michiko

5 raamatut

leave a comment »

Blogides liigub igasuguseid üleskutseid ringi, aga see viie mingil põhjusel olulise raamatu oma oli esimene, mis lausa kutsus mind ka osalema. Lapseõlve, “Bullerby lapsed” ja muu sellise jätan ma välja ning alustan umbes sealt, kus mu mina pisut selgemaid piirjooni võtma hakkas. Ja loomulikult pole see mingi esiviisik ega midagi, vaid mingi instinktiivne valik nendest, mis mul parasjagu kodus olemas on ja laenuks pole.

Üks. Kaur Kender “Ebanormaalne”

See oli esimene raamat, millesse ma armusin. Aga nagu minu ja armumiste puhul ikka, läks selleks aega. Algus venis ja raamat jäi mõneks ajaks pooleli, kuid ühel hetkel käis klõks ja ma olin lummatud. Ma muudkui lugesin ja mulle tundus, et enam geniaalsemaks minna ei saa. Ma vaimustusin selle stiilist ja sina-formaadist. (Ja ma siiani kahtlustan, et mu kalduvus tihti ainsuse teises pöördes kirjutada on just sealt tulnud.) “Ebanormaalne” jäi pikaks ajaks selleks raamatuks, mida ma sirvlugesin alati, kui mul suuremat elujanu doosi vaja oli. Töötas iga kord.

Viimasel ajal see raamat mulle väga tihti kätte ei satu, aga siiani on ta selline raamat, mida lugedes upun sooja tunde sisse, mille ilusad kohad mu vallutavad. Viies peatükk lausa eriti.. Mmmõnus. Ja oma “Ebanormaalset” laenan ma ainult ja ainult kõige-kõige parimatele. Ja kui ma ta ära laenan, siis ma tunnen temast puudust. Mulle meeldib tema kohalolu mu voodipeatsi raamaturiiulis.

Kaks. Ükski raamat pole minu ellu nii kummalisel viisil tulnud. Me jalutasime Diaga kuskil sadama piirkonnas ja meiega tuli rääkima mingi, kui mu mälu ei peta, poolpime asotsiaalne vanem naisterahvas ja hoiatas meid deemonite (või millegi samalaadse) eest. Ta rääkis, et ta oli 1984. aastal näinud unenägu, et varsti muutuvad kõik inimesed kurjadeks deemoniteks (või millekski samalaadseks) ja et nüüd ongi see õudus kätte jõudnud. Ta oli äärmiselt kummalise olemisega inimene ja ajas meile parajalt hirmu nahka. See oli Väga imelik olukord.

Lõpuks saime me, pisut šokis neiud, temast lahti. Me ostsime karbitäie šokolaadikomme ja istusime üsna mahajäetud kohta mere äärde. Muidu vaikselt veepinnalt kostis sulpsatus, nagu keegi oleks kivi vette visanud, kuid seal ei olnud kedagi peale meie. Ning kumbki meist ei saanud parasjagu teise märkamata kivi viskamisega tegeleda. Sättisime end istuma ning assortiikommikarpi avades leidsime, et ühe kommi pesa on tühi.. justkui see avamata karbist puudu olev komm oleks olnud see, mis just vette lendas.. kummaline jada jätkus. Me arutasime äsjatoimunud kokkupuudet selle naisterahvaga ning ühel hetkel ilmus Dia näole pilk, mis andis märku mingist pähe tulnud üllatavast mõttest. Ta oli hetke vait, ning küsis siis, mis aastal see naine toda ettekuulutavat unenägu oli näinud. Ma vastasin, et 1984, ja ta võttis selle peale kotist välja samanimelise raamatu. Jah, George Orwelli “1984”. (Just for the reccord… sellest kui palju absoluutselt sürreaalseid ja müstilisi asju meil kahel koos juhtunud on.. sellest saaks raamatu kirjutada. Ainult et see raamat paigutataks ulme-riiulisse.)

Kolm. Hermann Hesse “Stepihunt”

Sest… “Aga see pole see ütlus, mida ma mõtlesin – oodake – siin ta on! Niisiis: “Enamik inimesi ei taha enne ujuda, kui nad seda oskavad.” Eks ole vaimukas? Loomulikult ei taha nad ujuda! Nad on ju sündinud maa, ja mitte vee jaoks! Ja loomulikult ei taha nad mõtelda; nad on ju loodud elamiseks, ja mitte mõtlemiseks! Jah, ja kes mõtleb, kes teeb mõtlemisest peaasja, see võib selles osas kaugele jõuda, aga ta vahetab siiski maa vee vastu ja kunagi ta ikka upub!”

Aga tegelikult.. sest see annab nii palju energiat, paneb mõtted voolama metsiku kiirusega ja olen naudingust pilves. Simply put.

Neli. Jeanette Winterson “Kehale kirjutatud”

Sõnademäng nii nauditav, et paneb mõnust nurruma. Ei.. mõmisema? Midagi, mis jääb nurrumise ja oigamise vahele. Mmmmmmmm… jah. Uputav ja ilus.

Viis. Liv Ullmann “Muutumine”

Sel imelihtsal põhjusel, et sedasama kapsastunud raamatut lugedes taipas mu ema, mis mulle nimeks panna. Tänu sellele raamatule ei ole mu nimi mitte Kristiina või Maria või Kadi või Triinu või Eva või Jaanika või Liisi või Annika või Kärt või Teele, vaid hoopis … . Ja ma ei tea, mis tunne on suhelda kasvõi ühes seltskonnaski kellegagi, kellel oleks samasugune nimi nagu minul. Ja ma olen oma nime eest tänulik.

Advertisements

Written by michiko

Laupäev, august 9, 2008 kell 12:09

Posted in raamat, visuaal

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s