michiko

igatsuse magushapu kaste

leave a comment »

Miks meenutab juulikuuöine tühi maantee mulle sind, me kooseksisteerivad ekstaase kui käed taeva poole sirutatult vändates kilomeetreid selja taha lennutasime. Kuidas sidusid sa mu mälestustes nii ilusaid asju endaga.. nüüd ootan suvisel vabaõhukontserdil artisti geniaalsust jälgides lavaltoimuva nautimise asemel võimalust tajuda hoopis seda, kuidas sina seda naudid. Nii palju ilu. Ja natuke seda, mis minu silmis eristab sind teistest.. jooned, mida inimestes otsin, kuid leian harva.

Miks sa läksid? Miks oled sa ära? Kas ma tahan, et sa poleks läinud? Kas ma tahan, et sa tuleksid tagasi? Ei taha ju. Ei taha või? Meie lugu ei saanud ju veel läbi. Me sinine raamat on täis tühje  lehti. Lehti, mille sirvimine  tekitas kunagi sisse sooja ettekujutuse kõikidest me seiklustest, mis sinna kord jäädvustatud saavad. Seal on kirjas vaid sissejuhatus, kümmekond lehekülge päris algusest. Ma tundsin palju rohkemat tulemas kui selline veider lõpp. Sellest hoolimata on pisike kahtlus, et ehk see lugu ei olnud kunagi mõeldudki lõpuni kirjutamiseks. Et võlu  peitub just selles, et ei tekkinud küllastumust, külma ammendumist, ja magusad ettekujutused jäid alles.

Ma tahaks sulle kirjutada ja tänada selle eest, et sa suudad mind panna tajuma, tundma ja mõtlema kuni lõppfaasini välja. Sa paned mu kirjutama. Ja see tähendab mulle palju. Ma tahaksin sulle seda öelda, kuid ma natuke kardan, et sa ei mõista. Et selliseid asju lugedes jääks sulle vale mulje. Jah, ma võin veeta tunde sulle oma peas monolooge pidades või igatseda sinu olekut enda läheduses või hoopis nädal aega sinust üldse mitte mõelda või olla täiesti teadlik su hunnikust puudustest.  Jah, aeg-ajalt ma igatsen sind, aga see ei tähenda tingimata, et ma sind tagasi ootan. Ning see omakorda ei tähenda tingimata, et ma ei tahaks. Potentsiaal on vist alles. Kuigi ma mäletan väga selgelt, millise üledoosi ma sinust viimati sain.. ära sõites ma tundsin end nagu idioot, kes mitu korda samasse ämbrisse astub ja vanu asju surkima läheb. Aga see polegi nii oluline.

Tähtis on, et sa andsid mingi skaala, mingi materjali, mälestusi ja kogemusi, millest õppida. Selle eest olen ma tänulik, kuid ma kardan, et kui ma seda sulle räägin, siis see paratamatult tekitab sinus mingeid arvamusi  minu ootuste kohta või pisut ebamugavaid olukordi. Ma ei ole kunagi tahtnud, et sa teeks midagi kuna sa nagu peaks, sest sa arvad, et ma ootan seda – nagu need kõned enne uinumist, mille ajendiks ei ole enam lihtne tahtmine, vaid harjumus, millega kaasneb väikestviisi kohustuse tunne. Head-ööd kõnesid ei tohiks iial teha ilma siira tahtmiseta, millele on raske vastu panna.

Kas sa mõistaksid? Sina… sa ju peaksid selliste asjade tähendust õigesti nägema. Ja nüüd on minu ees järjekordne hirmutav dilemma: kui sa tõesti saad aru, mida ma mõtlen… siis kuidas sain ma sinusuguse käest lasta? Ning teisest küljest – kui see mõistmatuks jääb, siis kuidas ma sinus nii paljut nägin?

Advertisements

Written by michiko

Teisipäev, juuli 22, 2008 kell 5:43

Posted in mõttelend

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s