michiko

öös

leave a comment »

Ma leban keset ööd voodis ja loen raamatut. Keset ööd. Mitte “keset ööd” vaid keset ööd. Ma olen peaaegu uinumas, sest kell on juba.. vara? Uni on. Haigutan. Peaks raamatu käest panema, peaks.. Uni..

..ja järgmisel hetkel avastan ma end keset öist pimedust, kuid mu ümber ei ole öine tühjus taevaruumis, vaid mahedalt paks piimjas udu. Täielik tuulevaikus. Selline tunne on nagu keegi oleks maailma mute-nuppu vajutanud. Nii vaikne ja liikumatu on, et mõtted ei julge lennata. Unisuse mõttelahjus on jäänud, kuid unisuse tajud on asendunud aistingute absoluutse tundmisega.

Ma leban keset magusat sooja piimasuppi. Selline tunne on, sest tänavalampide valgus kumab udus ja see valgustab kõike. Ükskõik, et sellest hoolimata on pime. Õhk tundub troopiliselt soe ja ma leban keset pimedust, mille ümber on piimasupirõmgas, ja suitsetan just täpselt õiget vaibisigaretti. Mul on eriliselt vaba olla, kuigi ma ei suuda otsustada, kumb on täidlasem – kas soe öö või vaikus. Vahet pole, mõtlesin. Mina olen vaba. Vahet pole, mõtlesin, ja märkasin, et olen alasti. Naljakas.. sellega on see, et kui miski häirib, on lihtne öelda mis, aga kui kõik on õigesti, siis ei märkagi.. siis on lihtsalt hea. Ja mul oligi lihtsalt hea. Otse soojast voodist alasti veel magusamalt sooja suveöösse.. see oli loomulik. Vaba. Ma tajusin kõike, ma imesin seda seda sisse takistamatult kogu oma ihuga, katmatult, kogu vaimuga. Instinktiivselt, naudingus, tajun.

Advertisements

Written by michiko

Esmaspäev, august 18, 2008 kell 2:00

Posted in naudingutaju, visuaal

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s