michiko

lumest

leave a comment »

Üldiselt ei ole ma talve suhtes üldse positiivselt meelestatud. Kogu see külm ja jäised sademed lihtsalt frustreerivad mind üsnagi palju. Ma väljendan end nii leebelt vaid seetõttu, et ma ei leia, et millegi mitte just nii kergelt muudetava vihkamine ja selle üle kirumine on vajalik asi, kui ma end hästi tunda tahan. Sest mida enam me raiskame aega mõttetute negatiivsete emotsioonidega, seda vähem õnnelikumana me end tunneme, eksole. Niisiis, kuigi ma vihkan talve, mis asub madalamal kui Austria Alpides, ja ma jumaldan kevadet ja ma olen oodanud seda nagu mingit uuestisündi juba vägagi kaua ja hoolimata sellest, et see kevad ei tule ega tule ja selle asemel on meil mingi lumetorm, mis mu rõdule poolemeetrise lumekihi on tekitanud ja mis sellest, et ma olen häiritud selle lumekoguse mõjudest mu igapäevatoimetustele, mis igasugu äpardusi kaasa tõid, sellest kõigest hoolimata – sest ma olen pagana agar otsima viise, kuidas end kõigest hoolimata imeliselt tunda, nautida ja midagi uut kogeda – haarasin ma ühel hetkel oma punased suusariided ning punase lumelabida, jätsin oma sooja toa ja armastatud rohelise tee kus see ja teine, ja läksin rookisin terve majaesise lumest puhtaks.

Ja teate, mis ma avastasin? Et see on pagana mõnus viis, kuidas natuke füüsilist koormust saada kui sa trenni minna ei saa, sest sul pole trennikaardi pikendamiseks raha.

Advertisements

Written by michiko

Kolmapäev, märts 26, 2008 kell 11:35

Posted in naudingutaju

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s