michiko

suhted raamatutega

5 kommentaari

Varem olid raamatukogud mulle vastumeelsed. Mulle meeldisid uued raamatud, mulle meeldis neid osta ja mulle meeldis lugeda raamatut, mis on päris minu oma. Uus raamat on ilus raamat. Puhas raamat, värske, lõhnab mõnusalt trükkimise järele. Mulle on alati meeldinud veeta tunde raamatupoes ja sirvida neid uusi, lugemata raamatuid. Raamatukogu raamatud seevastu hoiavad kangekaelselt nii, nagu keegi neid kunagi väänanud on, ja nad on täis kellegi teise kritseldusi, allajoonimisi. Nad on võõrad.

Selle näitlikustamiseks lõin ma võrdluse, et raamatukogud on justkui bordellid. Raamat on kaaslane, kes pakub seltsi ja (lugemis)naudingut, teda kantakse endaga kaasas, hoitakse käes, veedetakse tunde temasse süvenemedes, teda tundma õppides. Temas peitub tohutult palju ja suhe temaga on läbinisti isiklik. Päris enda raamat jääb ka pärast läbi lugemist kuskile su lähedale riiulisse, kust saad ta vahel jälle välja võtta ja meenutada ühiseid aegu, mõelda mõtteid, mis ta sinus tekitas. Ta on sul olemas, kui sul tekib tema järele igatsus.

Raamatukoguraamatud on aga hoorad, kelle võid mõneks ajaks endaga kaasa võtta, et teda nautida, ja pärast tagasi viia. Sul pole õrna aimugi, kes temast juba üle käinud on, samamoodi teda laenutades ja temasse endast jälgi maha jättes. Keegi on temaga aega veetes kohvi joonud ja peale tilgutanud, keegi on temasse märkmeid teinud, keegi on mõne nurga ära kortsutanud. Enamasti ei hoita raamatukoguraamatuid nii hästi kui enda omi ning nad on pisut kulunud. Nad on olnud paljudega, ja sina oled tema jaoks kõigest järjekordne seltsiline, kellega koos natuke aega veeta.

Samas, kui sa ostad poest uue raamatu, siis sa tead, et keegi pole teda varem lugenud. Ta on puhas. Sina oled see, kes teeb ta omaks, lehekülg haaval teda lugedes ja hellalt hoides, sa justkui võtad talt süütuse. Isegi kui ta saab ka kohviplekke või tõmbad mõnele lausele alla – need on sinu jäljed, mitte kellegi teise. Sa ise kujundad teda ja te kasvate kokku. Isegi kui sa ta vahepeal kellelegi laenad, ta tuleb sinu juurde tagasi. Ta lõhnab sinu järele.

 

Nüüdseks on minus aga kasvanud austus vanade asjade vastu. Nad on rohkem kogenud. Neil on rohkem lugusid, mida jutustada. Mulle meeldib vahel lugedes leida eest kellegi teise allajoonitud lauseid, sest nii ma justkui tunnetan lisaks lausetele ka kellegi teise mõtteid nende lausete kohta. Mulle meeldib mõtiskleda, mis lugu selle kohvipleki taga võib peituda.

Ma tahan, et parimad raamatud oleksid mul alati käeulatuses, kui mul kas või keset ööd peaks tekkima nende järele vajadus, ning minu arust just kokkukasvamine on selles (raamatu)suhtes nii pagana vajalik ja naudingut pakkuv element. Aga sellest hoolimata arvan ma nüüd, et kõiki raamatuid lihtsalt ei saa osta. Ei peagi. Mõni lihtsalt on selline, mida ongi hea kõigest mõneks ajaks laenutada, et teda nautida. Et nautida teda sellisena nagu ta on, ta pole sinu oma, ta on kergesti kätte saadav ja kergesti hüljatav, ta on täis kõike seda, mida ta varem kogenud on. Ta on lihtsalt selleks, et nautida ja temast õppida, aga sellega ei kaasne sissemakseid ega erilisi kohustusi (ilusti hoidmine, tema jaoks enda riiulil koha leidmine).

Kuid muidugi, sellel, kellel kodus oma raamaturiiulit pole, võib vahel öösel päris üksik tunne olla.

Advertisements

Written by michiko

Neljapäev, veebruar 7, 2008 kell 11:13

Posted in mõttelend, raamat

5 kommentaari

Subscribe to comments with RSS.

  1. Viimase lause kohta tekkis selline meenutus kuskilt :
    “Inimene, kellele ei helistata, muutub üha üksildasemaks. Tekivad stress, pinged ja alkoholism, mis veelgi süvendab üksinduse tunnet, teate küll, istud kodus ja sind ei ole vaja. Sellist tunnet.”

    Mulle meelivad ka vanad asjad, millel on oma jutt ja elu omaette. Juba ammu. Aga laenates kellelti raamatut või võttes raamatukogud kardan ma seda, et võib sattuda just selline MINU raamat. Selline, mis mulle jubedalt meeldib ja mis on MUSTHAVE! Ja siis tekibki dilemma, kas osta endale ka see raamat kui see muidugi saadaval on (aga sa oled juba seda lugenud ja ei taha äkki niipea uuesti lugeda) või lihtsalt viia oma lemmik raamat tühjalt omaniketa raamatute juurde tagasi ?

    evvu

    Neljapäev, veebruar 7, 2008 at 11:26

  2. […] täiesti välistatud, et inimene, kes sellisel viisil kirjutab, võiks minu igapäisest blogilugemisvarast puududa. See on lihtsalt […]

  3. Hm. Järeldus? Hoorad on huvitavad.

    Pealegi võib igayks mõne vana hoora endale päriseks koju vedada. Siis on yhtaegu “MINU” ning ka “rohkem lugusid”.

    Oop

    Pühapäev, juuni 8, 2008 at 8:50

  4. hm ….mmmh
    ostad poest raamatu ja — võtad temalt syytuse.
    aga kas sa oma raamatuid sõpradele ka laenad?
    ——–
    pragmaatilisemalt:
    kui ma öösel läheksin raamatuyriiulilt naudingu tarvis ‘armukest’ võtma, olex mu abikaasa silmini solvunud. ja õigusega;)

    Vari

    Pühapäev, juuni 8, 2008 at 9:33

  5. Kusjuures.. nüüd tundub mulle, et ka mõne “päris oma” raamatu saab kvaliteetinimestele ringile saata.. saavad omi lugusid ja seiklusi, ning lõpuks nad tulevad minu juurde tagasi.. and that feels like homecoming. Igatsus.. mõtled temast, kui ta on ära ja sa ei tea, millal jälle näed. Ja lõpuks on jällenägemisrõõm ja nauding koosolemisest veelgi suurem. See on ühtaegu põnev kui ka ekstra-“oma”.

    michiko

    Neljapäev, oktoober 16, 2008 at 11:47


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s