michiko

lumest

leave a comment »

Üldiselt ei ole ma talve suhtes üldse positiivselt meelestatud. Kogu see külm ja jäised sademed lihtsalt frustreerivad mind üsnagi palju. Ma väljendan end nii leebelt vaid seetõttu, et ma ei leia, et millegi mitte just nii kergelt muudetava vihkamine ja selle üle kirumine on vajalik asi, kui ma end hästi tunda tahan. Sest mida enam me raiskame aega mõttetute negatiivsete emotsioonidega, seda vähem õnnelikumana me end tunneme, eksole. Niisiis, kuigi ma vihkan talve, mis asub madalamal kui Austria Alpides, ja ma jumaldan kevadet ja ma olen oodanud seda nagu mingit uuestisündi juba vägagi kaua ja hoolimata sellest, et see kevad ei tule ega tule ja selle asemel on meil mingi lumetorm, mis mu rõdule poolemeetrise lumekihi on tekitanud ja mis sellest, et ma olen häiritud selle lumekoguse mõjudest mu igapäevatoimetustele, mis igasugu äpardusi kaasa tõid, sellest kõigest hoolimata – sest ma olen pagana agar otsima viise, kuidas end kõigest hoolimata imeliselt tunda, nautida ja midagi uut kogeda – haarasin ma ühel hetkel oma punased suusariided ning punase lumelabida, jätsin oma sooja toa ja armastatud rohelise tee kus see ja teine, ja läksin rookisin terve majaesise lumest puhtaks.

Ja teate, mis ma avastasin? Et see on pagana mõnus viis, kuidas natuke füüsilist koormust saada kui sa trenni minna ei saa, sest sul pole trennikaardi pikendamiseks raha.

Advertisements

Written by michiko

Kolmapäev, märts 26, 2008 kell 11:35

Posted in naudingutaju

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s