michiko

i rode my bicycle ♪♫

leave a comment »

Oh neid teatud piirkondi ja kellaaegu linnas, kus šansid teatud inimestega kokku põrgata suurenevad. Seal nendel aegadel liigeldes on oht, et kasvõi vilksamisi ligilähedast inimkuju mööda minemas nähes jätab süda löögi vahele – mis sest, et uuesti vaadates sa ei leia enam midagi, mis isegi võis tunduda sarnane. Ja kui suur on tõenäosus, et sa tegelikult ka päriselt mõnele sellisele inimesele sisse jooksed? Ma ei mäleta, et minuga kordagi seda juhtunud oleks. Vist. Aga see ei loe, ehmatada saab ikka. Ja.. no mõnes mõttes mõnus ka, need jutid mis seest läbi käivad teevad elu põnevamaks.

Kuid mis eristab need, kellesarnaseid kujusid mu isepäine silm tänavalt otsib? Mõnega seob hunnik häid mälestusi, mõnega aga kõigest mõned üürikesed tunnid, mõni neist on kunagine crush ja mõni peaaegu võõras. Mis neid siis ühendab? Nad ehk kõik kummitavad kuskil mu mälusoppides ringi. Mõned lausa nii, et ma isegi tähele ei pane. Mõned on pigem end ammendanud ja teised loodetavasti alles hakkavad pildile jõudma.

Põnev valik igal juhul.

Advertisements

Written by michiko

Kolmapäev, mai 28, 2008 kell 11:46

Posted in mõttelend

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s