michiko

with one comment

Romaani tegelaste käegalöömismeeleolu on tegelikult tingitud sellest, et neil pole – peamiselt mõtlemisvõime tõttu – lihtsalt võimalik tõsiselt võtta jampsi, mis nende ümber toimub. Nii nad ongi teadlikult luuserid, ja kuigi nad ehk suudaksid käituda normaalsete ühiskonnaliikmetena, ei saa nad seda teha, olles valgusega löödud… Teel olemine on neile ainus võimalus olla sõltumatu kivinenud ühiskonnast, kus moraali üritati võltsmoralistlikult lausa viktoriaanlikuks muuta.

/../ See on justkui teadvustamatu, pooltransis kiire pihtimus trükimasinale.

Selline tekst seisis raamatu kaanel, mis täna mulle kätte sattus. Mind haaras see, tekitas huvi. Hakkasin lugema ja uppusin teksti. Mmmmhmm… jaa, ning sealt pean ühe lause ka kohe siia kirjutama:

Tollal aga tantsisid nad piki tänavaid kui vurrkannid ja mina tonksisin järele, nagu ma olen kogu elu tonksinud järele inimestele, kes mulle pinget pakuvad, sest minu jaoks on ainsad inimesed hullud, eluhullud, jutuhullud, lunastushullud, kes himustavad kõike korraga, kes iialgi ei haiguta ega pane igapäevast teksti, aga põlevad, põlevad, põlevad kui suurepärane kollane ilutulevärk, plahvatades ämblikujooksul üle tähtede, ja sa näed sinist tuuma lahvatamas ja kõik teevad: “Ouuu!”

Jack Kerouac “On the Road”

Advertisements

Written by michiko

Neljapäev, veebruar 7, 2008 kell 11:56

Posted in raamat

Üks vastus

Subscribe to comments with RSS.

  1. Ouuuuuuu

    :D

    evvu

    Esmaspäev, veebruar 11, 2008 at 7:19


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s