michiko

kirjuta

with one comment

“Since James Joyce,” he said, “we have known that the greatest adventure of our lives is the absence of adventure.”

/…/

“Are you writing it for your children? As a family chronicle?”

He chucked bitterly: “For my children? They’re not interested in that. I’m writing a book. I think it could help a lot of people.”

That conversation with the taxi driver suddenly made clear to me the essence of the writer’s occupation. We write books because our children aren’t interested in us. We address ourselves to an anonymous world because our wives plug their ears when we speak to them.

You might say that the taxi driver is not a writer but a graphomaniac. So  we need to be precise about our concepts. A woman who writes her lover four letters a day is not a graphomaniac. She is a lover. But my friend who makes photocopies of his love letters to publish them someday is a graphomaniac. Graphomania is not a desire to write letters, personal diaries, or family chronicles (to write for oneself or one’s close relations) but a desire to write books (to have a public of unknown readers). In that sense, the taxi driver and Goethe share the same passion. What distinguishes Goethe from the taxi driver is not a difference in passions but one passion’s different results.

Graphomania (a mania for writing books) inevitably takes on epidemic proportions when a society develops to the point of creating three basic conditions: (1) an elevated level of general well-being, which allows people to devote themselves to useless activities; (2) a high degree of social atomization and, as a consequence, a general isolation of individuals; (3) the absence of dramatic social changes in the nation’s internal life. (From this point of view, it seems to me symptomatic that in France, where practically nothing happens, the percentage of writers is twenty-one times higher than in Israel. Bibi is, moreover, right to say that looked from the outside, she hasn’t experienced anything. The mainspring that drives her to write is just that absence of vital content, that void.)

“The book of laughter and forgetting” Milan Kundera

Oh, ja mida ütleks ta blogide kohta? Nii on võimalik isegi tunda nagu saaksid kõik korraga. Ühest küljest just nagu su isiklik jobukast, kuhu kõikvõimalikke mõtteid kirjutada ja sõpradele lugemiseks anda, teisest küljest on aga need müstilised numbrid külastajaloenduris, mis annavad tõestust mingitest tundmatutest silmapaaridest, kes su ruumis ringi vahivad. Sa saad ikka öelda, et “ma kirjutan endale” ja samal ajal nautida tunnet, et keegi on sinuga. Kuigi selge on see, et nad ei kirjuta endale, sest muidu nad kirjutaks sahtlisse või teeks oma blogi privaatseks. Üldiselt on blogimine äärmiselt põnev nähtus. Pluss veel see interaktiivne ja elav külg, igaüks saab sellest osa võtta, muuta, edasi arendada. Aga blogide omamoodi olemust peab arvestama ka, vastasel juhul võib pikki näppe saada.

Kusjuures, minagi olen mõned oma kirjad sisse skänninud. Miks? Ükskord pärast kirja saatmist tundsin ma kaotusvalu. Ma panin sinna kirja nii palju endast ja saatsin minema, inimesele, kelles ma siis veel eriti kindel ei olnud. Peaaegu nagu oleksin tüki oma päevikust ära kinkinud. Sellised olukorrad teeb kirjutistest koopia omamine palju lihtsamaks, sest sa vähemalt saad üle lugeda, mis mõttelendusid sa teisele avaldasid. Kuigi jah, koopia olen ma teinud vaid paarist kirjast. That said, ma otsisin neid oma arvutisügavustest tükk tükk aega ja.. mida pole, seda pole. Ma üldiselt hoian oma arvuti väga korras ja organiseeritud, pealegi on mul kõigest mitmes kohas varukoopiad, aga.. müstika. Kuhu kadusid kirjad? Äkki.. aga tegelikult mulle natuke isegi meeldib, et ma neid praegu üles ei leidnud.

Advertisements

Written by michiko

Laupäev, juuli 26, 2008 kell 1:01

Posted in mõttelend, raamat

Üks vastus

Subscribe to comments with RSS.

  1. Kuigi selge on see, et nad ei kirjuta endale, sest muidu nad kirjutaks sahtlisse või teeks oma blogi privaatseks.

    Ma arvan, et on ka neid inimesi, kes siiski kirjutavad endale. Või vähemalt püüavad bloogis kirjutada pigem endale kui avalikkusele. Ja need on ka kõige paremad bloogid mu meelest. Kahjuks selliseid blooge jääb aina vähemaks ja asemele tulevad nivelleeritud lahjad ja igavad bloogid.

    Kirjutada endale, kuid avalikult, on kõige raskem, ma arvan. Niisama sahtlisse kritseldada on jube lihtne, aga kirjutada bloogi siiralt on palju keerulisem. Sest kas ei nõua see suuremat eneseületust? Kuid samas on sellest ehk ka palju rohkem kasu. Ning lugejale on ilmselt huvitavam ka.

    MD

    Esmaspäev, juuli 28, 2008 at 12:29


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s