michiko

päikesest kuuni

leave a comment »

Nagu puhkuseajale kohane, käib minu elu praegu päikese järgi. Hommikuse lehelugemise kõrvale tehtud vanaema aia piparmündiga roheline tee ei jõua laual päikese käes seistes piisavalt ära jahtuda, sest enne jõuab ajaleht loetud saada (või on asi selles, et suvel on lehed õhemad?). Aga pole viga, sest rõdul raamatu seltsis muutub tee veelgi kosutavamaks. Kui päike vaikselt ära keerama hakkab ja vaheldust tahaks, siis on paras aeg näiteks muru niita või ratast pesta, sest maja ei ole veel muruplatsi ja päikese vahele jõudnud. Pärast mõningast ringitoimetamist hakkab pärastlõuna läbi saama ja õhk pisut jahedamaks minema ning siis on paras aeg teha päeva esimene kohv ja läpakaga nüüdseks varjulisele rõdule ronida.

Siis, kui ma olen jõudnud kõik mugavaks äraolemiseks vajalikud asjad lamamistooli vahetusse lähedusse tassida ja end mõnusalt sisse seadnud, on aeg avada rüperaal ning teha blogituur ja  natuke kirjutada, kõrval auramas värske kohv… ja selline olukord nõuab loomuliku jätkuna sigaretti. See on täpselt õige hetk suitsetamiseks. Paraku, paraku.. ei mängi välja, kui sa elad koos suitsetamist mittetolereerivate inimestega. Aga see sobiks siia.

But hey, stop, wait a minute! Naljakas, kui tihti ma tegelikult olen kirjutanud suitsetamisest ja selle nautimisest. Tegelikult ma isegi ei ole igapäevane suitsetaja, ma olen… vaibisuitsetaja? Ma ei tea, mulle ei jää lihtsalt muud üle, sest ma ei taha olla mittesuitsetaja ja regulaarne veel vähem. Ma tahan võtta selle parima osa mõlemast grupist. Ma ei taha olla üks neist  mittesuitsetajatest, kellele suitsetajad kogu aeg ette jäävad. Ma tean mõnda, kes näiteks murrab ära iga suitsu, mis talle käeulatusse satub. Kujutage seda ette mõnel peol või seltskonnas.. sellega ei saavuta midagi peale pahameele. Jah, see on üks äärmus. Aga teine äärmus on ilmselt sama halb.. Mõnikord on hea ahelat lasta. Ja siis nädal aega mitte ühtegi suitsu teha. Kuidas kunagi. Mul on see vabadus ja ma naudin seda.

Suitsupausides on midagi imelist. Mõnikord. Näiteks pidudel, kui suitsetajatel tekib mingi oma seltskond. On mingi selline vaib ja oma teema.

Ma ei tea. Mõni hetk lihtsalt on nii õige suitsetamiseks. Näiteks praegu. Vahepeal on kätte jõudnud öö ja ma olen tagasi siinsamas rõdul. Nüüd on mu kaaslaseks tähistaevas ja siristavad rohutirtsud. Majakaaslased magavad ja nüüd ma neid sellega enam ei häiri. Nüüd.. sellesse hetke sobib see imeliselt.

(Ma omandasin vahepeal ühe laptopi, mis on enne mind kuulunud juba kolmele inimesele, aga vahet pole, tegelikult see töötab, väikeste defektidega, aga siiski. Piisavalt hea, et sellega rõdul saaks kirjutada ja muud ma ei tahagi. Ja ma avastasin, et rüperaalil kirjutamise kõrvale sobib suits tõesti imeliselt.)

Advertisements

Written by michiko

Reede, august 1, 2008 kell 12:01

Posted in mõttelend

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s