does it make you think, feel, imagine, remember? Try to put it down on paper. You won’t succeed, of course; but try all the same. It’ll help you understand the difference between words and events, between knowing about things and being acquainted with them.” Selles emotsioonis ei saa rääkida, aga sellest emotsioonist saab rääkida. Kirjutada isegi pareminigi. Kadu on loomulikult, aga emotsioonist väljapoole suunatuna ei ole sel enam tähtsust.

Surinaliselt pilves on nii ekstaatiline olla. Ma vajun sellesse surinasse ning sulan natuke ümbritsevaga kokku, sellest saab osa mu sisemaailmast. Hääled samamoodi, aga hääldatavad sõnad jäävad arusaamatuks.. ma ei kuule sõnade tähendust, vaid neid häälikuid ja nende kõla; ma tajun seda, mida väljendab hääletoon, mitte häälikutest moodustuvate sõnade kokkulepitud tähenduste sõnumit. Sellegipoolest ütlevad veelgi rohkem mitte enam sõnade ja lausete hääletoon, vaid juba lihtsalt häälitsused. Puhtamalt.

Vabakslastud keha oskab kõige paremini naudingut väljendada. Tal on selleks terve hunnik parimaid vahendeid.

Advertisements

Written by michiko

Neljapäev, oktoober 16, 2008 kell 7:30

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s