michiko

pisiidee

leave a comment »

Ma hakkasin kodust lahkuma ja võtsin jalgratta käekõrvale, panin oma koti korvi, muusikamängija koos kõrvaklappidega taskusse ja jalutasin tagaaiast värava poole. Tänavale jõudes seisatasin, et muusika paika sättida, kuid mida taskus pole on kõrvaklapid. Kukkusid ehk kuskil aias maha? Peab otsima minema. Aga ratast ei saa ju ka üksinda tänavale jätta.. Mu ratta väärtus rahaühikutes võib küll tühine olla, kuid mu omanäoline vanakoolikas kaunitar on mulle liiga armas, et temaga mõttetult riskida. Temaga seostub nii palju ulmeliselt imelisi mälestusi, lugusid, armastust ja seiklusi. Ja nii ma seisan sellel kõrvalisel inimhingedest tühjal tänaval koduaia ees. Tunnen natuke rumalanagi, sest – mis ikka juhtuda saab? Ma ei pea isegi silmast teda laskma. Olgu peale, ma astun aeda sisse ja lippan tuldud teed tagasi. Märkan musta pundart maas endast seitsme meetri kaugusel koera nina ees, korjan selle üles ja teen kiired sammud tagasi tänaval seisva rattani. Hakkan juba kergendatult hingama, kuid märkan ehmatusega, et selle kiirustamise tulemusel oli  taskust lendu tõusnud ka minu pleier ning see lebas julmal killustikul.

Vahemärkusena pean ütlema, et ma hoian oma selliseid asju üsna pedantlikult. See on koht, kus saab näha ratsionalisti minus. Ma pole selline tüdruk, kes loobiks vihasena oma telefoni või paneks kotis pisielektroonika ja võtmed ühte sahtlisse. Mulle ei meeldi, kui asjad on mõttetult defektiga. Ning mu pleieril ei olnud isegi märki mingist kulumisest.

Ja seal see lebas. Killustikul.

Ma lähenesin ja korjasin ta üles. Kaks häirivalt selgelteristuvat kriimu-täket keset ekraani.

Ja teate, mida ma nägin? Ma ei näinud defekti. Ma nägin armastust. Ma nägin armastust, sest mu pleier oli kukkunud, sest ma üritasin hoida oma ratast. Mingis mõttes oli sümboliseerisid need ohu tõttu kiiremad sammud armastusakti, ning selle tagajärjel tekkinud vigastused ei ole lihtsalt defektid. Neil on mingi lugu, mingi tähendus. Ja nüüd oma kahe kriimuga muusikat mängivat kaaslast vaadates on sees pisikes soe tunne.

Need võivad küll olla materiaalsed asjad ja kogu lugu võib peituda vaid vaevuhoomatavates nüanssides, mida paljud ehk ei märkakski, kuid minus silmis ei tee väiksemõõdulisus iial tunnet, ideed või ilu vähem väärtuslikuks.

Advertisements

Written by michiko

Teisipäev, juuli 29, 2008 kell 4:55

Posted in naudingutaju

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s