michiko

turning points

leave a comment »

Ma pole kunagi olnud see neiu, kes vahiks sentimentaalseid filme ja kurbade kohtade ajal nutaks. Mul pole vist iialgi mõne filmi ajal isegi pisar silma tulnud, ja selle all mõtlen ma päris pisaraid, mitte lihtsalt sellist silma märjaks minemist, nagu siis juhtub, kui õues on väga tuuline. Täna aga leidsin ma ühel hetkel end seismas keset kino ja keset rahvatunglemist – iga avatud kassa järel oli pikk ja paks järjekord, teate selline, et ei ole enam isegi aru saada, millise kassa järjekorras sa täpselt seisad. Kell oli mõned minutid enne kolme ja mu film pidi algama kell kolm, tabloo näitas, et viimased järelejäänud kohad lähevad nagu soe sai ja rahvast oli murdu. Saan sellele seansile või ei saa? Seisin seal ja mõtlesin, et kui ma sinna kohe ja praegu piletit ei saa, siis on selle filmi jaoks mõni teine aeg ja koht. Nautisin elu pisikesi keerdkäike, faktoreid, mis ei olene minust, aga mis suunavad mu tegevusplaani.

Jah, järjekord lõpuks jõudis minuni ja hoolimata peaaegu väljamüüdud saalist sain ma täpselt sellise istekoha, mille oleksin valinud ka siis, kui saal oleks tühi olnud. (Miks inimesed tahavad istuda taga ja keskel?) Imeline. Ma ei tea, milles peitub Sex & the City fenomenaalsus, kuid mulle see igatahes mõjus. Ma istusin saalis, naersin ja nutsin korraga ja vaheldumisi, kogu filmi vältel, ei saanud üle. I got Carried away. Ja siis seal pisarsilmi emotsioonipöörises istudes ma mõtlesin, et.. Maybe there is a turning point for every girl. I, the girl who never cries while watching movies, was watching a movie and crying.

Yes. I do feel like there really is a turning point. Even more likely though, that there are quite a few of them.

Niipea, kui filmi lõputiitrid jooksma hakkasid, hakkas jooksma ka õrnas valges kaharas seelikus mina, ja järgmisel hetkel istusin ma ühes tühjas välikohvikus päikese käes, toetasin oma paljad sääred järgmisele toolile ja süütasin sigareti. Välikohvik oli ilmselt tühi, sest õues oli meeletu tuul, asjad lendasid. Inimesed ei jalutanud, vaid tõmbasid käed keha ligi ja kõndisid kiirelt sellises piinatud poosis, mis ütles, et nad tahavad võimalikult kiiresti siseruumidesse pääseda. Mis puutub minusse, siis tugevat tuult ma ei salli. Lisaks kõigele muule raskendab oluliselt ka jalgrattaga sõitmist – minu viisi saada ühest kohast teise. Samuti rikub igasugune õhuliikumine minu suitsuelamust, ruumis suitsetamine on oluliselt nauditavam kui õues, isegi tuulevaikse ilmaga. Aga seal ma istusin, keset tuuletormi, pikad juuksed lendamas igas ilmakaares, nii et isegi näha polnud võimalik. Olukord, mis on nii häiriv, kuid ometi oli see kõik absoluutselt õige, mitte miski poleks saanud mu naudingumomenti kõigutada. Pea tühi häirivatest mõtetest ja täis uusi ideid. Jumalik kohting iseendaga.

Just siis, seal istudes, näpud sügelemas ja sõnad peas keerlemas, sain ma aru, et mul tõesti on vaja seda läpakat. Sest need jutud ja mõtted, mis vajavad väljundiks paberi ja pastaka asemel klaviatuuri, peavad saama oma võimaluse. Võimaluse jäädvustuda kujul, mis neile kõige omasem, et säiliks nende algupärane aura.

Advertisements

Written by michiko

Esmaspäev, juuni 9, 2008 kell 7:00

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s