michiko

Jack London “Martin Eden”

2 kommentaari

Täna sattusin seda sirvlugema ja eriti kaugele ei jõudnud, kui juba leidsin midagi, mille ma lihtsalt pean siia postitama. Aga jah, et järgnevat teksti paremini mõista, peaks teadma, et see on 20. sajandi alguse kastisüsteemiga Inglismaal, Martin on lihtne hariduseta madrus ja Ruth on kõrgemast klassist ülikooliharidusega haritlaste perest neiu, kes Martinit soostub harima hakata.

“Võtame näiteks mr Butleri,” ütles ta ühel pärastlõunal, kui grammatika, aritmeetika ja luule olid oma osa saanud. “Tal ei olnud mingeid erilisi eeldusi. Ta isa oli küll kunagi pangaametnik, aga ta oli aastaid tööta ja suri lõpuks Arizonas tiisikusse. Pärast isa surma leidis mr Butler – Charles Butler on ta nimi – end päris üksinda maailmas. Tema isa oli Austraaliast pärit ja tal ei olnud Californias sugulasi. Siis ta läks trükikotta tööle – ma olen teda mitu korda kuulnud seda jutustavat – ja sai seal alguses kolm dollarit nädalas. Praegu on ta sissetulek vähemalt kolmkümmend tuhat aastas. Kuidas ta nii kaugele jõudis? Ta oli aus, ustav, töökas ja kokkuhoidlik. Ta loobus lõbustustest, mida enamik poisse endale lubab. Ta võttis kindlalt nõuks iga nädal nii ja nii palju kõrvale panna – ükskõik millest ta ka pidi ilma jääma, et seda summat säästa. Muidugi hakkas ta peagi teenima rohkem kui kolm dollarit nädalas, ja sedamööda kuidas ta palk tõusis, pani ta ikka rohkem ja rohkem kõrvale.

Päeval ta töötas, õhtul käis õhtukoolis. Ta vaatas alati tulevikku. Hiljem õppis ta õhtukeskkoolis. Juba seitsmeteistkümneaastaselt sai ta trükiladujana head palka, aga ta oli auahne. Ta tahtis karjääri teha, mitte lihtsalt ülalpidamist teenida, ja lõppeesmärgi nimel tõi ta hea meelega ajutisi ohvreid. Ta otsustas valida õigusteaduse ja tuli isa büroosse jooksupoisiks – mõelda vaid! Ta sai ainult neli dollarit nädala. Aga ta oli õppinud kokku hoidma ja oskas sellest neljast dollaristki nädalas midagi kõrvale panna.”

Ruth peatus, et hinge tagasi tõmmata ja jälgida, kuidas ta jutt mõjub. Martini näos peegeldus elav huvi mr Butleri noorpõlveraskuste vastu, aga kulmude vahel oli tal sügav korts.

“Minu meelest pidid sel noormehel küll õige kibedad päevad olema,” märkis ta. “Neli dollarit nädalas! Kuidas ta sellega üldse ära elas? Vean kihla, et see ei olnud meelakkumine, mina maksan paljalt korteri eest viis dollarit, ja võite uskuda, et kiita pole seal küll midagi. Ta pidi elama koeraelu. See, mis ta sõi…”

“Ta keetis ise süüa,” selgitas Ruth. “Väikesel priimusel.”

“See, mis ta sõi, pidi küll sandim olema kui madruselobi kõige viletsamal kaugesõidulaeval – ja sellest kehvemat palju enam polegi.”

“Aga mõelge, kuhu ta nüüd on jõudnud!” hüüdis Ruth vaimustatult. “Mõelge, mida ta sissetulek talle praegu võimaldab! Ta kunagised loobumised on tuhandekordselt tasutud.”

Martin vaatas neiule teravalt otsa. “Ühes asjas olen ma täitsa kindel,” ütles ta, “ja nimelt selles, et nüüd, oma headel päevadel, pole mr Butler kuigi lõbus vend. Kui ta poisikesepõlves aastate kaupa niisugust sööki sõi, siis on kindel, et nüüd on tal kõht hukas.” Ruth langetas ta uuriva pilgu all silmad. “Annan pea, et praegu on tal seedimine rikkis,” kuulutas Martin väljakutsuvalt.

“On tõesti,” tunnistas Ruth, “Aga…”

“Jah, ma annan pea,” ründas Martin edasi, “et ta on tusane ja sünge nagu vana öökull ega hooli kogu oma kolmekümne tuhande juures ühestki ajaviitest. Ja ma annan pea, et tal on mokk viltu, kui teistel on lõbus. Eks mul ole õigus?”

Ruth noogutas ja tõttas selgitama: “Aga ta ongi kohe sellist tüüpi. Ta on juba loomult range ja tõsine. Lapsepõlvest peale.”

“Selge see, et lapsepõlvest peale,” hüüdis Martin. “Poiss, kes saab kolm dollarit nädalas, neli dollarit nädalas, kes endale ise priimuse peal süüa teeb, raha kogub, päev otsa tööd rügab, öö otsa õpib, aina töötab ja ei mängi kunagi, ei lõbutse kunagi ega õpigi lõbusasti aega veetma -, eks niisugusele tuleb kolmkümmend tuhat muidugi liiga hilja kätte.”

Martini osavõtlik kujutlusvõime maalis talle vaimusilma ette tolle poisi elu kõigi ta arvutute üksikasjadega – vaimselt nii kitsukese arengutee, mis viis mr Butleri lõpuks kolmekümnetuhandese aastatuluni välja. Lihtrahvaliku mõttekiiruse ja detailsusega projitseerus Charles Butleri kogu elu Martini kujutlusekraanile.

“Kas teate,” lisas ta, “mul on mr Butlerist hale. Ta oli liiga noor, et seda mõista, aga ta varastas endalt elu kolmekümnetuhandese aastasissetuleku pärast, mis on tema puhul küll puhta maha visatud… Andku nüüd või kolmkümmend tuhat peo peale – enam ei saa ta tagasi osta seda, mis ta lapsena oleks kokkuhoitud kümne sendi eest saanud – peotäie kompvekke või hiina pähkleid või tsirkusepileti.”

Ruthi jahmataski just selliste mõtteavalduste omapärasus. Need polnud talle mitte üksnes uued ja ta enda tõekspidamistest erinevad, vaid ta tajus neis ka alati tõe idu, mis ähvardas kõigutada või ümber vormida ta enda veendumusi. Oleks ta olnud neljateistkümneaastane ja mitte kahekümne neljane, oleksid need tõeterad teda ehk muutnudki, aga ta oli kakskümmend neli aastat vana, iseloomult ja kasvatuse poolest konservatiivne, ning juba juurdunud sellesse elulahtrisse, kus ta oli sündinud ja välja kujunenud. Tõsi, Martini kentsakad arvamusavaldused viisid Ruthi segadusse sel hetkel, kui ta neid kuulis, aga ta pidas selle põhjuseks Martini iseloomu erandlikkust ja tema elulaadi võõrapärasust ning unustas need mõttekillud peagi. Aga ehkki ta nõusse ei jäänud, erutas teda alati jõuline väljendusviis, mida Martin neile mõtetele andis, tuline pilk ja sügav tõsidus, millega ta neid esitas, ja see tõmbas teda Martini poole. Ruth poleks iial osanud aimata, et see mees, kes oli tulnud temale tundmatu horisondi tagant, ulatus neil hetkedel oma avarama ja sügavama arusaamisega vaatama ka selle horisondi taha, mida neiu silm üldse ei seletanudki. Ruth kandis oma vaatevälja piire iseendas. Ent piiratud inimene oskab piiratust näha ainult teistes. Seepärast pidas Ruth oma vaatevälja väga avaraks ja punktid, kus tema maailmavaade Martini omaga kokku põrkas, luges ta Martini piiratuse tähisteks. Ta lootis õpetada Martinit nägema seda, mida ta ise nägi, unistas, et avardab Martini silmapiiri seni, kuni see ühtib tema enda omaga.

“Kuid ma ei ole oma lugu veel lõpetanud,” ütles ta. “Isa ütleb, et ta töötas nii, nagu ta veel ühtki jooksupoissi pole töötamas näinud. Mr Butler oli alati igaks tööks valmis. Ta ei jäänud kunagi hiljaks ja oli tavaliselt juba mõni minut enne määratud aega büroos. Ja ta oskas aega kokku hoida. Iga vaba hetke pühendas ta õppimisele. Ta õppis raamatupidamist ja masinakirja, ja ta tasusu kiirkijratundide eest sellega, et dikteeris õhtuti ühele kohtureporterile, kellel oli praktikat vaja. Ta sai peagi ametnikuks ja osutus hindamatuks tööjõuks. Isa pidas temast lugu ja nägi, et ta jõuab tingimata edasi. Isa nõuandel ta astuski juriidilisse kooli. Temast sai advokaat, ja üsna varsti pärast seda, kui ta büroosse tagasi tuli, võttis isa ta nooremaks äriosanikuks. Nüüd on ta suur mees. Mitu korda on ta keeldunud kandideerimast Senatisse ja isa ütleb, et ta võiks iga vakantsi ajal Ülemkohtu liikmeks saada, kui ainult tahaks. Selline elu on meile kõigile ergutuseks. See näitab, et tahtejõuline inimene võib oma ümbrusest kõrgemale tõusta.”

“Ta on suur mees,” ütles Martin siiralt. Aga selles jutustuses tundus olevat midagi, mis riivad Martini ilu- ja elutunnetust. Ta ei suutnud leida küllaldast motiivi, mis oleks mr Butleri vaesuse ja kroonimise piinu õigustanud. Oleks ta seda teinud armastuse pärast mõne naise vastu või ihates ilu juurde jõuda, oleks Martin seda mõistnud. Jumala enda pöörane armastaja peab küll kõik ohvriks tooma suudluse eest, aga mitte kolmekümne tuhande dollari eest aastas. Mr Butleri karjäär ei rahuldanud teda. Selles oli kõigest hoolimata midagi haledat. Kolmkümmend tuhat aastas oli muidugi hea, aga seedimisrikked ja võimetus inimlikult õnnelik olla võtsid sellelt vürstilikult sissetulekult igasuguse väärtuse.

Martin püüdis enamikku neist mõtteist Ruthile edasi anda, kuid ainult kohutas teda ja tõendas, et juba alustatud ümbervormimine nõuab veel palju tööd. Ruthi juures ilmnes tavaline ühekülgsus, mis paneb inimolendid arvama, et nimelt nende nahavärv, uskumus ja poliitika on parimad ja et teiste, üle maailma laialipillatud inimeste vastu pole saatus nii helde olnud. Just seesama kitsarinnalisus sundis vanu heebrealasi jumalat tänama, et see ei lasknud neil naistena sündida, ja saadab tänapäeva misjonäre maailma otsa jumalaid ümber vahetama. Ja seesama tunne äratas Ruthis soovi kujundada see teisest elulahtrist pärit mees ümber niisuguseks nagu need, kes elasid Ruthi enda lahtrikeses.

See on üks mu lemmikraamatuid, kus leidub häid kohti kuhjade viisi. (Sellel annab tunnistust kasvõi  see hulk pastakatinti, mille ma olen kulutanud paralleelselt selle raamatu lugemisega, et kõiki tekkinud mõtteid natukenegi kirja panna – ja seda on palju.

Advertisements

Written by michiko

Esmaspäev, märts 17, 2008 kell 11:03

Posted in mõttelend, raamat

2 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. kurb-naljakas. noh, kuidas inimesed teevad meeleheitlikke liigutusi, et midagi saavutada ja kui see kord kätte jõuab, siis avastada, et see ei pakugi oodatud rõõmu. auahnus võib olla väga imetlusväärne omadus, aga selle kõrvalt ei saa unustada elamist. arvan jätkuvalt, et rikas võib olla ka ühegi sendita… aga eks see sõltu inimesest. mõni ei oska ja olgem ausad – rahaga on lihtsam. tuleb leida tasakaal.

    Laura

    Teisipäev, märts 25, 2008 at 9:46

  2. Sest ega õnn pole eesmärk, see on teekond.. eluviis.

    michiko

    Teisipäev, märts 25, 2008 at 9:18


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s