michiko

lõpukirjandilõpustkirjandist

leave a comment »

Tuleb välja, et just paar õigekirjaviga oli see, mis lahutas mind ja kirjandi sadat punkti. Nii et 93 punkti tuli. Aga samas olen ma õnnelik, sest mind häiriks palju rohkem, kui ma oleksin kaotanud punkte sisu või stiili pealt. Ning arvestades, et ma kirjutasin enimkirjutatud teemal, kasutasin riskantset ülesehitust, kirjutasin viimased kaks lõiku viimase 25 minuti jooksul otse lennult ega jõudnud oma kirjandit isegi üle lugeda ning lahkusin klassist eelviimasena viimasel minutil, siis … =D.

Üldiselt sel kooliaastal suutsin ma päriselt ära lõpetada ja esitada vaid.. umbes kolm kirjandit, sest mind kohutavalt ahistas see stampvorm, kuidas Tuleb kirjutada, mida meile peale suruti. Ma mäletan üht proovikirjandit, kui ma olin kaheksa tundi ühe kirjandi taga istunud ja lõpuks ma üritasin aru saada, kuidas kurat üldse on võimalik kirjutada kirjandit, kui kõik on korraga võimalik ja võimatu, kui kõik on täpselt see, mis sa pähe võtad, kui sa pole kindel, kas maailm su ümber üldse olemas on või on see ainult illusioon su peas ja sa ei saa mitte midagi väita tundmata vajadust ära seletada ka sulle kohe pähe kargavad sada agat. Mul oli nende kohustuslike kirjandikirjutamistega alati see refleks, et ma tundsin end nii kasti surutuna, et mul oli vaja saada nii kastist välja kui võimalik – see tähendas seda, et ma lõpuks arutlesin selle üle, kas tool on tool ja kas maailm on olemas, ja see ettesöödetud nii-öelda objektiivne reaalsus tundus sama reaalne kui ulme. Sellised mõtted peas on üsna võimatu kirjutada kirjandit, mis sobib sinna vormi nii, et samal ajal saab kõik öeldud.

Mingil hetkel ma aga mõistsin, et see formaat on nagu trellidest seintega kast, ning et kõige targem oleks üritada sellega rahu sõlmida, õppida ülesande täitmise ajaks puuri varbadega sobituma ja muuta oma mõtted piisavalt paindlikuks, et nad sinna kuidagi sisse mahuks.

Lõpukirjandiga jäi aga igatahes hea tunne sisse, sest ma küll püsisin kirjandiformaadi piirides, aga mu inner rebel sai, mis ta tahtis – ma ei kasutanud stampülesehitust ega mingit üldiselt-üksikule sissejuhatust, näidetena ei kasutanud ma ühtegi kooliprogrammis olevat kirjanduslikku allikat ega kirjandiõpetuses soovitatud varianti, ma ei pidanud midagi kasti surumiseks pastakast välja imema ja avaldasin just oma arvamust.

Igatahes, ma olen oma 93 punktiga rahul, sest sisu, stiili ja vormi eest sain ma ikka maksimumi. Ning kirjandi tulemus on minusugusele paratamatult pisut olulisem ja südamelähedasem kui teised eksamid. Kuigi naljakas mõelda iseenesest, et ma sain inglise keeles rohkem punkte kui eesti keeles.. aga olgu, need pole väga võrreldavad eksamid tegelikult.

Advertisements

Written by michiko

Kolmapäev, juuni 18, 2008 kell 11:01

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s