michiko

eluolunüansid

leave a comment »

Noku, Plektrum, von Krahl ja oodatav diskussioon: (kas me elame) õnnelikes linnades? Vaibid on mõnusad. Saabusime täpselt nii vara, et saada viimased parimad kohad, ning samas nii hilja, et üritus hakkas üsna kähku pihta. On ju mingi “õige aeg” selleks, et kuhugi jõuda.. mul on tunne, et me tabasime seda täpselt.

“Lava” oli mõnus – suur pehme diivan ja vanaaegne laualamp kõrval. Üks korraldajaist rääkis tükk aega parajalt eestlaslikult halvas inglise keeles üritusest ja festivalist üleüldse. “Oh, and about the house rules.. well, there aren’t any.” Ma ei suutnud ära otsustada, kas see eestiinglise keel häirib mind või on selles midagi ehk ilusatki.. aga igal juhul sai see hakkama mu tähelepanu haaramisega ja lõpus kuulasin ma sisu asemel vormi. Ükskõik. Lavale saabusid hoopis Erko ja tema semu ja nemad rääkisid Uuest Maailmast. Assotsiatsioonid andsid kogu kremplile ainult vaibi juurde ja tänu neile imesin ma sellest etteastest välja poole krahlitäie chilli rohkem kui muidu.

Mul oli nii hea olla, et ma tahtsin sinnasamasse pingile külili keerata ja magama jääda – just nii kodune ja loomulik oli kõik.

Pärast neid ma ütlesin, et ma võiks kasvõi kohe praegu koju minna, sest ma olen oma elamuse kätte saanud. Minu silmis on see magus kompliment.

Järgnes esineja Soomest, kes seal umbes sarnast projekti viljeleb ning EKA poisid oma mõnusalt eluhuumoriste projektidega. Ja eks ole.. linna ja üldise eluruumi igakülgse kujundamine ja olemus on minu arust tohutult põnev ja sellel on väga oluline roll inimese elule. Selles peitub nii palju.. aga sellest mõni teine kord. Igal juhul, kuulata mõttearendusi, mis üritavad asju paremaks teha.. soe tunne tuleb sisse. Inspiratsioon ja motivatsioon saavad õhku.

Kontrastina sellele üritusele järgnenud kunstnike sõnavõtud, juba  enne mille algust suunati meid lava ette istuma, sest palju rahvast oli ära läinud ja kunstnikud on kapriissed ning neil on publikut vaja. Jätkus õhkõrna pinevusega, sest näha oli, et kunstnikke häiris baari pool seisvate inimeste rääkimine ja vähene publik. Aga siis kui tehnikaga paar konarlikumat kohta tekkis oli näha, kuidas üks neist lausa kaotas oma chilli-oleku enesevalitsemise ja hakkas nägusid tegema. Nad tundusid sellises kontekstis ehk lausa veidike snoobid ja see mõjus kummaliselt. Vahepeal üritas üks neist seda kihvti vanaaegset lampi diivani taha ära peita ja tõstis seda ringi. Ju talle ei sobinud.

Aga! Ma küll ei mäleta, mis tema nimi oli, aga mõned mõtted, millest ta rääkis: Kui ütled, et mingi muusika on igav, siis kuula seda kümme minutit. Ja kui sa ikka veel arvad, et see on igav, siis kuula kakskümmend. Kuula kasvõi tund aega, ja ühel hetkel see ei tundu sulle enam igav. Iga heli on meile müra niikaua, kuni me sellele ei keskendu. Tänapäeval tehakse muusikat nii, et seda oleks hea iPod’ist kuulata – kasutatakse kõrgeid ja madalaid helisid, keskmisi aga vähem, et me kuuleksime ka läbi muusika seda müra, tänavamüra, mis näiteks võib hoida meid auto alla jäämast.

Ma küll ei tea, kuidas tegelikult on sellega, mis puudutab ipode ja muusikat, aga äkki selles peitubki mingi uba?

Advertisements

Written by michiko

Teisipäev, september 9, 2008 kell 11:54

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s