michiko

kopenhaagen!

leave a comment »

Ma armastan, et Kopenhaageni tänavad on täis kõikvõimalikke ägedaid jalgrattaid, seda jalgrattakultuuri. Kopenhaagen on Euroopas Amsterdami (uhh, Holland, love it) järel teine igapäevaste jalgrattakasutajate hulga poolest (Amsterdamis 40% & Kopenhaagenis 37% elanikest). Ja ma ar-mas-tan vanakoolirattaid. Ausalt öeldes ma vahepeal ainult sellega tegelesingi, et otsisin eriti kifte rattaid ja üle pika aja andsin tuld oma fotopisikule, nii et suurt midagi muud ei näinudki. Kopenhaagenis on nii palju ilusat uut vägevat arhitektuuri, seal on kõik kohad täis ilusat disaini. Isegi igal pool riidepoodides ja mitte nii fancy pants keldrikohvikbaarides ripuvad laes vägevad disainlambid, toolidest rääkimata. Mmm.. ja seal saab nautida nii head kokakunsti, seal on uus valge metroo (ilusam kui muidu Euroopas), mehed on seal stiilsed, bussijuhid ootavad peatuses kuni õige aeg käes, mitte ei kima igalt poolt varem minema, et inimesed ikka maha jääksid pidevalt, ja bussijuhid ei pea paljuks oma teisel pool tänavat jalutavat tuttavat hõiskega tervitada ja naerdes nendega juttu vesta (juhtus mitmel korral) selle asemel, et kibestunud näoga tülpinult bussi juhtida lihtsalt. Kurat, ja kas ma mainisin seda igale poole ulatuvat stiili, disaini, põnevat ja läbimõeldud arhitektuuri? Oh ja kas ma mainisin, et Tivolist ja raudteejaamast kvartali kaugusel olevas hotellis (ehk siis väga keskel), kus kahene tuba on 1200kr/öö, saab hommikusöögilauas lisaks tavalisele buffe-valikule brie juustu, kõrvitsaseemneid, suurepärast pasteeti, kala, kõikvõimalikke saiu-leibu-kukleid (jah, mitte ainult valget, vaid ka igasugu erinevaid tumedaid ja seemnetega variante), erinevaid toorjuustusid, valikut müslide kombineerimiseks pluss erinevaid konservpuuvilju ja jogurteid, mis ei koosnenud ainult suhkrust ja moosist nagu Eestis, rääkimata muidugi igasugu saiakestest. Muidugi oli seal ühes nurgas eraldi lauake säilitusaineid täis kaks nädalat pehme lumivalge saia, marmelaadi- ja nutellapakkidega, juhuks kui sinna peaks sattuma mõni ärahellitatud ameerika põngerjas sattuma – ta ju peab kuskilt oma säilitusainete normi kätte saama, eksole. (Oh neid stereotüüpe.)  AGA, mis tõesti eriline – trummipõrin – seal oli valik päris teepurusid, mida sõela sisse panna, et teed teha! Saate aru, minusugusele hea tee austajale oli see küll tõeline nauding. Ei peagi mingit odavat ja kehva kotiteed jooma… uhh.

Ilmselt läksid mul pooled asjad meelest, mida ma siia pidin märkima, näiteks selle, et igal pool avalikes kohtades ei lastud ainult ühesugust värsket ja kuuma poppi, vaid pidevalt tuli sealt vanemaid vähemtuntud lugusid, mida ma väga armastan. See oli päris mõnus – jalutad mööda poodi vms ja rokid ja laulad kaasa.. Kahju ainult, et Taani asub sellises tüütus jahedas kliimavöötmes, kuhu ma elama küll minna ei tahaks. See tähendab, eks Eesti asub ka, aga siin ma juba elan. Kui ma kolima hakkan, siis igatahes mitte järgmisse sellise ilmastikuga paika. Aga käia meeldib mulle seal ikka.

Advertisements

Written by michiko

Pühapäev, aprill 6, 2008 kell 12:04

Posted in naudingutaju

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s