michiko

keerdkäik

with one comment

Emotional brakedown Rotermanni kvartalis. Kükitan maha, nutan ja olen kuri. Eesootavatele kohustustele tahaks lüüa käega, minna bussi peale ja sõita koju. Jah. Tõusen, hakkan terminali poole jalutama, ilm on külm. Kohutav. Tõmban salli paremini ümber kaela ja surun käed sügavamale mantlitaskutesse. Õõh.

Järgmine hetk. Ma lähen kinos trepist üles. Millal ma siin viimati käisin? Vaipkattega põrandal on nii pehme astuda. Millal ma siin viimati üksi käisin? Jeerum. Saal, kuhu lähen, on väike, lausa nii väike, et ainult saali ühest servast pääseb üles istmeridade juurde. Minu koht on neljandas reas, iste üsna servas. Selles otsas, kus treppi ei ole. Seejuures saab natuke naerda kõikide nende saali hilinejate üle, kes pimedas saalis oma kohani hakkavad minema, jalutavad ekraani eest läbi ja hakkavad trepist üles tulema, aga selle asemel koperdavad kogu täiega pingirea otsa. Naljakas, kui harjumuses kinni ja märkamatud inimesed on. Nähakse seda, mida ollakse harjutud nägema. Ka treppi seal, kus seda pole. Saal on inimesi pooltäis ja ma ei kuule ühtki eestikeelset sõna. Ainult venekeelsed. Justkui eestlased ei kipuks vene filme vaatama tulema. Või teine variant, et minnes vaatama vene filmi ja istudes saalis, kus kõlab vaid vene keelt, ei juleta väga valjult eesti keeles rääkida. Mine sa tea.

Tuled kustuvad, algab “18-14”. Ja juba esimesed hetked mõjuvad. Algab ilusti. Naudin. Istun üksi seal ja naudin, imen seda enesesse. Kõik mõjub, isegi vene keel kõlab kaunilt. Ajastu, näitlejad, kaameratöö, interjöörid, eksterjöörid, sõprus ja isiksused, huumor, pisidetailid. Vahepeal ma peaaegu ei suuda subtiitreidki lugeda, sest ei taha detaile pildist kaotada. Emotsioonid. Mhmh.

Lahkun saalist omas meeldivas mullis, jalutan linnas ja kogen seda. Detaile ja vaibe. See on minu arust üks nauditavamaid olekuid. Oled lihtsalt üksinda, vait, tajud maailma ja õhku enda ümber, mõtteid oma peas. Tunnetad emotsioone ja oma reageeringuid. Märkad, paned tähele pisiasju ja nende ilu. Justkui kunstiteoses oled, ja tegelikult oledki, sest mida muud, kui kunst kõik see ongi… Kõik on.

Järgmisel hetkel vedasin ma pliiatsiga paberile tükikest EKA interjööri. Milline nauding.

See on üks asi, mida ma tõeliselt elu juures naudin. Just need keerdkäigud. See, kui lased end võimalustele vabaks ja nad üllatavad sind. See kuidas võid ühel hetkel olla endast väljas ja teisel olla omas mullis ja nautida. Oh, see on ilus.

Advertisements

Written by michiko

Neljapäev, jaanuar 24, 2008 kell 2:45

Üks vastus

Subscribe to comments with RSS.

  1. Haha, ma ka alatihti muigan nende üle, kes treppide otsa komistavad. On tõesti naljakas, kui väga harjumustes kinni ollakse.

    cucara

    Neljapäev, jaanuar 24, 2008 at 8:32


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s