michiko

kooli lõpusirge paistmas

leave a comment »

Viimasel ajal on jälle peas igasugu uusi mõtteid ja avastusi, nii nauditavalt põnev on tunda silmi avanemas ja aru saamas. Minu õnn, et see ei saa kunagi otsa saada, sest eluaeg on nii või teisiti liiga lühike, et kõike avastada. Õnneks. Noh, üks võimalus muidugi on – muutuda rahulolevaks köögiviljaks ja end kaitsta oma turvalisse tsooni, see vist ongi mu suurim hirm, ja siis võib inimene hoiduda värskendavatest raputustest. Aga ma tahaksin öelda, et ma parema meelega hüppaks ise tundmatus kohas vette, kui naudiks kaldal pimedust, aga ma pead ei anna. Ma arvan, et vahepeal me kõik naudime seda mugavust. Aga vähemalt ma üritan seda vältida.

Praegu on päikseline laupäevahommik. Esmaspäeval pannakse välja keskkooli lõpuhinded. Teisipäeval on lõpukell. Minul on aga praegu aeg selleks viimaseks pingutuseks nende hinnete nimel, sest minu legendaarne kohutav võime kõik viimasele minutile jätta on tekitanud mulle umbes 29 viimast asja, mis vajavad ära tegemist. Nii et mind ootab töökas nädalavahetus – ja see on minu jaoks midagi uut. Kahjuks. Aga vähemalt kogu toimuv on mind natuke raputanud, ja ma olen õnnelik, et see raputus vähemalt praegu toimus, mitte veel hiljem.

Nii et ma hoidun kahetsemast ja kurtmast, et ma veetsin oma gümnaasiumiaastad sellises koolis, kus mind, kergesti kõikvõimalikest asjadest huvituvat ja teadmishimulist noort, suutis demotiveerida peaaegu kõik selle kooliga seonduv. Välja arvatud noh.. tänu paarile üksikule heale õpetajale filosoofiatunnid ja saksa keel. Kirjandus ka, sest hoolimata õpetajast, on materjal lihtsalt paeluv. Ma ei saa midagi parata, et ma tunnen end koolitarkuste valdkonnas uskumatult rumalana. Kunagi mainisin ma isale, et ma olen koolis oma klassis alati üks targemaid olnud ja ta ütles selle peale: “Nojah, aga see, et sa lollide keskel kõige vähem loll oled, sind veel targaks ei tee.” Hah, jah, mitte, et ma end kunagi ilgelt targaks oleks pidanud, ja mitte, et ma arvaks, et koolitarkus ongi tarkus, aga – oleks siiski võinud natuke rohkem hariva ja haritust väärtustava keskkonna otsida nendeks aastateks. Ma ei saa jätta mainimata legendaarset eriti arusaamatu näoilmega kommentaari mu klassivennalt, kui ma vahetunnis üht mitte kohustusliku kirjanduse raamatut lugesin: “Misasja, sa loed sada VABATAHTLIKULT vä? :|”. Which, I guess, sums up pretty well, kuidas meie kooli õhkkond asjadesse suhtub.

Aga! Don’t find fault, find a remedy, ütles Henry Ford, ja nüüd ma hakkan kirjandit kirjutama.

Advertisements

Written by michiko

Laupäev, aprill 19, 2008 kell 10:46

Posted in mõttelend

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s