michiko

i rode my bicycle ♪♫

leave a comment »

Oh neid teatud piirkondi ja kellaaegu linnas, kus šansid teatud inimestega kokku põrgata suurenevad. Seal nendel aegadel liigeldes on oht, et kasvõi vilksamisi ligilähedast inimkuju mööda minemas nähes jätab süda löögi vahele – mis sest, et uuesti vaadates sa ei leia enam midagi, mis isegi võis tunduda sarnane. Ja kui suur on tõenäosus, et sa tegelikult ka päriselt mõnele sellisele inimesele sisse jooksed? Ma ei mäleta, et minuga kordagi seda juhtunud oleks. Vist. Aga see ei loe, ehmatada saab ikka. Ja.. no mõnes mõttes mõnus ka, need jutid mis seest läbi käivad teevad elu põnevamaks.

Kuid mis eristab need, kellesarnaseid kujusid mu isepäine silm tänavalt otsib? Mõnega seob hunnik häid mälestusi, mõnega aga kõigest mõned üürikesed tunnid, mõni neist on kunagine crush ja mõni peaaegu võõras. Mis neid siis ühendab? Nad ehk kõik kummitavad kuskil mu mälusoppides ringi. Mõned lausa nii, et ma isegi tähele ei pane. Mõned on pigem end ammendanud ja teised loodetavasti alles hakkavad pildile jõudma.

Põnev valik igal juhul.

Advertisements

Written by michiko

Kolmapäev, mai 28, 2008 kell 11:46

Posted in mõttelend

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s