michiko

tsiv

leave a comment »

Ei öid, ei päevi. Ikka veel ei ole. Vaatad küll, aga leiad vaid segase unenäo. Millega see algas, ei mäleta, ja kuhu jõudis, mäletada ei taha. Ootad. Mõtted justkui selgineks, aga võib-olla sa lihtsalt loodad seda nii väga, et sa näed, mida näha tahad. Kui sa üldse midagi näed. Ootad. Sul on seljas vaid pisut liiga suur öösärk ja sa sirutad oma jalgu kõval puidust lamamistoolil. On selge öö ja natuke jahe, kõik on kaetud niiskusega. Sa võtad natuke mugavama asendi, lükkad juuksesalgu silmadelt ja toetad käsivarred lõdvalt käetugedele. Peopesad jäävad rippu, üks taeva ja teine maa poole avatud. Rohutirtsud. Öine pimedus hägustab varjud taamal kokku.

Advertisements

Written by michiko

Laupäev, august 9, 2008 kell 1:58

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s