michiko

kohvist

leave a comment »

Minu ja kohvi suhetes on läbi viimaste aastate näha teatavat progressi. Kui ma alustasin, siis oli lusikatäie suhkruga/metsapähkli siirupiga cafe latte see kõige mõnusam viis kohvi nautida. Siis hakkasin mõnes kohas ka tavalist koorega kohvi jooma, kui muud saada polnud. Järgmine samm oli topeltespressoga cafe latte. Lõpuks tundus seegi tõelise lurrina, läksin üle koorega kohvi või cappuccino peale. Hommikuti, kusjuures, ei joonud ma kunagi kohvi, sest piimavahu tegemine unise peaga ei ole kõige sujuvam ja masinakohv ei läinud väga peale… Ning muidugi – mis trumpaks üle rohelist teed?

Kuni meile paar kuud tagasi, pärast pikki diskussioone kõikvõimalike käpaga kohvimasinate ostmise teemadel, osteti ühel hetkel lihtsalt uus masinakohvimasin. Ja teate, on tõesti ilus vaadata, kuidas vesi keema läheb. Kogu protsess on nii läbipaistev, see on lausa nauding. Eelmisest masinast paremat kohvi tegi ka ja nii sagenesid need korrad, kui ma hommikul rohelise tee asemel kohvi jõin.

Kuni asi jõudis sinna punkti, et ma tajusin eelmisel nädalal päeval enesetundest ära, kas ma olin hommikul kohvi joonud või ei. Samuti ei ole musta kohvi joomine absoluutselt mitte mingi probleem (varasemase lusikatäie suhkru ja koorega kohvi asemel). Naljakas lausa. Nüüd ma jõudsin otsusele nädal aega kohvipausi pidada, sest ma ei taha, et hommikukohv muutuks sõltuvuslikuks rutiiniks, ilma milleta ma enam silmi lahti ei saa. Mulle meeldiks, kui ta jääks lihtsalt naudinguks..

Advertisements

Written by michiko

Esmaspäev, veebruar 25, 2008 kell 9:01

Posted in naudingutaju

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s