give me the sound

Kui su neli aastat vastu pidanud suurepärased kõrvaklapid (mitte sinu süül) katki lähevad ja su vend sulle kaheks nädalaks laenuks antud heade kõrvaklappidega Pariisi sõidab ja sa ühel kaunil hetkel avastad, et sul pole kõrva toppida mitte midagi nööbilaadset peale iPodi kõrvaklappide, siis võib väga vabalt juhtuda, et sa avastad seda, mida minagi. Nimelt.. need iPodi kõrvaklapid tapsid muusika ja selle vähese kohvimasinast läbilastud heli, mis nad täisvõimsusel produtseerida suutsid tappis ümbritsev müra. Keerasin volüümi põhja, istusin tühjas bussis ja kuulda oli ainult mingit muusika haisu.

Õudne. Kolm lugu hiljem mu kannatus katkes ja ma toppisin pleieri sama targalt kotti tagasi ja läksin poodi uusi kõrvaklappe otsima.

Järgmine kord, kui ma oma pleieri välja julgesin võtta, siis juba uute Denoni kõrvaklappidega, mis on nii head, et ma ei suutnud isegi muusikale kaasa elada, lihtsalt istusin seal tuima näoga, mokk töllakil ja avastasin kõiki neid uusi mõõtmeid sellel muusikal, mida ma kogu aeg kuulan. Ja kõige vingem on see, et nende klappidega ei ole mul helitugevust vaja keerata üle ühe kolmandiku täisvõimsusest (no igal juhul maksimaalselt poole peale). Nüüd ma muiglen siin mõnuga, mõeldes neist muusikanautimise kordadest, mis mul ees seisavad mu uute valgete sõpradega. Hea..