michiko

naudingutajust

leave a comment »

Login end wordpressi sisse ja hakkan uut postitust kirjutama, kuid peatun ja jään mõtlema. Muigan. Millest ma kirjutan? Jälle sellest, et elu on mõnus? Hahahaa, peaaegu kõik mu kirjutatu saaks kokku võtta umbes sellega, et igast pisiasjast saab naudingut välja võluda, kas pole? Võib-olla ei ole, aga praegu igaljuhul tundub nagu oleks nii.

Kuid midagi pole parata, sest just need on just need momendid, mida ma tahan jäädvustada, sest jäädvustamine mitmekordistab elamust. Jäädvustades elan ma seda emotsiooni uuesti ja uuesti läbi, kõigepealt seda kirja pannes ja hiljem üle lugedes.. ning teisedki, kes loevad, saavad sellest osa. Ütleb ka üks vana tarkusetera, et see, kes sõnades midagi taaselustab, elaks justkui kaks korda. See taaselustamine ei ole põhjus MIKS ma kirjutan, aga see ilmselt mängib oma rolli valikus MILLEST ma kirjutan.. Sest loomulikult tahan ma oma maailmas suurendada selle osakaalu, mida ma kõrgelt hindan. Ma ei ütle ‘hea’ või ‘positiivne’ või ‘kasulik’ või ‘mõnus’. Ma ütlen ‘kõik see, mida ma kõrgelt hindan’, ning minu arust on seda palju lihtsam defineerida kui näiteks eelmist nelja hinnangut. Ma siiani ei kavatse väita, et hea ja halb kuidagi selge ja reaalse tähendusega sõnad on.. sest nad ei ole. Aga sellest olen ma juba rääkinud.

Mulle meeldib pilves olla ja kaifida, absoluutselt, kõik need parimad aistingud, mõnus mõnulemised ja muu selline, kuid mu naudinguarmastus ei tähenda hedonismi. Igaljuhul vähemalt mitte seda, mida selle sõna all tavaliselt mõeldakse. Minu omamoodi eesmärgiks on püüda võimalikult palju selge peaga pilves olla, mingeid aineid tarbimata trippida. Jah, mõnikord käivad sigaretid ja kohv ja vein või õlu sinna juurde, aga see ei ole üldse mingi eeldus selleks. Purjus võib olla ka õhust, muusikast, headest mõtetest, üksiolekust, kaksiolekust, võõraste inimeste pilkudest, sõnadest, oo jaa, sõnadest!, voodilinade puudutusest vastu nahka, purjus magamatuse uimasusest, purjus kohviaroomist, purjus heaollast, visuaalselt ilusatest piltidest,  purjus tegemata töödest, purjus soojast suveöisest õhust, pisidetailidest, trippida saab vist ükskõik mille piisavalt pingsast jälgimisest… tunnetada, kuidas su jalad liiguvad kui sa kõnnid, tajuda kotirihma oma õlal, tajuda tuules lehvivaid juukseid, nautides seda, et ei ole seda, mida sa ei taha, et oleks… jalutada.. tajuda.. tunnetada nüansse. Olla purjus sellest kuidas sume sügispärastlõuna päike paistab silma ja kuidas see peegeldab asfaldilt soojalt vastu ja kui ägedaid varjude vaatemänge ta tänavasillutisele korraldab ja kui ilusalt värvib ta kõige piirjooned helendavaks.. sa näed vaid inimeste kujusid ja seda kuidas nende piirjooned helendavad, kuidas inimeste pead on tumedad kerad, mida tumedast taustast eraldab kiirgav päikesevalgus… uppuda selle vaibi võludesse.

vaib

Ja seal ma jalutasin keset ilu, päike paistis silma, muusika pani mind jalutades end oma kehaga väljendama, nagu ikka.. silmad poolkinni, omas mullis, vahepeal kaasa lauldes, vahepeal liigutustes läbi elades seda naudingut mu sees.

Ah, ja veel, mis puudutab närvi minemist, siis.. seda ma eriti tihti ei viitsi. Midagi vihata ka ei viitsi, sest viha on nii iseendaga vastuollu minev emotsioon – enamasti see, mis on võimeline viha tekitama, ei ole viha väärt. Vihaga kulutan ma üldiselt vaid iseennast.. kasutu. Elu on meile kandikul ette kantud ja ma siiani keeldun uskumast, et see on juba eos täis kasutuid kannatusi. Ka teised skeemid on võimalikud. :).

Advertisements

Written by michiko

Pühapäev, oktoober 5, 2008 kell 10:26

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s