michiko

it’s hard to argue when you won’t stop making sense

4 kommentaari

Oo seda väljastpoolt tulevate kohustuste vaba suvepuhkust. Milline nauding eksole, mulle, kes ometi on nii andekas kõikide nende kohustuste eest põgenema asendustegevustesse – kusjuures asendustegevus võib olla tegelikult isegi raskem või tüütum, aga vähemalt mitte kohustuslik, ja seega nauditavam. See põgenemine ei ole absoluutselt ainult idiootne, minu arust on see täiuslik käivitav jõud, sest üht tegevust edasi lükates saan ma sada seitseteist muud asja tehtud.

Praegu on paraku mu ainsaks kohustuseks on see sisemine sund, mis tahab, et ma Elaksin, Elaksin, Elaksin, teeksin, mis pähe tuleb ja naudiks seda, loeks, sest just praegu on mul võimalus päevad läbi teed juua ja lugeda neid kümmet pooleliolevat või alustamisttahtvat raamatut, joonistaksin või nokitseksin sisekujunduse kallal või disainiks endale omanäolisi raamaturiiuleid, et mu raamatud enam igalpool toanurkades, lauaserval ja trepiastmetel hunnikutes ei seisaks. See sisemine sund, mis “käsib” mul teha neid asju, mida ma tahan, ainsaks kriteeriumiks kõige nautimine, ja mis oleks rahul kui ma, pagan, kasvõi ööd läbi sõpradega lihtsalt tühja laseks.

Kõlab roosiliselt, aga viimastel päevadel olen ma aeg-ajalt tabanud end püherdamas väikestviisi depressiivses enesehaletsuses, enesetunne lähenemas mingile illusioonile, mida mõni ebakindlam inimene võib nimetada väärtusetuse- või nõrkusetundeks. Juhtub mingeid hetki, kui pilk jääb justkui kinni põrandapinnale, tekitades kujutelma, et vahel karusselli keerlemine võtab hoopis keerdtrepi kuju ja, vaadates allapoole, märkad vaid seda kuidas trepp kaugustes vajub sügavikku.

Ma tean, millises õhkkonnas mu päevad peavad mööduma selleks, et ma pärast rahul oleks, et mul poleks sellist täiesti mahavisatud aja tunnet. Ning ei, see ei kattu sellise ringitormaja puhkuse stereotüübiga, et vaja ürituselt üritusele joosta või mis iganes, kuna “see on täisväärtuslik puhkus” kuigi inimene ise seda Tegelikult ei pruugi üldse nautidagi, aga ta ei saa niisama päevi maha magada ka, sest tegevusetus on ju aja raiskamine, hah. Aga võib-olla jäin minagi vahepeal kinni oma õhkkonna-ettekujutuse kasti ning see omakorda tekitas minus ehtsa trotsi, mis pani mind põgenema ei kuhugi mujale kui iseendale auku kaevama, vanu haavu katki kiskuma ning nendes toikaga surkima. See on ju parajalt sobiv asendustegevus nautimisele. Või ei, samas on selles maaslamaja löömises ka annus masohhistlikku naudingut.  Ja võib-olla on selles trikitamises süüdi hoopis ei midagi põnevamat kui lihtne hormonaalse tsükli mõjud ajule. Võib-olla pole mu elus piisavalt palju emotsionaalset rollercoasterit olnud ja ma sellepärast toodan mägesid. Whatever the reason, one thing is for sure – see eneseahistamine on idiootne kast ja sellega peab tegelema. Ning nüüd, kui ma olen vahepeal veidi põhjas käinud ja sellega jagelenud ning sellest natuke välja ujunud, on mul tagasi see mõnus progressitunnetamise rahuldus, mida ma naudin.

Allakäigud on paganama huvitavad, sest neid läbi elades ja nendest väljapääsu otsides avardub mõttemaailma haare, mis omakorda tekitab mõnus püherdamise tunde.

I’m grateful for shit to put up with because it’s such a teacher.

Advertisements

Written by michiko

Laupäev, juuli 5, 2008 kell 3:02

Posted in mõttelend

4 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. jah.. allakäigud on head, kui nad tiibu ära ei kärbi.
    kui kõik kogu aeg hästi oleks, ei saaks sellest kohe kindlasti nii nauditavalt aru, kas pole?

    Ave

    Esmaspäev, juuli 7, 2008 at 2:44

  2. Ma ei tea, minu silmis ei ole head ega halba sellises mõttes, et “praegu läheb halvasti (või hästi)”. On mugav nauding ja raskem nauding, mis see-eest jällegi on kaalukam. Kui kogu aeg on lihtsalt imeline, mis sel viga, eksole. Aga kui vahelpeal tunned end jalge alla trambituna, siis on vaja teha mõttetööd ja end uuesti püsti ajada ning sellest on võimalik nii palju õppida, see annab sulle nii palju, et see ongi selline.. pisut keerulisem nauding. Huvitavam.

    michiko

    Esmaspäev, juuli 7, 2008 at 11:25

  3. Laps, loe hakatuseks Harri Jänese Allakäiguspiraal läbi ja siis tuleme rõõmsalt teema juurde tagasi.

    Kiku ja Kaku

    Reede, juuli 11, 2008 at 12:27

  4. Njäu.. bullshit. Ma usun oma teooriasse ja nii kergelt ma sellest ei loobuks.

    michiko

    Pühapäev, jaanuar 4, 2009 at 4:48


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s